Tiitlita jäänud prantslane tunneb, et talle tehti liiga

Francois Delecour FOTO: Wrc.com FOTO: WRC.com

Karjääri jooksul 106 MM-rallil osalenud ja neljal puhul ka poodiumi kõrgeimale astmele kerkinud François Delecour on siiamaani veendunud, et just tema pidanuks 1993. aastal tulema autoralli maailmameistriks. Talle sai toona saatuslikuks keeruline võistlussüsteem.

Prantsusmaa väljaanne Autohebdo käis 57-aastasel prantslasel hiljuti külas, et teha põhiliselt juttu tema garaažis seisvast Ford GT 40 neljarattalisest, mis paneb kiiremini tuksuma iga rallifänni südame.

Pikas intervjuus lahati põgusalt ka Delecouri WRC-karjääri, mille kroonimata tipuks oli 1993. aasta, mil ta platseerus Juha Kankkuneni järel hooaja kokkuvõttes teiseks. Prantslane on aga senini veendunud, et tegelikult oli tema toona maailma parim rallimees.

Ebasoodsad valikud

«Mina pidanuks tol aastal maailmameistriks tulema,» sõnab siis Ford Escort RS Cosworthiga kihutanud Delecour kindlameelselt. «Aga miks ma ei tulnud? Sest [Fordi toonane boss] Colin Dobinson otsustas mind Argentinasse ja Soome mitte saata. See kõlab idiootsena, kuid see plaan pandi paika juba enne hooaja algust.»

Nimelt oli 90ndate alguses võimalik endale (või meeskonnale) sobiv hooaeg ise kokku panna. Delecourile määratud programm koosnes Monte Carlo, Portugali, Prantsusmaa, Uus-Meremaa, Austraalia, Hispaania ja Walesi rallist.

Vahemärkusena tasub välja tuua, et just see on põhjus, miks peab Delecour näiteks tänavu WRC-masinaga debüteerivat Pierre-Louis Loubet’d kahekordsest sakslasest ilmameistrist Walter Röhrlist kõvemaks sõidumeheks. «Röhrl ei sõitnud [karjääri jooksul kordagi] Soomes ja talle ei meeldinud ka Korsika. Praegu peavad sõitjad kihutama aga kõikjal. Loubet’l pole säärast valikuvõimalust,» selgitab ta oma mõttelendu.

Nüüd aga tagasi 1993. aasta hooaja juurde. Delecouri välja toodud Argentina ja Soome rallil, kuhu teda peale ei lastud, oli maailmameistriks tulnud Kankkunen aga kohal ning mõistagi triumfeeris soomlane mõlemal võidukihutamisel. Lisaks oli ta nobedaim Keenias, Austraalias ja Walesis.

Hooaja kokkuvõttes kogus Toyota Celicaga kihutanud Kankkunen 135 punkti, Delecour, kes võidutses Portugalis, Prantsusmaal ja Hispaanias, kaotas talle 23 punktiga.

Ootamatu äpardus

«Dobinson vastas mulle, et kui tahan sõita, siis pean ise raha leidma, kuna tiimi eelarves polnud seda ette nähtud. Vaja oli 1,5 miljonit franki (praeguses vääringus 230 000 eurot – K. J.). Vastasin, et kihutan MM-tiitli peale – ma leian ülejäänud osa, kui Ford lisab omalt poolt 500 000 franki. Dobinson vastas selle peale, et ma tulen tšempioniks 1994. aastal...» krutib Delecour ajaratast.

Uue hooaja esimesel võidukihutamisel Monte Carlos oligi Delecour nobedaim, kuid teisel rallil Portugalis tegi ta karmi avarii, mistõttu pidi vigastuse pärast vahele jätma järgmised viis MM-rallit. Autosse naasis ta lõpuks Soomes, kus oli neljas. Hooaja kokkuvõttes ei suutnud ta aga kaheksandast kohast enamat.

Praegu tunnistab Delecour, et too õnnetus pani põntsu ka tema edasisele karjäärile, kuna ta kahjustas tugevalt jalga. «Ma ei saanud seda siis välja öelda, kuid kaotasin jala liikuvuses väga palju. Eriti kanna ja varba töös. Mul võttis kaks-kolm aastat, et ümber harjuda,» sõnab ta.

Teise huvitava vahemärkusena tasub välja tuua, et kuigi Rahvusvaheline Autoliit (FIA) ei autasustanud toona kaardilugejaid, oli 1993. aasta parim legendilugeja just Delecouri paarimees Daniel Grataloup. Seda sellepärast, et Kankkuneni kaarilugeja Juha Piironeni tabas hooajal ajuverejooks, mistõttu vahetati ta välja Nicky Gristiga. Soome rallil triumfeerides istus Kankkuneni kõrval aga hoopis Denis Giraudet.

13.01.2020 15.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto