Sisukord
Arvamus
Postimees

Jekaterina Minkova: pole abisoovi, pole probleemi

2 min lugemist
Jekaterina Minkova. FOTO: Kanal 2

Seni kuni oleme töövõimelised, ühiskond vajab meid. Aga kui «aegumiskuupäev» läheb mööda, jääb mõni meist täiesti üksi.

Sa kõnnid kahe karguga, pea ei tööta. Sa ei mäleta, millal viimati sooja toitu sõid, rääkimata enda pesemisest või tubade koristamisest. Ümberringi on antisanitaarsed olud. Ja selles armetus olukorras arvad sa ikkagi, et oma korteris on parem kui hooldekodus. Kodust on saanud su ihuliige ning sa ei taha oma vabadust piirata. Sa arvad, et saad siiski ise hakkama. See ei vasta tõele.

Eelmisel nädalal ilmus Postimehes lugu sellest, et päris mitu Kohtla-Järvel elavat abivajajat on jäänud hoolitsemata. Üks neist – arvatava psüühikahäirega naine – laotas näiteks märgi riideid toa põrandale, nii et neist tekkis mitmesentimeetrine kiht. Naabrid ja politsei muretsevad.

Nii selle kui ka teiste artiklis käsitletud juhtumite puhul on inimesel lähedased, kes on justkui kohustatud aitama, aga tegelikkus on midagi muud.

Niisugustel puhkudel peaks appi tulema omavalitsus või riik, ent kui sa keeldud abi vastu võtmast, võib esimene käsi laiutada, sest sundida ju ei saa. Mõnele KOVile on niisugune seisukoht isegi mugav.

Sa ei mäleta, millal viimati sooja toitu sõid, rääkimata enda pesemisest või tubade koristamisest.

Pahatihti ei teki ka kohtu kaudu seaduslikku võimalust inimest aidata, kuigi too ei taha, sest selgub, et ta pole endale ohtlik. Peamiselt mõeldakse selle all füüsilist ohtu.

See paneb mõtlema, kas Eestis on vaja luua spetsialistide komisjon, kes määratleks niinimetatud inimväärse elustandardi. Seda oleks vaja puhkudeks, kui inimene ei saa aru, et tema eluviis ohustab teda või tema naabreid.

Ühelt poolt võib sellise komisjoni loomises ja tegevuses näha ohtu inimeste isikuvabadustele. Ent teiselt poolt tekitab praegune olukord enda tuleviku suhtes hirmu. Mitte keegi ei tohiks eeldada, et ta on elu lõpuni terve mõistuse juures ja võtab pakutud abi vastu. Hea on, kui elad võimekas omavalitsuses, mis suudab teenuseid vajalikul tasemel pakkuda. Siis on loota, et sind suudetakse ümber veenda.

Aga kui ei suudeta? Siis jääb vaid loota kaastundlikele naabritele. Või hoopis politseile.

Muide, see, milline on koduloomale ohtlikult räpane keskkond, on Eestis määratletud. Inimeste puhul ei ole.

Paneb mõtlema, kas pole?

Seotud lood
22.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto