R, 9.12.2022

Indrek Sirk: pudeli juures ja rooli taga oleme võrdsed

Indrek Sirk
Indrek Sirk: pudeli juures ja rooli taga oleme võrdsed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Indrek Sirk.
Indrek Sirk. Foto: Mihkel Maripuu

Purjuspäi autorooli istumine ei ole inimese isiklik asi, see on meie kõige asi ning sellele tuleb reageerida, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Liikluses nagu muudeski eluvaldkondades tekib lähedal juhtunud traagiliste sündmuste tagajärjel tunne, et kõik on hukas ning kasutusele tuleb võtta äärmuslikud abinõud. Emotsioon halvab ratsionaalse mõtlemise.

Statistiliselt on Eesti liiklus paremas seisus kui 70 aastat tagasi. 1950. aastal liikus meie teedel ca 10 000 mootoriga liiklusvahendit, kuid hukkunute arv oli üle 100 aastas. 2019. aastal oli iga päev kindlustatud ehk kasutuses olevate sõidukite arv üle 700 000 ning kuigi iga päev juhtus ca 100 liiklusõnnetust, said inimesed viga vaid viiel protsendil juhtudel ja hukkunute arv oli mullu senistel andmetel 52. Statistika ei pehmenda küll äsjase traagilise õnnetuse tagajärgi, kuid võimaldab hoida fookuses põhiküsimust. Kõiki õnnetusi ei ole kahjuks võimalik ära hoida ning tagantjärele juhtunut olematuks ei tee.

Kui karistused mõjutaksid inimesi rikkumistest hoiduma, siis oleks juba sajandeid tagasi saavutatud inimkonna jäägitu õiguskuulekus. Paraku see nii ei ole, mistõttu ei ole ka karistus imevits. Karistus vajab täpset doseerimist, et ta mõjutaks inimest hoiduma tulevikus süütegude toimepanemisest ning oleks üldpreventiivses mõttes õpetuseks ka teistele. Vangla alkoholist ei võõruta, aasta või ka kümme aastat trellide taga ei muuda inimest karskeks. Kahjuks mitte ka oluliselt õiguskuulekamaks.

Vangla on mõeldud inimestele, kes on tõesti vaja ühiskonnast eralda, kuna nende tahtlik kuritegelik käitumine on teistele ohuks. Roolijoodik ei plaani kurja, ta lihtsalt ei teadvusta oma ohtliku käitumise võimalikke tagajärgi. Erinevalt vargast, tapjast, vägistajast, narko­ärikast või ka altkäemaksu võtvast ametnikust – neile on teist inimest või ühiskonda tabav negatiivne tagajärg selgelt arusaadav ning kurjategemise kavatsus ilmne.

Eeltoodu ei tähenda, et karistamisest tuleks loobuda. Karistushirm mõjutab tegelikult suurt osa inimesi ning tagab õigluse meie ühiskonnas. Liiga karm karistus mõjub aga kättemaksuna ning võib mõjutada inimest ja tema lähedasi ebaproportsionaalselt – kaotatud töökoht ja sissetulek, mille tagajärjel kannatavad ka abivajavad lähedased.

Väikest avastamisprotsenti iseloomustab ka uuring, mille kohaselt Soomes jõuab korduv roolijoodik purjuspäi autot juhtida enam kui 200 korda enne tabamist.

Enamik eluvaldkondi on tänapäeval muutunud nii keeruliseks, et asjakohase väljaõppeta on raske hakkama saada. Muuhulgas oleks sellisel puhul koolituse eesmärk välja selgitada, kas inimene üldse on sobilik autot juhtima. Esiteks võib tal terviseseisundi tõttu olla autojuhtimine vastunäidustatud, kuid paljud inimesed ei sobi ka oma isikuomaduste või psüühiliste eripärade tõttu autojuhiks. Ega asjata olnud juba sada aastat tagasi paika pandud, et autojuhiloa saab vaid karske ja korralike elukommetega inimene. Ka tänapäeval on keelatud anda juhtimisõigust inimesele, kellel on sõltuvus alkoholist või muudest mõnuainetest. Iseasi, kui efektiivsed oleme selle tuvastamisel. Uuringute kohaselt on kolmandik täiskasvanud alkoholitarvitajatest liigtarvitajad ning Eestis on üle 50 000 alkoholisõltlase. Paljud neist on paraku ka autojuhid.

Enamik alkoholi kuritarvitajatest endale probleemi ei tunnista ning sageli ei saa ka ümbritsevad aru, et olukord on tõsine. Sarnaselt muude psüühikahäiretega on depressioon ja alkoholism haigused, mis süvenevad hiilivalt, ning aeglase kulu tõttu jõuame uue tasemega enne harjuda, kui seda ohuks hakkame pidama. Alkoholist võõrutamisele ning teadlikkuse kasvatamisele suunatud programmid rajanevad sellel, et inimestele püütakse selgeks teha alkoholi mõju üldiselt ning kogused ja tarbimisharjumused, mis inimest negatiivselt mõjutavad. Väga sageli ei tulegi inimesed selle peale, et alkoholi mõju ei ole autorooli istumise hetkeks veel möödunud. Veelgi raskem on inimestel mõista, millised kogused on tervisele kahjulikud. Räägitakse pokaalist veinist, paarist pitsist viinast ja kahest õllest, kuid tegelikud kogused on mitu korda suuremad ning ehmatavalt paljud tarvitavad alkoholi lausa iga päev.

Inimese organism ei vaja tegelikult alkoholi. Harjumus iga lõuna kõrvale klaas õlut või õhtusöögi kõrvale pokaal veini võtta on märk võimalikust sõltuvusest. Teadlikkuse taha jäävad ka paljude alkoholi tarvitanud autojuhtide väited, et enda arvates oldi kaine. See ei ole ainult jääknähtudega juhtide väide, ka kriminaalses joobes tabatud juhid väidavad sageli, et tundsid end kainena. Pärast probleemi teadvustamist on järgmine samm selle tunnistamine ja sisemine soov ennast muuta. Kui vähihaiguse saab paljudel juhtudel välja opereerida, siis alkoholisõltuvuse ravi algab inimesest endast ning sundravi inimese tahteta ei ole võimalik.

Joodikjuht ei ole teiselt planeedilt või riigist, ta on meie oma inimene. On mehi ja naisi, noori ja vanu, jõukaid ja vaeseid, kõrgharidusega ning madala haridustasemega. Pudeli juures on kõik võrdsed, mõne naps on lihtsalt peenema nimega.

Vana kõnekäänd ütleb, et loll õpib enda, tark aga teiste vigadest. Praegu jääb vahel mulje, et kui tark suudab oma veast õppida, siis rumal inimene astub sama reha otsa korduvalt. Igal inimesel on emotsioonid ning on olukordi, kus emotsioonid löövad üle pea kokku. Või laseme end liiga lõdvaks. Errare humanum est. Ei ole vaja üksikut eksijat kohe võlla tõmmata. Eriti olukorras, kus suudame liikluses tiirutavatest joobes juhtidest tabada vaid 0,5 protsenti.

Kõrvutades statistilisi näitajaid, jõuame üsna sarnaste tulemusteni. Eestis on üle 650 000 juhiloa omaniku, neist ca kaks kolmandikku osaleb iga päev liikluses. Politsei kontrollib igal aastal ca 700 000 autojuhti, kellest ca 7000 on alkoholi tarvitanud. Seega üks protsent kontrollitutest. Sarnane osakaal on joobes juhtide tabamisel «Kõik puhuvad»-kampaaniates.

Kui iga päev istub rooli 400 000 juhti ning neist üks protsent on alkoholi tarvitanud, siis ongi Eestimaa teedel iga päev 4000 joodikut. Väikest avastamisprotsenti iseloomustab ka uuring, mille kohaselt Soomes jõuab korduv roolijoodik purjuspäi autot juhtida enam kui 200 korda enne tabamist. 0,5 protsenti tabatud roolijoodikutest tähendab Eestis sama: 200 korda purjuspäi rooli, üks kord karistatud. Retsidiivseid purjuspäi sõitjaid on siiski vähe ning seetõttu ei saa iga vahelejäänut nuhelda karmilt üksnes seetõttu, et ta vahele jäi. Meie liikluse probleem on teatud inimeste üldine hoiak liikluskultuuri suhtes. Enamik liiklejaid sõidab mõistlikult ja ühiskonnas kokkulepitud norme järgides ka karistuse ning vahelejäämise hirmuta.

Politsei avastas 2018. aastal umbes 80 000 liiklusrikkumist, neist 6000 inimest panid toime korduva rikkumise ning kolm rikkumist pani toime 1500 inimest. Seega on liiklusrikkujatest vaid kaheksa protsenti korduvrikkujad ning alla kahe protsendi on süstemaatilised rikkujad. Kui need arvud kõigile juhiloa omanikele üle kanda, on liiklusretsidivistide osakaal meie ühiskonnas veel väiksem. Paraku ei suuda riik ja ühiskond selekteerida välja neid süstemaatilisi liikluse ohustajaid. Nimelt on riik muutnud paljud rikkumised impersonaalseks ning alates eelmisest aastast ei kanta enamikku liiklusrikkumisi ka karistusregistrisse. Karistusregistrisse mittekantud rikkumistega ei tohi aga arvestada uute sanktsioonide kohaldamisel.

Kangelane on igaüks, kes hoiab ära joobes juhi autorooli sattumise. Olgu selleks veenmine, võtmete äravõtmine-peitmine, joobes juhi füüsiline takistamine või politseisse helistamine.

2018. aastal kanti karistusregistrisse Eestis avastatud liiklusrikkumistest vaid kolmandik – erinevaid rikkumisi avastati kokku ligi 250 000 (kiiruskaamerad, parkimistrahvid, liiklusõnnetused, mis klaaritakse kindlustusjuhtumina). Mullu avastatud rikkumiste üldarv kasvas, kuid karistusregistrisse kanti väärteo lühimenetluse rakendamise tõttu veelgi vähem – esialgsete andmete kohaselt on karistusregistris alla 20 protsendi avastatud liiklusrikkumistest. Seega pole riigil süsteemi, kuidas korduvrikkuja üles leida. Liiklusrikkujate mõjutamiseks on sobimatult leebe ka karistusregistri põhimõte, et karistus kustutatakse ühe aasta möödudes.

Valitsuse liikluskomisjon otsustas möödunud aasta oktoobrikuus alustada veapunktisüsteemi väljatöötamist.

Joodikjuht ei ole teiselt planeedilt või riigist, ta on meie oma inimene. On mehi ja naisi, noori ja vanu, jõukaid ja vaeseid, kõrgharidusega ning madala haridustasemega. Pudeli juures on kõik võrdsed, mõne naps on lihtsalt peenema nime ja kallima hinnasildiga. Etanool joogi sees on sama. Alkoholi tarvitamine on enamasti seltskondlik tegevus – sõbrad, pere ning ka täiesti võhivõõrad inimesed näevad alkoholi tarvitamist või joobes inimest kodus, peol, kõrtsis, tanklas või poes.

Mida me purjus inimest nähes teeme? Kas pöörame põlastavalt pilgu kõrvale ja distantseerume või tunneme huvi, kuidas ta ikka turvaliselt oma sihtpunkti jõuab? Kuna politsei kõikjale nagunii ei jõua, alkolukke autodes ei ole ning isesõitvad autod on veel kauge tulevik, tuleb meil kõigil haarata härjal sarvist ning sekkuda.

Nii nagu me ei lähe ükskõikselt mööda tänaval nutvast lapsest, metsa puu külge seotud loomast või pimedas hoovis meeleheitlikult karjuvast naisest. Kangelane on igaüks, kes hoiab ära joobes juhi autorooli sattumise. Olgu selleks veenmine, võtmete äravõtmine-peitmine, joobes juhi füüsiline takistamine või politseisse helistamine. See ei ole pealekaebamine ning purjuspäi autorooli istumine ei ole ühe inimese isiklik asi. See on meie kõige asi ja sellele tuleb reageerida. Loomulikult tuleb hoiduda omakohtust ning karistamine on ikkagi riigi töö. Mida rohkem inimesi sekkub, seda vähem purjus inimesi jõuab teedele. Eestis on selles asjas 20 aasta taguse ajaga võrreldes toimunud oluline edasiminek, kuid meil on veel pikk tee minna. Iga liikluses hukkunud inimene on liiga palju, iga autoroolis purjuspäi läbitud meeter on liiga pikk.

Märksõnad
Tagasi üles