Ahto Lobjakas: suur raha ja paradoksid

Ahto Lobjakas. FOTO: Eero Vabamägi

Suure raha ja Eesti poliitika kokkupuutejoonel ei leia me uuemas ajaloos suurt midagi peale paradokside, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eestile langeb riigina suurima avalikuks tulnud rahapesu kahtlus (Danske afäär), samas on avalik korruptsioonitaju viimase kümmekonna aasta jooksul olnud siin Ida-Euroopa madalamaid (selle näitajaga edestab Eesti mh USAd).

Postsovetliku õigussüsteemiga riigina on Eestis prokuratuuri poolt kohtusse viidud süüdistuste puhul süüdimõistmise statistiline tõenäosus kõrgem kui 99 protsenti. Samas lõppes just peaaegu kümnendi kestnud rea (kunagiste) opositsioonipoliitikute ja nende äripartnerite korruptsioonikaasuse järjekordne voor taas visinaga. Edgar Savisaarele leiti mõni aeg tagasi tehniline pääsetee, ainsana ringkonnakohtus süüdi jäänud Kalev Kallole mõisteti karistus tingimisi. Kuidagi on läinud nii, et postsovetlikult puusapidi prokuratuuriga kokkukasvanud kohtusüsteem on meil aeglane, aga väga sõltumatu.

Tõsi, seda muljet tasakaalustab süüdimõistmisega lõppenud kaasuste rohkus Tallinnas ja Ida-Virumaal. Kuid see pole riigi tasand ning vaikselt enam-vähem kogu ühiskonnas jagatud eeldusena hõljub taustal tõdemus, et venekeelse valijaskonnaga piirkondades käivadki asjad loomulikult korruptiivsena. Samas lisandus nüüd kurioosumite ritta fakt, et taasiseseisvumisaja kangelasel ja pikaaegsel eestlasest juhtival Tallinna munitsipaalpoliitikul Savisaarel oli kodus 80 000 eurot sularaha nagu mõnel narkoparunil. Aga mis seal ikka, elu läheb edasi.

15.01.2020 17.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto