Sisukord
Kultuur
Postimees
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Vanasti oli rohi sinisem?

5 min lugemist
Mart Kivastik 2017. aasta detsembris Tartu Aura veekeskuses, mis on üks tema romaani «Taevatrepp» sündmuste toimumiskohti. FOTO: Margus Ansu

Inimene on seletamatu bioloogiline ime. Koos seletamatute – ning ilmselt parandamatute – tarkvaravigadega. Üks neist ilmneb asjaolus, et iga selle bioloogilise liigi esindaja näib olevat peaaegu alati veendunud, et hea on seal, kus teda pole. Noortel asub elu müütiline kuldaeg enamasti tulevikus, keskealistel lähiminevikus või lähitulevikus ning hiliskeskealistel ja eakatel minevikus. Mis tähendab ühtlasi, et ootus ja rahulolematus lähevad teatud vanuses sujuvalt ja pöördumatult üle kahetsustega tembitud kibedaks nostalgiaks. Lootus jõuda kuhugi välja asendub sooviga pääseda tagasi sinna, kust sai tuldud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kirjanik Mart Kivastik on teinud oma uues romaanis, mis on tal järjekorras teine, katse olevikku minevikuga lepitada. Parim – kui mitte ainus – võimalus selleks on muuta olevik ja minevik üheaegseks. Mis tingib omakorda väljumise realistliku kujutamislaadi piiridest, julgeid laene fantaasiakirjanduse võttearsenalist.

Kivastik pole kunagi olnud autor, keda huvitab oma teoste puhul eelkõige vormitasand: žanriline tõupuhtus või väärtuseks ülendatud mäng kirjanduslike krutskitega. Teda huvitavad ikka eelkõige tegelased. Lugu teenib tal sageli tegelast, mitte tegelane lugu. Kivastik armastab oma tegelasi, tema heasoovlikkus nende suhtes näib peaaegu patoloogiline.

Ja see tendents on tema loomingus viimase kümnendi jooksul ainult süvenenud. Kivastiku kaks eelmist suurt loomingulist avaldust – mängufilmid «Üks minu sõber» (2011) ja «Õnn tuleb magades» (2016), mille mõlema puhul oli ta nii stsenarist kui ka režissöör – kujutasid endast omamoodi lohutus- ja lepitusteoseid. Kivastik on loonud hulga kergelt õnnetu olemisega elusügisesse jõudnud või jõudvaid tegelasi ning hakanud siis liigutama oma fantaasiat ja sulge selle nimel, et nende fiktsionaalset elukest jõudumööda paremaks muuta.

«Taevatrepi» peategelane on 51-aastane tartlane Ulf, kes iseloomustab end dialoogis abikaasaga järgmiste sõnadega: «Ma olen tavaline mees, tavalise jalgrattaga, eelarvestaja, töötan kontoris, olen Volkswagen Golfi omanik! Kas see ei ole igav?» (lk 171). Ehkki kaasa ütleb vastuseks, et ei, «ei ole igav», püüab Kivastik autorina lugejaid ometi vastupidises veenda.

51-aastase, vaimselt ja füüsiliselt terve, normaalse pere- ja seksuaaleluga, majanduslikult ja sotsiaalselt toime tuleva Tartu mehe elu näib teoses tõesti natuke hall. Ehkki küll mitte nii rõõmutu, perspektiivitu ja otsakorral, kui see romaani dramaturgilise intriigi nimel ideaalis olla võiks.

«Taevatrepi» tegevus toimub 2018. aasta sügistalvel. Eakas kunstnikust sõber ütleb oma surivoodil peategelasele saladuse, kuidas minevikku pääseda. Ja peategelane pääsebki. 1975. aastasse, mil ta oli 13-aastane. Miks just sellesse aastasse, see raamatust ei selgu. Igatahes koguneb neid ärakäimisi romaani jooksul kuus. Kaks nimetatud ajaliini raamivad mõtteliselt täiskasvanud inimese elu «parimaid» aastaid: 13-aastasel pole need veel õieti alanud, 51-aastasel hakkavad justkui vaikselt lõppema.

Ideaaliks võiks oma minevikku pääsemine tähendada peategelase jaoks värsket algust – anda uue sisu ja/või vaatepunkti kõigele, mis tuli ajaliselt pärast lapsepõlve. Sealhulgas eelkõige sellele, mis jääb kronoloogiliselt teoses esitatud kahe ajaliini vahepeale, neile täiskasvanuelu «parimatele» aastatele.

28.03.2020 30.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto