Venemaa president Vladimir Putin soovib jääda võimule ka pärast 2024. aastat, mil tal täitub (taas) kaks järjestikust ametiaega. Mitte et kõik seda niigi ei teadnud. Nüüd hakkab tasapisi aga selguma, kuidas ta võib oma positsiooni kindlustada. Tõsi, variante on esialgu õhus mitu.
Ei saa välistada, et kordub 2008. aastal rakendunud stsenaarium ehk Putinist saab peaminister. Venemaa poliitsüsteemi ulatusliku muutmise kava tõttu räägitakse ka võimalusest, et Venemaale tekib uus ametikoht, mille saab Putin ning kust ta juhib de facto riiki edasi. Rahvakeeli: Putin teeb sama mis Kasahstani liider Nursultan Nazarbajev.
Polegi ilmselt tähtis, mis on Putini positsioon, kuni tal ja tema toetajatel on soov, et Venemaa oleks endiselt Putini Venemaa. Ka näiteks Iraanis ei ole president riigi tegelik kõrgeim juht. Kakskümmend aastat pärast kõigile üllatusena tulnud Boriss Jeltsini tagasiastumiskõnet võivad paljud olla hakanud mõtlema, et ka autokraadi valitsemisaeg ei saa ju lõpmatu olla, seda puhtbioloogilistel põhjustel. Putin on praegu aga 67-aastane ehk näiteks 26 aastat noorem kui Zimbabwe juht Robert Mugabe ametist lahkudes või 27 aastat noorem, kui on praegu Malaisia peaminister.
Loogiline küsimus on: mis juhtub vastuseks täiendavale võimu põlistamisele Venemaa ühiskonnas?
Läänes, sealhulgas Eestis, on kindlasti kiusatus mõelda, et Vladimir Putini iseenda võimu tsementeerimine vallandab protsessid, mis viivad meile soodsate tulemusteni. Teisisõnu, et Venemaast saab demokraatlikum riik.
Paraku on see pigem viimasena surev lootus kui midagi muud. Levada keskuse andmetel toetab Putinit endiselt kaks kolmandikku venemaalastest ning ainult demokraatia ja vabaduse nimel protestimine pole idanaabritele omane olnud.
Tõsi on aga see, et riigi ja elanike vahelised pinged on Venemaal olemas. Need ei teki aga mitte võimuvahetuse ihaluse, vaid sotsiaalmajanduslike kitsikuste pinnalt. Vene elu on tugeva stagnatsioonilehaga ning paljud virelevad. Nii on see ka pealinnas Moskvas, kuigi muude piirkondadega võrreldes on sealne elu vägagi hea. Venemaa äärealadel on vaesus ja ilmajäetuse tunne palju suurem, sest pealinn elabki paljuski ääremaade arvelt.
Venemaalaste sotsiaal-majandusliku olukorra halvenemine peaks äratama tähelepanu ka läänes ja Eestis, sest halvemal juhul võib soov rahulolematuse tagajärgi leevendada tähendada Putini järjekordset agressiivsemat käiku välispoliitikas. Pole eriti põhjust uskuda, et ettearvamatu ja rahvusvahelisele õigusele vilistav käitumine peaks lõppema, eriti kui läänes leidub suurriike, kes pendeldavad sirgeselgsuse (sanktsioonid) ja pragmaatilisuse vahel (Nord Stream 2, Macroni Venemaaga suhete soojendamise katsed).
Pole põhjust uskuda ka seda, et majanduse moderniseerimises vähikäiku tegeva riigi sotsiaalne olukord võib jätkusuutlikult paraneda lihtsalt seepärast, et Putin andis välja terve hulga veksleid ning et ta pani uueks peaministriks majandusinimese. Maksuameti juhina tegeles Putini uus valitsusjuht Mihhail Mišustin nii poepidajatelt kui ka oligarhidelt maksude kogumisega.
