K, 1.02.2023

Fred Jüssi ja Indra võrk

Kuidas mõjus Jaan Tootseni uus film?
Juhan Raud
, toimetaja
Fred Jüssi ja Indra võrk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Fred Jüssi kuulab metsa.
Fred Jüssi kuulab metsa. Foto: jaan tootsen

Jaan Tootseni värske dokumentaalfilm «Fred Jüssi. Olemise ilu» on väga mõnus vaatamine. Ühelt poolt keskendub see tõepoolest Fred Jüssi erakordsele elutunnetusele, ent väljendab samal ajal ühtlasi seda, mida justkui ei olegi võimalik sõnadesse panna. Siin on peidus terve kosmos. Tootseni film on omamoodi portreelugu, kuid samas ka meditatsioon looduse, aja ning tegelikkuse teemadel.

Fred Jüssi mõjub omanimelises filmis kui omamoodi animistlik askeet või isegi müstik – seda selle sõna kõige paremas mõttes. Tegu on inimesega, kes on aru saanud millestki väga olulisest. Ja õnneks on see ka üles salvestatud, mis tähendab, et seda salapärast miskit on võimalik ka teiste inimestega jagada.

Pildi ja heli koosmõjul ilmutab ennast filmis jahmatava selgusega siinse looduse kaunis mitmekesisus. Aeg aeglustub, vaikus muutub kõnekaks. Kliimasoojenemise ja lageraiete masendaval ajastul on Tootseni ja Jüssi suhtlus väga tänuväärne.

Kindlasti tasub minna Tootseni ja Jüssi filmi vaatama just nimelt kinno – seal hakkavad selle teose pilt ja heli eriti hästi tööle.

Filmitehnoloogia võimaldab meil järsku väga lähedalt näha kõike seda, mis muidu metsas jalutades varjatuks jääks. Tõtt-öelda ei lähegi mingeid erialaseid eelteadmisi selle filmi nautimiseks vaja. Kõik vajaliku annab see vaatajale ise kaasa.

Dokumentaalfilm kätkeb aga žanrina endas alati teatavat paradoksi. Ühelt poolt on tegemist justkui millegagi, mis pretendeerib tegelikkuse kinni püüdmisele. Dokumentaalfilm ei ole ju väljamõeldis, see on justkui vahetu, neutraalne ning vaatlev. (Mõni ütleks, et see proovib edasi anda asju «nii, nagu need on».) Alati on ka erandeid – hea näitena võiks tuua näiteks saksa režissööri Werner Herzogi –, ent valdavalt on vähemasti traditsioonilises dokumentaalfilmis filmitegijate sekkumine minimaalne.

Teisalt on film alati sünteetiline meedium – iga linateos sünnib alati erinevate inimeste otsuste koosmõjul ning isegi kõige neutraalsema, distantseerituma või objektiivsema pilgu loomiseks tehakse eelnevalt mitmeid (kunstilisi) valikuid. Nii võib öelda, et iga dokumentaalfilm mitte ainult ei kajasta, vaid ka loob tegelikkust. Dokumentaalfilm on midagi, mis asub korraga nii süsteemi sees kui ka väljas.

Kaader filmist «Fred Jüssi. Olemise ilu».
Kaader filmist «Fred Jüssi. Olemise ilu». Foto: Fred Jüssi

Ometi annab just see paradoks siinsele filmile jõudu. Ühelt poolt esitatakse meile ju midagi, mis on juba olnud, mineviku kaja. Teiselt poolt on sellele antud uus kontekst ning seeläbi ka uus tähendus. Siin satuvad kõrvuti sisemine elutarkus ja väline maailm ning tuleb välja, et need on üks ja seesama. Subjekti ja objekti vaheline piir haihtub. Esialgu võib tunduda, et filmis jääb nimitegelane ise alguses justkui tagaplaanile, ent samas liigendavad Jüssi sõnad, mõtted ja isiksus vaieldamatult kogu filmi.

Kogu teost kannab tegelikult mõnus Aasia filosoofiale omane hoiak – väga liigutav on Jüssi jutt filmi keskel, kus ta räägib sellest, kuidas inimese ning teda ümbritseva kosmose («mis on meile nii aukartust äratav») suhe ei ole tegelikult sugugi eraldav, vaid pidev. Mitte keegi pole loodusest eraldi: «See ju jätkub! Seesama on ju minus endas olemas kõik. See on nagu veepiisk, mis kevadel, suladega – või pärast vihma – ta ripub seal oksakese küljes ja kui sa hakkad teda teatud nurga alt ja ligidalt vaatama, sa näed tervet maastikku. Sa näed tagurpidi pööratud metsa või lillevälju seal sees. Mida ta just parajasti sulle näitab, pisikesena? See on selles piisas ja mina olen ka üks niisugune piisk.»

See on Fred Jüssil väga ilus Indra võrgu kirjeldus. Mäletatavasti on tegemist mudeliga, mis kujutab kogu universumit suure võrguna, nii et igas sõlmpunktis asub teemant ja iga teemant peegeldab kõiki ülejäänuid – nõnda on kõik kõigega seotud. Teemantide asemel võivad olla ka näiteks kastepiisad. Just budistlikes tekstides leiab sageli metafoori, et ühes kastepiisas peegeldub terve universum.

Kaader filmist «Fred Jüssi. Olemise ilu».
Kaader filmist «Fred Jüssi. Olemise ilu». Foto: Fred Jüssi

Lisaks ütleb Jüssi filmi alguse poole, et tal «pole eesmärke ega põhimõtteid», vaid pigem «suund», mida tuleb usaldada – teisisõnu, ei tasu rahmeldada. Mõistagi võib selline hoiak tunduda tänapäeva neoliberaalses maailmas, kus kõik peavad end ribadeks töötama, et end väärtuslikuna tunda, kuidagi kahtlane. Ometi on see toimimata toimimise suund väga inspireeriv. Ka Jüssi mõtisklused vaikuse ja eesmärgituse olulisusest ning maailma kulgemisest mõjuvad väga sümpaatselt – neid võiks vabalt sõnastada ka sellised taoistlikud mõtlejad, nagu näiteks Zhuangzi või Karupoeg Puhh.

Teatud mõttes mõjub Tootseni uus dokumentaalfilm ka kui mälumaastik, mis toob väga leebelt, ent seda selgemini välja, miks on vajalik looduse eest seista. Kinokunsti tehnoloogilise meediumi kaudu jõuab mets vaatajani otsekui võimendatud kujul – ja selles on paratamatult midagi melanhoolset. Kinolinalt kumaks vaatajale vastu justkui laenatud valgus, natukene nagu Kuu peal. Seetõttu tasub minna Tootseni ja Jüssi filmi vaatama just nimelt kinno – seal hakkavad selle teose pilt ja heli eriti hästi tööle. Kinosaalist välja astudes võib vaataja aga avastada, et viibib omadega ikka veel metsas.

 

Dokumentaalfilm

«Fred Jüssi. Olemise ilu»

Eesti, 2020

Režissöör ja stsenarist Jaan Tootsen, operaator Joosep Matjus

Linastus alates 15. jaanuarist, kestus 1 tund ja 2 minutit

Märksõnad
Tagasi üles