Päästeameti juht Kuno Tammearu selgitab, miks muu arenenud Euroopaga võrreldes kaotab Eesti rasketes õnnetustes jätkuvalt nii palju inimesi. Ehkki tuleb möönda, et meie näitajad on üha paremad.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Enne päästeameti juhiga kohtumist uurisin pisut õnnetustes hukkumise statistikat. Kuigi möödunud nädalavahetusel jahmatas kogu ühiskonda väljakannatamatult traagiline liiklusõnnetus Saaremaal, kus roolijoodik tappis (aga just nii see ju oli!) kolm süütut inimest, on keskmine liiklusõnnetustes hukkunute arv Eestis muu Euroopaga siiski võrreldav. Tuleõnnetustes ja vees hukkunute puhul on arvud Euroopa keskmisega võrreldes aga talumatult suured. «Kas teate, milline oli mullu purjuspäi tuleõnnetuses hukkunute keskmine joove?» küsib Tammearu. Pakun, et umbes paar promilli. «Kolm! Kujutate ette, kolm!» rõhutab päästeameti juht.

Ta kordab sama fakti ka kolmapäevasel pressikonverentsil, kus möödunud aasta näitajaid tutvustab. Pole siis ime, et säärase avangu peale jõuab jutt ikkagi selleni, et me inimesed joovad paraku palju. Osa ohjeldamatult palju. Ja kui ohjeldamatult juuakse, siis on õnnetused kiired tulema.

Kui statistikast rahvalik üldistus teha, siis kas võib öelda, et paljud traagilised tuleõnnetused saavad alguse sellest, et mees, kes on ohtralt alkoholi pruukinud, jääb suitsuga magama?

Alustame sellest, et eelmisel aastal hukkus Eestis tulekahjudes 43 inimest. (Võrdluseks, 2016. ja 2017. aastal hukkus tules vastavalt 38 ja 39 inimest, ent 2018. aastal oli hukkunuid 50.) Kui neisse arvudesse n-ö sisse minna, siis mahub eelmisesse aastasse siiski päris palju traagikat. Mullu tulekahjus hukkunute seas oli ju neli last, aasta lõpus hukkus terve perekond… Need on juhtumid, millesarnaseid pole ammu olnud. Loomulikult, kõik inimesed on võrdselt tähtsad, iga surm on traagiline. Aga midagi pole teha, kui hukkuvad lapsed või korraga kogu pere, nagu juhtus Ihastes, siis see jätab väga raske jälje nii päästjatele kui tegelikult kogu ühiskonna hinge. See on tõsine traagika.