Priit Pullerits tunnistab üles: kuidas ma tulistasin tuumavõimekusega raketti

Nii lähevadki lendu raketid: suure paugu, tolmupilve ja heleda leegiga. See on venelaste stardiseadeldis BM-30, mis kuulub Venezuela sõjaväele. FOTO: AFP/SCANPIX

Eelmisel nädalal Iraani korraldatud raketirünnak USA baasidele Iraagis tuletas Arteri ajakirjanikule meelde, et on temagi omal ajal seesugust surmavat relva lennutanud. Ta meenutab, kuidas see käis ja millised olid selle tagajärjed.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Öö oli hilissügisel niiske ja jahe, ja mul polnud täpset aimugi, kus asusin. Ja ega see olnudki minu asi. Tuli sõita sinna, kuhu kästi. Ülemused teadsid ja otsustasid.

Öö tuli kuidagi üle elada. Igaüks vaatas, kus ja kuidas sai. Enamik surus end ainsasse köetava ahjuga masina «kuuti» nagu silgud pütti.

Mul tekkis parem idee.

Ronisin kolme meetri kõrguse ja seitse tonni kaaluva kaheksa ratta veoga puskovaja ustanovka ehk stardiseadeldise katusele. Seal oli raketti üles tõstva noole all paks soojendustekk, tšehol obogreva. Külmades oludes tuli see tekk tõmmata üheksa meetri pikkuse raketi otsa. Aga nii külm sedapuhku väljas polnud, mis tähendas, et suur ja raske tekk lebas seal kasutult.

Vinnasin selle läbi ukse kuidagi masina kabiini. Seal oli tumerohelisel pingil, kuhu mahtus kõrvuti istuma neli inimest, ruumi küllaga. Laotasin teki pingile, keerasin end selle sisse ning magasin varahommikuni lahedalt ja täieõiguslikult nagu miška. Selline uni oli lahinguolukorras tõeline luksus.

Luksus, mida sain lubada, sest olin hiiglasliku raketimonstrumi komandöri asetäitja. Komandör oli auastmelt leitnant, mina seersant. Veel kuulus masina koosseisu kolm ajateenijat.

Järgmisel päeval tuli maa-maa tüüpi rakett teele läkitada. Selle otsa võis seada näiteks keemiarelvaga või koguni tuumalõhkepea. Too viimane kaalus tervelt pool tonni.

Maa-maa tüüpi rakettidega ründas Iraani islami revolutsiooniline kaardivägi eelmise nädala keskel ameeriklaste kahte baasi Iraagis. Välise vaatluse järgi tundub osa iraanlaste rakette äärmiselt sarnane sellega, mida tulistasin omal ajal Nõukogude armees. Nagu on ka iraanlaste stardiseadeldis väliselt peaaegu samasugune, mille peal kunagi teenisin. Ainult Iraani raketi lennukaugus, võimsus ja täpsus on märksa suuremad, kui oli venelaste omal. Aeg on ju edasi läinud.

Aga kõmakas, millega sellised raketid lendu lähevad, ja tagajärjed, mida tuleb likvideerida, jätavad kummalisel kombel emotsionaalse jälje, mis ajas kergesti ei kustu.

17.01.2020 20.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto