Sisukord
Arter
Postimees
18.01.2020
Eesti Saaremaa surmakutsar võib peagi tunnistusi anda (3) Jõulud Eestis: naine kaotas rusikahoobist põrna, ema lõi pojale noaga kuklasse (10) Ülevaade ⟩ Riigifirmade nõukogusid ootab suurpuhastus (28) Majandus Tesla tõuseb võimsalt (7) Taavet liidab endaga Koljati Välismaa Postimehe reportaaž: iga hajevil tsiviilpiloodi tuvastamine maksab NATO-le kümneid tuhandeid eurosid (1) Zelenskõi andis peaministrile teise võimaluse (2) Trumpi kaitse mureneb (2) Arvamus Tarvo Madsen: mõtestamata abi Juhtkiri: Saaremaa juhtumi õppetunnid (11) Eluaegne valitseja (13) Midagi pole veel lahenenud Kõige ausam mees (4) Ebaprofessionaalne poliitik (11) Kultuur Ükskord Cinécittàs ehk FF nagu Federico Fellini (1) Sport Sportlase psühholoogiline väljakutse: kuidas saada pingega sõbraks Priit Pulleritsu kolumn: mõnus on peksta Venemaad (5) Eesti käsipallikoondis lõpetas viimaks võidupõua Kliima Kliimaneutraalsusega venitamine toob Eestile 125 miljonit (8) Soe vesi tappis miljoneid merelinde (1) Merendus Tankerid pumpavad vene gaasi Eesti vetes ümber (2) AK Kangelased, puutumatus ja reostus maailma lõpus (1) EKI keelekool: rutiini sinine puru Jelena Skulskaja: mis jääb järele teatrist? Ainult mälestus südamesse (5) Peeter Padrik: mida saame teha enne vähktõve ravi Ükskord Cinécittàs ehk FF nagu Federico Fellini (1) Nädala plaat: Limp Bizkit pesumasinas Aja auk. Tõrksa taltsutamatus Äärmusliku võõrdumise hümnid JUURIKAS. Mida toob aasta 2020? (1) Arter Kuno Tammearu: Eestis juuakse liiga palju, sealt ka väga paljud rängad õnnetused (9) Priit Pullerits tunnistab üles: kuidas ma tulistasin tuumavõimekusega raketti (3) Patuse laisklemise kiituseks (4) Kuidas käituda iseenda matustel? Lapsepõlveunistus sai teoks Kuulus ahistamisskandaal, mis jätab pealtnägijad külmaks (1) Kuidas valmistuda suusamaratoniks, kui lund ei ole ega tule Briti kokk Kirk Haworth Tallinnas: "Puuk tegi minust vegani." Sõiduproov. SsangYong Korando: kahe draakoni üllatusmuna CES 2020 julged ideed ja kurioosumid Riina Õun: «veganinahk» on tegelikult PVC-plast (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Priit Pullerits tunnistab üles: kuidas ma tulistasin tuumavõimekusega raketti

6 min lugemist
Nii lähevadki lendu raketid: suure paugu, tolmupilve ja heleda leegiga. See on venelaste stardiseadeldis BM-30, mis kuulub Venezuela sõjaväele. FOTO: AFP/SCANPIX

Eelmisel nädalal Iraani korraldatud raketirünnak USA baasidele Iraagis tuletas Arteri ajakirjanikule meelde, et on temagi omal ajal seesugust surmavat relva lennutanud. Ta meenutab, kuidas see käis ja millised olid selle tagajärjed.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Öö oli hilissügisel niiske ja jahe, ja mul polnud täpset aimugi, kus asusin. Ja ega see olnudki minu asi. Tuli sõita sinna, kuhu kästi. Ülemused teadsid ja otsustasid.

Öö tuli kuidagi üle elada. Igaüks vaatas, kus ja kuidas sai. Enamik surus end ainsasse köetava ahjuga masina «kuuti» nagu silgud pütti.

Mul tekkis parem idee.

Ronisin kolme meetri kõrguse ja seitse tonni kaaluva kaheksa ratta veoga puskovaja ustanovka ehk stardiseadeldise katusele. Seal oli raketti üles tõstva noole all paks soojendustekk, tšehol obogreva. Külmades oludes tuli see tekk tõmmata üheksa meetri pikkuse raketi otsa. Aga nii külm sedapuhku väljas polnud, mis tähendas, et suur ja raske tekk lebas seal kasutult.

Vinnasin selle läbi ukse kuidagi masina kabiini. Seal oli tumerohelisel pingil, kuhu mahtus kõrvuti istuma neli inimest, ruumi küllaga. Laotasin teki pingile, keerasin end selle sisse ning magasin varahommikuni lahedalt ja täieõiguslikult nagu miška. Selline uni oli lahinguolukorras tõeline luksus.

Luksus, mida sain lubada, sest olin hiiglasliku raketimonstrumi komandöri asetäitja. Komandör oli auastmelt leitnant, mina seersant. Veel kuulus masina koosseisu kolm ajateenijat.

Järgmisel päeval tuli maa-maa tüüpi rakett teele läkitada. Selle otsa võis seada näiteks keemiarelvaga või koguni tuumalõhkepea. Too viimane kaalus tervelt pool tonni.

Maa-maa tüüpi rakettidega ründas Iraani islami revolutsiooniline kaardivägi eelmise nädala keskel ameeriklaste kahte baasi Iraagis. Välise vaatluse järgi tundub osa iraanlaste rakette äärmiselt sarnane sellega, mida tulistasin omal ajal Nõukogude armees. Nagu on ka iraanlaste stardiseadeldis väliselt peaaegu samasugune, mille peal kunagi teenisin. Ainult Iraani raketi lennukaugus, võimsus ja täpsus on märksa suuremad, kui oli venelaste omal. Aeg on ju edasi läinud.

Aga kõmakas, millega sellised raketid lendu lähevad, ja tagajärjed, mida tuleb likvideerida, jätavad kummalisel kombel emotsionaalse jälje, mis ajas kergesti ei kustu.

17.01.2020 20.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto