Kuidas käituda iseenda matustel?

Etenduse keskmes toimus peategelase ärasaatmistseremoonia   FOTO: Henry Griin

Ma ei olnud seda päris nii mõelnud. Jah, olin küll mõelnud enda matustest, aga mitte päris nii.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma ei olnud seda päris nii mõelnud. Jah, olin küll mõelnud enda matustest, aga mitte päris nii.

Juua leinava naisega koos piparmünditeed, üritada aru saada, keda ta leinab selles pisikeses pimedas ruumis, kus rippusid lahtises riidekapis kleidid, mida kanti viimati ehk saja aasta eest. Õhus võis aimata koirohu hõngu. Kuid 1980ndate transistorraadio oli seal ka ja mängis Pretendersi «Don’t Get Me Wrong».

Me tantsisime. Avastasin, et see mitte rääkiv ja pisut kohmetu naine hakkab naerma, kui lasta tal tantsu ajal veidi keerutada. Tantsida talle vist meeldib. Jutt on kasin.

Siis muusika katkeb ja naine krõbistab jõupaberist ümbriku kallal ning tõmbab sealt välja raamitud foto. Selle ümbriku olen ma ise talle toonud. Võiduka liigutusega riputab naine pildi seinale. See kujutab mind, kiri kinnitab. Pildil leinalint. Ma olen surnud.

Aga ei mingit valu, piina, lõhnavaid eritisi ega midagi sellist. Tartu iidse toomkiriku ruumijaotuse mõttes peaks see olema altaritagune. Keskajal võisid siin olla mõned kabelid väga rikastele annetajatele. Vaikne ja rahulik.

Me jookseme.

Ma leban surnukärul. Surilina all, see hõõrub ninaotsa ja otsaesist. Mind sõidutakse raamiga suurde ja valgesse ruumi. Mängib muusika. Jutlustaja loeb midagi, aga olen liiga ärevil, et ühtki sõna kuulda või meelde jätta. Tagareas on üksainus leinaja, aga mu peas on kiuslikud mõtted – kui surnu tahab, siis võib ta ju suriraamil püsti tõusta ja näiteks jalgu kõigutada. Võiks ju olla leinajatel veidigi lõbusam. Tõusen ja kõlgutan.

17.01.2020 20.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto