Sisukord
AK
Postimees
26.02.2020
Parkimisfirmad koondusid ühe mütsi alla (1) Eesti EKRE apteegireformi tühistamise eelnõu kukkus läbi (5) «Ma elan siin. Koos emaga, juba 15 aastat» (22) Anneli Ammase hea ajakirjanduse preemia läks Võrumaale (1) Terviseamet: Põhja-Itaaliast saabujad püsigu kodus Majandus Börsidele jõudis viirus alles nüüd Välismaa Kreeka saatis migrandilaagrite ehitamiseks saartele märulipolitsei Kirjastaja vangistamine räsib Hiina ja Rootsi suhteid Merili Arjakas: kolmandad valimised ei too Iisraelis lahendust Arvamus Juhtkiri: karmavõlg Narvale (16) Erik Aru: kas faktidel on lootust? (2) Jüri Liiv: Vargamäe mürgine pärand (15) Jaak Prozes: kas Putin tuleb või ei tule, selles on küsimus Eve Järve: keda kaitsevad reklaamiseaduse piirangud? Andreas Kaju: tío Bernie Meie Eesti Aimar Altosaar: Narva 2040 Aimar Altosaar: barokklinnast tööstuskeskuseks ja edasi (2) Lauri Vahtre: Narva vanalinn – teeme ära! (3) Kultuur Kuidas nautida õhtust juureravi (1) Kaalutus armastuse ja sõpruse vahel (1) Kõrvalt tulija triumf Sport Austraalias sündinud surfar tahab Eesti lipu all olümpiavõitjaks tulla (1) Saaremaa võrkpalliklubi unistab kahest kodumängust Autospordiliit annab avalikkusele valeinfot Tartu Miss Valentine toob võimlejaid kokku igast ilma otsast Lemmit Kaplinski viib volinikud jooksuringile Lubatud tähetorni lipuväljak lükkub aina kaugemasse tulevikku Tuigo kalmistule viivale kehvale teele paistab lootusekiir Alatskivi õunaaias algas uue kaupluse ehitus Tartu Uus Teater korgib lahti elu vastusteta küsimused Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Põue ketserlikud peatükid

5 min lugemist
Nancy Mitford (1904–1973) 1935. aasta fotokollaažil. FOTO: Rights Managed/Yevonde Portrait Archive/ILN/Mar

Mis saab siis, kui sa oled noor, ülirikas ja imeilus, aga sind ei huvita õieti miski ega keegi? Just niisugune on Polly Hampton, Nancy Mitfordi romaani „Armastus külmas kliimas“ (1949, AKK) peategelane. Ta põlvneb iidsest, peaaegu häirimatus rahus üksteisele järgnenud sinikuldsete parunite reast ning tal on ka endal nende sulasinised silmad („Polly pilk oli sinine sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen“, lk 12) ja juuksed, „mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele“ (lk 12). Ilu on teda defineeriv omadus, liiatigi on talle täisnimeks antud kuningliku kõlaga Leopoldina, nagu oleks õnnelik ema lootnud, et tütreke ta unistused sõna otseses mõttes kroonib

Sellise alguse peale võiks arvata, et AKK on mingi heleroosa seebikas, kus kaunitarist peategelase algse külmuse ja huvituse kiuste lugu vääramatu kindlusega pulmakellade poole nihkub, misjärel noorpaar, kui ta just ära ei sure, elab õnnelikult igavesti. Kaugel sellest. Pulmakellad küll tulevad – aga hoopis teisiti.

AKK pealkiri on laenatud George Orwelli raamatust „Lase lehtliilial lehvida“ (LLL), mille peategelasest verivaene noormees ei leia kohta, kus talvisel ajal oma armsamaga kurameerida: „Ei ole lihtne külmas kliimas armatseda, kui sul pole raha“ (LLL, lk 135). LLLi pealkiri omakorda, nagu olen näidanud mujal (PM, 19.04.2019), pidi olema lauldav viisil „Deutschland, Deutschland, über alles“. Juba pealkirja säärane genealoogia annab selgesti märku, et oodata on enamat kui lihtlabane armastusromaan.

Ja tõepoolest, midagi lihtlabast ei saaks Nancy Mitfordist kartagi. Mitford sündis vanimana kuuest õest (oli ka üks vend, kes aga ei jätnud endast jälge Mitfordi teostesse) omakorda väga iidsesse perekonda, mille juured väidetavalt ulatusid normanni perioodi. Kõik õed said hariduse kodus ja on jätnud tugeva jälje Inglise 1930. aastate kultuurilukku (sellest allpool), olles samas selgelt reaaleluliseks aluseks, millel põhineb AKKs antav kirjeldus elust Hamptonite naabermõisas Alconleigh’s: „Mu nõod ja mina jagasime armastust üksteisele, täiskasvanutele, mitmesugustele loomadele ning eelkõige tegelastele (sageli ajaloolistele või isegi kirjanduslikele), kellesse me olime ARMUNUD. Me ei hoidnud midagi tagasi ning teadsime kõike, mida oli teada üksteise tunnetest kõigi teiste olevuste vastu, olid nad siis reaalsed või kujuteldavad. Ja siis oli veel kiljumine. Naerust, õnnetundest ja heast tujust kiljumine, mis kajas alati terves Alconleigh’s, kui välja arvata need harvad puhud, mil seal voolasid tulvaveed. Seal majas olid alati kas kiljumine või pisaratulvad, tavaliselt küll kiljumine“ (lk 21). Sõltuvalt lugeja meelelaadist võib selline kodu mõjuda laheda või õudsena, aga kindlasti ei saa seda süüdistada külmas suursugususes.

Just külmalt suursugune ja igas tükis liiga täiuslik on aga elu lord ja leedi Montdore’i hindamatuisse kunstiteostesse uppuvas Hampton Courtis, kus isegi virsikud on „liiga virsikud“. Täiusliku lordi („Õpetlane, kristlane, härrasmees, parim täpsuslaskur Briti saartel, kõige nägusam asevalitseja, kelle me olime kunagi Indiasse saatnud, populaarne maaomanik, konservatiivide partei tugisammas“, lk 9) päevi ei tumesta miski peale teadmise, et tema mõis on pärandatav üksnes meesliinis ning peab seetõttu pärast tema surma minema kellelegi tundmatule sugulasele Kanadast; õnneks jätkub tal, erinevalt „Uhkuse ja eelarvamuse“ mr Bennetist, piisavalt vara, et ka ilma Hampton Courtita teha oma ainsast tütrekesest üks oma aja rikkamaid pärijannasid.

Leedi Montdore’i – kelle prototüübiks, väärib samuti märkimist, oli Violet Trefusis, Vita Sackville-Westi armuke ja mh praeguse Cornwalli hertsoginna Camilla vanatädi – paneb liikuma tema piiritu seltskondlik auahnus; ehkki teda kirjeldatakse „ohjeldamatult labasena“, suudab ta soovi korral olla võrratu võõrustaja ning tõepoolest võluda neid, keda võluda soovib; Polly ise on aga nii täiuslik, armastusväärne ja viisakas lapsuke, et mõjub ilust hoolimata peaaegu tühja kohana.

Kuid ainult peaaegu. Tsiteerigem klassikut:

„Olivia: Kus on teie tekst?

Viola: Orsino põues.

Olivia: Tema põues! Ja millises ta põue peatükis?

Viola: Sisukorra järgi ta südame esimeses peatükis.

Olivia: Oo, seda olen lugenud; see on ketserlik!“ (W. Shakes­peare, „Kaheteistkümnes öö“, I vt, 5. sts. Tõlkinud ­G. Meri).

Nagu ajapikku ilmneb, on Pollygi südamel oma peatükid, ja esimene neist ketserlik.

Kuid ma ei taha rikkuda lugejate rõõmu teosest, liiga palju ette ära öeldes. Huvitavam kui jälgida siin Polly käekäiku, tundub heita pisut valgust ka pärijale Kanadast – kelle tõttu õieti mu mõte „Kaheteistkümnendale ööle“ läks. Sest kui noormees tutvumiseks Hampton Courti kutsutakse, selgub seletamatu tõsiasi: see asumaaelanik ja arvatav mühkam osutub ülimalt kunstipäraseks ja Pollyga ehmatavalt sarnaseks iluduseks – Sebastianiks Polly Viola kõrval –, kes ei tule sugugi kusagilt metsakolkast, karusloomakimp seljas, vaid hoopis Pariisist, kus on omandanud rikkalikult teadmisi hinnalisest ja kaunist mööblist ja muudest kunstiesemeist ning intrigeerivaid saksa soost sõpru-paruneid, kes paraku aeg-ajalt temalt „ta enda asju“ ära võtavad...

Kui romaani algus võib kohati paista pisut venima jäävat, läheb asi lõpu poole aina lõbusamalt pööraseks, ja viimaks näeme sedagi, kui mõnusa irooniaga oskas Nancy Mitford mõista lõpu õnnelikkust. Jääb vaid märkida, et mõnevõrra kaugemaks jätkuks AKK-le on kolmaski Fanny jutustatav ja taas paljusid eelmistest tuttavaid tegelasi mängu toov, seni tõlkimata „Don’t Tell Alfred“, mis vähemalt minu meelest mõneski tükis eelmistele veel silmad ettegi annab.

Nancy Mitfordi puhul ei tea tegelikult, mida rohkem rõhutada – kas tema raamatuid, mille stiili elegants, vaimukus ja jahe iroonia näivad omas laadis ületamatud, või tema ja ta õdede elu, mille värvikusele ja kohati äärmustesse langevale ekstravagantsusele on samuti raske võrdseid leida. Kuus Mitfordi õekest olid oma aja Inglismaal kuulsad kaunitarid (seda kinnitavad õdede portreed Wikipedia artiklis „Mitford family“, kunstnikuks William Acton) ja enamik neist ka kirjutas ning elas üpris erakordset elu.

Nancy kui kirjanik oli muuhulgas Evelyn Waugh’ hea sõber (just Nancy mehest Peter Roddist olevat Waugh saanud inspiratsiooni ühe oma värvikama lurjuse, „Black Mis­chiefi“ peategelase Basil Seali loomiseks) ning elas pärast oma inglise abielu lõhkiminekut aastakümneid Prantsusmaal, kus tal oli suhe poliitik Gaston Palewskiga. Vanuselt teine, Pamela, jäi suhteliselt kahvatuks; see-eest järgmine tütar Diana hülgas aristokraatliku abikaasa Bryan Walter Guinnessi Briti fašistide esinumbri Oswald Mosley pärast, abiellus tollega ning veetis kahtlase elemendina II maailmasõja aja vangistuses.

Unity Valkyrie jumaldas Hitlerit, kolis talle lähemal viibimiseks Saksamaale ning lasi endale sõja puhkedes füüreri enda kingitud püstolist kuuli pähe (see ei tapnud teda, surma tuli oodata veel kaheksa aastat). Unityle kasvuajal lähim olnud Jessica – võimalik, et sissekasvanud rivaalitsemise tõttu – jooksis esmalt kodunt ära Hispaania kodusõtta ning elas hiljem USAs, kus oli 1958. aastani kommunistliku partei liige. Pesamuna Deborah aga abiellus hiilgavalt ning pühendus Devonshire’i hertsoginnana oma abikaasa suguvõsakodu Chatsworth House’i ülestöötamisele üheks Suurbritannia uhkemaks, aga ka ennast ära tasuvaks häärberiks (seal on toimunud paljude filmide, sh 2005. aasta „Uhkuse ja eelarvamuse“ võtted). Mõistagi kutsus nii erinev lojaalsus esile ka konflikte ja suhete purunemist õdede vahel; seda kõike kajastab õdede mahukas kirjavahetus, millest tubli osa on ka avaldatud.

Arvustaja Moira Redmond on öelnud: „Mitford on väga terane ja näitab vaimukalt, kuidas toimivad külgetõmme, armastus, vananemine; missugused on rikkad naised, kelle elus ei ole mingeid tõelisi huve peale seksi. Tal on selline olemuslikult külm süda, mis laseb vaadelda draamasid ja õudusi, nende üle naerda ning nautida seda, mis on naljakas.“ (The Guardian, 18.12.2013). Õnnetuseks ei suuda eestikeelne tõlge igakord originaali vaimukuse ja nõtkusega sammu käia; lootkem, et järgmiste Mitfordide (miks mitte juba millegi õeste endi kohta käiva) tõlkimisel sellest veast üle saadakse.

Nancy Mitford

„Armastus külmas kliimas“

Tõlkinud Krista Kaer

Varrak, 2019

232 lk

Nancy Mitford, „Armastus külmas kliimas“. FOTO: Raamat
Seotud lood
25.02.2020 26.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto