Tarvo Madsen: mõtestamata abi

Tarvo Madsen FOTO: Marko Saarm

Viimasel ajal on justkui tavaline, et pea iga halva juhtumi või suurõnnetuse järel korraldatakse korjandusi ja kogutakse annetusi. Enamasti olen ma kahe käega nende poolt ja näen, et ühiskonnal on mõningate probleemide lahendamisele kaasaaitamises täita oma roll.

Näide sellest on hiljutine lugu siitsamast Eestist, kus koguti raha Annabelile, kelle haiguse ülikallist ravi haigekassa rahastada ei suutnud. Ühiskond nägi probleemi ja leidis lahenduse. See oli võimas ja tähelepanuväärne.

Siiski on annetustel ja korjandustel tumedam külg, mida illustreerib ehedalt Austraaliaga seoses toimuv. Sealsete maastikutulekahjude peale tekkis sotsiaalmeedias laviin uudistest, kuidas mõni riik või kuulsus on annetanud Austraaliale suurema summa. See mõjub küll kindlasti väga hästi annetaja enda kuvandile ja kindlasti on ka neid, kelle eesmärk on tõepoolest aidata, kuid kas sellest on ikka abi?

Välismaised meediaportaalid on rääkinud, et Austraalias ei ole suur probleem mitte rahapuudus, vaid pigem see, kuidas valitsus on eelarves summasid suunanud. Seda näitab videoklipp, milles ühe asula elanikud heidavad külla tulnud peaministrile Scott Morrisonile ette, miks anti suur rahasumma uusaasta ilutulestiku korraldamiseks, ehkki neil on tulekahjudega võitlemiseks vaid neli tuletõrjebrigaadi. Niisiis, küsimus ei näi olevat riigi rahalistes raskustes, vaid korralduse süsteemituses ja tööjõu puudumises.

Huupi annetamist võiks võrrelda olukorraga, kus tänaval komistanud ja kukkunud inimesele visatakse eurosid ning kõnnitakse edasi, selle asemel et ta püsti aidata.

Muidugi on selline olukord riigile majanduslikult laastav, kuid minu meelest on igasuguse abi puhul kõige tähtsam mõtestatus. Huupi annetamist võiks võrrelda olukorraga, kus tänaval komistanud ja kukkunud inimesele visatakse eurosid ning kõnnitakse edasi, selle asemel et ta püsti aidata.

Jah, raha annetamine on konkreetne samm võrreldes Facebookis mõtete ja palvetega toeks olemisega. Võttes aga arvesse Sydneys korraldatud saluuti, mis läks maksma miljoneid dollareid, mõjub massiline annetamine märgina, nagu paljudel kodanikel poleks vahet, kas nende rahast on probleemi lahendamiseks kasu.

Ma ei ütle, et Austraalia heaks raha annetamine on vale ja see raha haihtub õhku, kuid siiski tasuks igal inimesel enne annetama asumist mõelda kaks sammu ette ja esitada endale küsimus, millist abi on tarvis. See põhimõte võiks kehtida laiemalt, mitte ainult Austraalia puhul.

Autor on Sakala ajakirjanik

17.01.2020 20.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto