Mudast priiks ja pilk unistuse poole. On’s see reaalne?

Mait Patrail Eesti koondise särgis.   FOTO: Margus Ansu

Aastal 2011 jõudis Eesti käsipallikoondis ühe võidu kaugusele EM-finaalturniirist. Kuid koduses Põlva karukoopas vannuti alla Makedooniale.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aastaks 2015 oli vajutud nii sügavale sohu, et Viljandis vannuti Luksemburgile alla ega pääsetud isegi EM-valikturniirile. Nüüd ajalugu õnneks ei kordunud: Eesti murdis tollesama Luksemburgi kahe üleminekumängu kokkuvõttes maha koguni 16-väravalise ülekaaluga ning võib taas vargsi finaalturniirist unistada.

«Teise poolaja alguses tegime sotid klaariks. Õnneks ei läinud ohtlikuks. Niimoodi on palju lõbusam mängida,» naeratas paariaastase pausi järel sünnilinna Põlva publikut rõõmustanud Mait Patrail.

Võõrsil 38:33 võiduga piisavalt turvalise eduseisu hankinud Eesti poolehoidjad võisid tunda kerget ärevust, kui külalised veidi enne puhkepausi 13:11 juhtima pääsesid. Ent just siis leidsid võõrustajad õige mineku: avamängu suurim täpsuskütt Karl Toom viskas oma eilsed ainsad väravad, Mait Patrail hiilgas nii tabamuste kui nutikate söötudega, Põlva mees Eston Varusk kehastus koduväravas viimaseks lukuks.

18.01.2020 21.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto