Sisukord
Kultuur
Tänane leht
21.01.2020
Eesti Keskerakond mängis end Tartus võimult välja (14) Väidetav ahistaja: las tüdrukud tulevad tundi pikema seelikuga (24) Haigla remondiga haihtus kunstiteos (11) Majandus Starbucks seljatas kohtus Eesti ärinaise (3) Kaitsevägi võib mobiliseerida sinu auto (10) Kütusemüüjad tõstsid marginaali (2) Välismaa Kriisis Liibanon ootab uut valitsust Loodusnähtused räsivad Austraaliat Populistid lahkuvad Norra valitsusest Persoon ⟩ «Angola printsess» rikastus oma rahva arvelt (4) Salapärane kohtumine andis Serbia kurjategijatele Kosovos mõjuvõimu Kohalik vaade ⟩ Itaalia vanad partisanid pakuvad retsepti totalitarismi vastu (1) Arvamus Juhtkiri: õppetunnid ahistamisest (2) Patrik Hytönen: mahasalgamatu mure jõukudega (14) Kaupo Paal: kohus peab kaitsma nii üürileandjat kui ka üürnikku (5) Merili Vares: suurtootjate panus keskkonnaprobleemide lahendamisel – kas ainult lubadused? Mart Raudsaar: ärge ostke elektriautot! (23) Andres Herkel: EKRE 30, palju õnne! (5) Meie Eesti Andre Lilleleht: kaovad nõuded sularaha veole ja see on probleem Erkki Koort: turvamees ei ela enam ammu Vabaduse puiesteel (1) Eimar Veldre: turvatöötajate õigused suurenevad (4) Kultuur Mis saab, kui armastus saab otsa Mitmetasandiline kiredraama kingapoes Nõidkütt ja vereimeja televiisoris teie lähedal Kultuuri kiirpilk Sport WRC-isad, ärge tehke võidusõidusarja viga! Kalev võttis Avtodori pakutu lahkelt vastu Tartu Reformierakond lõpetas Tartus koostöö Keskerakonnaga Jabur draamasari «Õhtud Tartus» Lasteaed peab koolile ruumi tegema ja uksed sulgema Katse: mida arvab massaažitoolist elukutseline massöör? GALERII: Michael Jacksoni koreograaf rabas tantsijad jalust Vooremaalased varusid Eesti rahvuseepose helisalve Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mis saab, kui armastus saab otsa

5 min lugemist
Kui naine armastab meest, aga mees armastab kedagi teis, mis siis saab? Hetk Elmo Nüganeni lavastusest «Kommuun». Fotol Mona (Ursula Ratasepp), Anna (Hele Kõrve), Erik (Indrek Ojari) ja Emma (Sandra Uusberg).  FOTO: Siim Vahur

Elmo Nüganeni viimane lavastus Tallinna Linnateatris on energiast pulbitsev «Kommuun». See on lihtne lugu, mis räägib mitte nii lihtsatest, kuid kõigile meile tuttavatest inimsuhetest – armumisest, armastusest ja petmisvalust ning näitab, kuidas kahe inimese tunded mõjutavad ümbritsevaid.

Lavastuse teeb tähelepanuväärseks Hele Kõrve. Tugevas ansamblis aitab tal esile tõusta nii materjal kui ka lavastaja, aga mitte ainult – Kõrve teeb «Kommuunis» taas ühe karjääri suurrollidest, omamoodi võiks Annas näha mõttelist jätku Karinile. Hele Kõrve liigub kekutavast armastusest pimeda vihani, näeme, kuidas enesekindel naine kaob, kuidas Anna iseenda maha salgab, end alandab, kuidas ta muutub haletsevaks ja klammerduvaks inimvareks. Kõrve suudab mõista Anna hingeseisundeid, ta teab, mida ja miks ta laval teeb. Lihtsustatult öeldes just Kõrve mängu intensiivsus, tema tegelase järkjärguline hullumine, täpne tasakaal sisse- ja väljapoole mängus, tõstab lustliku ja lauludega suvelavastuse oluliseks ellujäämisvõitluseks.

Nüganeni kohta on lavastuses võib-olla ootamatult palju kergust-meelelahutuslikkust, kuid kahtlemata on tegemist ühe tema tugevama ja terviklikuma tööga viimastel aastatel. Nüganen on soovinud – ja selles ka õnnestunud – näidata inimeste omavahelist kontakti, kontakti haprust ja olulisust.

Ent siiski on lavastuse ohoo-elamus seotud Matvere etteastega, tema ülistuslaulu menstrueerivale naisele on omaette tase.

Nüganenile omaselt ta valgustab inimeste hingelist kriisi ja avanev pilt võib olla hävitav, kuid lavastajana ei võta ta lootust. «Kommuunis» ei väida Nüganen mitte seda, et õnnelik lõpp oleks võimalik – sest kellegi õnn on alati kellegi õnnetus, see tõde on lavastuses eriti rasvaselt alla joonitud –, vaid et lõpp pole alati lõpp, ka kõige sügavamast august võib välja ronida, kui inimest, kes abist keeldub, üksi ei jäeta.

Paradiisist põrguni

«Kommuuni» lugu saab alguse päranduseks saadud maja liigsest suurusest. Erik (Indrek Ojari) langeb naise Anna (Hele Kõrve) kuumade kallistuste ja silmade sära võrku ning nõustub avama lapsepõlvekodu uksed võõrastele. Põhjus ei paista rahaline, pigem põnevus – Anna tahab teistsugust elu proovida ja Erik tahab näha oma naist õnnelikuna, saada osa sellest päikesepaistest, mis vallutab toa, kui Anna naerab.

Tallinna Linnateatri Põrgulava on täis elu, hetk Elmo Nüganeni lavastusest «Kommuun». Fotol näitlejad  Hele Kõrve, Andres Raag, Rain Simmul ja Indrek Ojari.  FOTO: Siim Vahur

Nii asuvadki kommuuni elama eripalgelised karvased ja sulelised: sulavõina elust läbi libisev vana sõber Ole (Rain Simmul), võib-olla isegi liiga raamides ja mõistlik abielupaar Ditte (Külli Teetamm) ja Steffen (Andres Raag), tõeline lillelaps, pisut süüdimatu, kuid heasüdamlik Mona (Ursula Ratasepp) ning laulu-nalja pakkuv võõras Virgil (Marko Matvere). Lisaks on kommuun koduks ka teismelisele Frejale, Anna ja Eriku tütrele, keda mängib võimekas noor neiu Aurora Aleksandra Künnapas. Näitlejad naudivad ühist mängu, üle võlli käitumist, piiride ületamist. Nii palju head energiat, mis täidaks Põrgulava kõik sopid, pole ma ammu Tallinna Linnateatris näinud.

Loo esimene pool näitab ülevoolavat õnne, täielikku harmooniat, kus omavahelised lahkhelid lahendatakse köögilaua taga üksteist tögades, probleemile lahendust otsides, ollakse peaaegu täiuslik meeskond, kel ühine eesmärk, ollakse pühendunud. Kui aga Erik kohtub Emmaga (Sandra Uusberg), muutub paradiis põrguks, pinged kuhjuvad ning keegi peab majast lahkuma.

Kas ühine tulevik on võimalik ka siis, kui tuumikpere on lagunenud? Kriisile otsivad lahendust Ole (Rain Simmul), Mona (Ursula Ratasepp), Virgil (Marko Matvere), Anna (Hele Kõrve), Ditte (Külli Teetamm), Steffen (Andres Raag) ning segaduse tekitanud Emma (Sandra Uusberg) ja Erik (Indrek Ojari). Hetk Elmo Nüganeni lavastusest «Kommuun».  FOTO: Siim Vahur

Lavastuse suurimaks probleemiks on Eriku tundeelu varjul hoidmine. Seepärast ei saa aru, mis juhtus Eriku ja Anna elus, miks nad kaugenesid, lihtsalt ühel hetkel – pauhti – on Eriku voodis uus tibin. Kusjuures loo alguses on Erik ja Anna nii armunud, neil jätkub silmi vaid teineteisele, lõõmav kirg ei kao ka siis, kui majja kolivad esimesed võõrad. Samuti jääb ähmaseks aja kulgemine, sest laval ei muutu ükski tegelane, pole vahet, kas ühiskodu asutamisest on möödas kaks nädalat või aastat.

Hele Kõrve teeb «Kommuunis» taas ühe karjääri suurrollidest, omamoodi võiks Annas näha mõttelist jätku Karinile.

Tekst ütleb, et Emma on väga noor, alles vanemate juures elav tütarlaps, ta on Eriku tudeng. Tallinna Linnateatri laval näevad Emma ja Anna aga enam-vähem ühevanusena, neis on sarnast enesekindlust ja elurõõmu. Uusberg mängib Emma ülbeks tšikiks, selles on oma võlu, ent Erikule Emma seda poolt ei näita.

Emma ja Anna sarnasust on rõhutatud mõlema naise ühesuguse riietusstiiliga, aga see mõjub pigem Vana Baskini teatri võttena. Aga mis on Emmas sellist, mida polnud Annas, seda on raske oletada, seetõttu jääb mõistmatuks, miks äsja veel Annaga kudrutanud Erik ühtäkki ülepeakaela armub Emmase ning väidab, et ta pole mitte kunagi nii tugevat armastustunnet kogenud.

Võib-olla püüdis lavastaja näidata lugu just Anna seisukohast, mõeldes, et sageli naised ei saagi aru, miks nende arvates täiesti toimivas suhtes mees teise naise valib. Kui see ka oli lavastaja mõte, siis see võte ei toiminud.

Kui filmis – ei meeldi mulle need võrdlused, aga teisiti ei saa – avab Erik end, me näeme tema üksindust ja pidetust, kriisi, siis Linnateatris Erik ei avane, tema tunded ja mõtted on eesti mehele omaselt peidud, ta on kogu aeg ühesugune tömp tüüp, kelle otsused elus sõltuvad jumaldatava naise kilgetest ja võlumisoskusest. Mingil hetkel asendab ta Anna lihtsalt Emmaga.

Menstruaalvere ülistuslaul

Tegelikult jäävad «Kommuuni» tegelased, peale Anna (ja üllataval kombel ka Freja, kelle enamjaolt pealtvaatav kohalolek aitab esile pääseda teismelise tüdruku heitlustel) kõrvaltegelasteks. Nähtamatu on Ditte ja Steffani elu, pisut rohkem saame aimu Olest, Monast ja Virgilst, aga seepärast, et selle kolmiku liikmetel on kõigil mõni nn viga küljes – Ole on alkohoolik (vägagi nauditav esitus Simmulilt), Mona aga ülevoolava seksuaalsusega, Virgil välismaalane, kes eksib kõneledes keelereeglite vastu ja kasutab neid komistusi naiivsust rõhutades.

Matvere võinuks saada rohkem mänguaega, tema sutsakad näisid näitleja raiskamisena. Ent siiski on lavastuse ohoo-elamus seotud Matvere etteastega, tema ülistuslaul menstrueerivale naisele on omaette tase. Kui Tallinna Linnateatril oleks vajadus piletimüüga tegeleda, siis võiks Matvere esitada seda võimsa hitipotentsiaaliga laulu igasugustes meelelahutusaadetes ja kassa täitmisega poleks mingeid probleeme.

Tallinna Linnateatri Põrgulava on täis elu, hetk Elmo Nüganeni lavastusest «Kommuun», Marko Matvere tegelane Virgil esitamas ülistuslaulu menstreerivale naisele, teda kuulavad Ditte (Külli Teetamm), Steffen (Andres Raag) ja Mona (Ursula Ratasepp).  FOTO: Siim Vahur

Tallinna Linnateater on mõistnud, et nende suureks trumbiks on laulvad näitlejad, ja mitte ainult kontsertkavades või telesaadetes, vaid Nüganeni lavastuses, ja nii ongi «Kommuuni» rikastamas hoogsad laulud ja tantsunumbrid. Midagi pole öelda, trupp ja muusikajuhid on eeskujulikud, esitus on suurepärane.

«Kommuuni» kamp jagab ühist kodu, ent Tallinna Linnateatri lavastuses kommuunielu liialt ei rõhutada. Sama hästi võiks seda seltskonda võtta sõpruskonnana, kes tihedalt üksteisega suhtleb. Ajapikku olid ju «Kommuuni» tegelastest, kes algselt olid võõrad, saanudki sõbrad, kes on harjunud teineteisele toetuma, koos olema-elama... Ja eks ole ka teatritrupid ju omamoodi kommuunid, kus saadakse osa kolleegide muredest-rõõmudest, ollakse ühes majas hommikust õhtuni pead-jalad koos, eriti veel teatris, kus näitlejaid seovad perekondlikud ja/või sõprussuhted. Aga «Kommuuni» tegelastele kaasa elamiseks ei pea olema töötanud teatris või elama kommuunis, nagu arvustuse alguses sai mööndud, lavastuse teemad on tuttavad kõigile inimestele. Tallinna Linnateatri laval on elu ja elu teatrilaval saab ainult kiita.

PS. Veebruari alguses jõuab kinno Margit Lillaku dokumentaalfilm «Südamering», kus ühiselu proovitakse päriselt ühes Eestimaa paigas ning kus peategelasi tabavad samad katsumused, mis Annat ja Erikut ning Tallinna Linnateatri kommuunirahvast. Nii et kel ei õnnestu pääseda teatrisse, neil soovitan minna kinno, sest päriselu oma värvides ja karakterites ei jää lavaelule sugugi alla.

 

«Kommuun»

  • Autorid Mogens Rukov, Thomas Vinterberg
  • Lavastaja Elmo Nüganen
  • Tõlkija Eva Velsker, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Reet Aus,
  • Valguskujundaja Neeme Jõe, muusikalised kujundajad Riina Roose, Jaak Jürisson, helikujundaja Arbo Maran
  • Osades: Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas
  • Esietendus 7. detsembril 2019
Seotud lood
20.01.2020 22.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto