Sisukord
Arvamus
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis (4) Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? (2) Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (3) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed (5) Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel (1) Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita (3) Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit (1) 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe (2) Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis (5) Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond (1) Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära (10) Tennisega hüvasti jätnud Maria Šarapova: olen valmis vallutama uut mäge Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte (3) Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? (1) Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum (4) Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Priit Pullerits: Ranna ja Tootsi lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks

2 min lugemist
Priit Pullerits FOTO: Margus Ansu

Huvitav, kui paljud tartlased on saanud endale sügisest saadik uue ootamatu, teistele koguni märkamatu elukaaslase? Kümned? Nii vähesed küll mitte. Sajad? Karta võib, et ikka vähe. Tuhanded? Jah, see on ilmselt tõele juba lähemal.

Vähe sellest, üksiti lausa piinlik: too elukaaslane on kõigi nende sadade ja tuhandete jaoks üks ja seesama. Olgu igaks juhuks täpsustatud: jutt käib naisest.

Jutt käib abilinnapea Monica Rannast, kes sattus oktoobri teisest poolest Tartu poliitilise keerise epitsentrisse ega ole sealt lahkunud tänini. Pigem on ta saanud tõhusat täiendust: viimastel nädalatel on tema kõrval hakanud üha rohkem särama Keskerakonna Tartu piirkonna juhiks saanud Jaan Toots.

Nemad kaks ongi need nähtamatud elukaaslased sadade ja sadade tartlaste peredes. Astuvad iga päev linnakodanike ellu leheveegudelt, arvuti- ja teleriekraanilt, võtavad märkamatult koha sisse õhtusöögilauas või muudel vestlusaegadel; istuvad vaikselt, ei poeta sõnagi, ent ometi oskavad tagasihoidlikumal juhul külvata segadust, halvemal juhul aga isegi tüli majja tuua. Olenevalt sellest, kuidas keegi pere liikmeist neisse suhtub.

Kusjuures enamik – selle peale võib kihla vedada – ei saa siiamaani selgelt ja täpselt aru, mille tõttu ja kuidas nood kaks, Rand ja Toots, end teiste ellu nihverdasid.

Ranna ja Tootsi lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks.

See on tegelikult kurb, et lihtsad tavalised inimesed kontvõõraid niimoodi sinisilmselt oma ellu lubavad. Ja kurvem veel, kui nad võõraste lõputust vägikaikaveost ka oma elus teema teevad.

Pelgalt inimlikust uudishimust, meelelahutuse nimel, võib ju kaasa elada, kumb kahest oma hambad esimesena murrab. Aga ei ole see enam meelelahutus. Pika vindumisega lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks, kes kuidagi püsti tõusta ja lahkuda ei taha. Või ennast ammendanud elukaaslaseks, kes õigel ajal välja kolida ei mõista.

Ja muidugi vaene, hirmus vaene peab olema päris enda elu nendel lihtsatel tavalistel inimestel, kes kahe võhivõõra otsatut nägelust ikka veel jälgivad, sellele kaasa elavad ja selle üle omakeskis arutavad. Mõelgu pigem, mis see teisse puutub! Küsige endalt – ja vastake! –, kui palju teisi abilinnapeasid te oskate nimetada ja nägu pidi ära tunnete. Või kui see tundub äkki liiga lihtne küsimus, siis öelge, kes olid eelmise linnavalitsuse juhtoinad. Kui ei meenu, siis järelikult pole sest teile tähtsust. Ja kui järele mõtlete, siis tegelikult polegi.

Loomulikult, kui räägime kodanikuühiskonnast, oleks ilus ümbritseva maailma vastu huvi tunda ja ilmutada. Aga maailm, isegi siin väikses Tartu linnas, on nii suur, nii mitmepalgeline, et kui teiste sõnasõdadele kaasa hakata elama – või veelgi hullem, need sõdijad oma ellu lasta –, jääb iseenda maailmas palju rikkusi sootuks avastamata.

Seotud lood
26.02.2020 27.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto