R, 1.07.2022

ARVUSTUS ⟩ Viipekeele proovikivi kunstihoones

Hasso Krull
, filosoof
Viipekeele proovikivi kunstihoones
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jesse Darling (koostöös Simon Whybray and Shirley McNaughtoniga) «Mene Mene. Blisskirjas meeleavaldusplakatid», 2017–2019.
Jesse Darling (koostöös Simon Whybray and Shirley McNaughtoniga) «Mene Mene. Blisskirjas meeleavaldusplakatid», 2017–2019. Foto: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Inimõiguste mõiste on tänapäeva poliitilises ja juriidilises keelepruugis üks segasemaid. Miks on inimesel vaja mingit erilist õigust, et teda hästi koheldaks ja tema vajadustega arvestataks? Ja miks ei saa sama hästi kohelda neid, kes inimesed ei ole või kellel jääb puudu mõni element, mida mina pean inimese põhitunnuseks – näiteks kõnevõime või kahel jalal kõndimine? Mille poolest on inimlikkus sedavõrd erandlik ja tähelepanuväärne? Ja kelle eest peaks seda inimlikkust kaitsma?

Tallinna Kunstihoones üles pandud näitus «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» toob need küsimused järjekordselt esile. Võiks öelda, et ta toob need silme ette, sest kuuldavale ei tooda siin midagi – kuraatoridki suhtlesid omavahel viipekeele vahendusel, ja kuigi näitusel on ka helitaustaga videoid, jääb diskussioon ikkagi hääletuks.

Gudrun Hasle «Võimetu sobima» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» Kunstihoones.
Gudrun Hasle «Võimetu sobima» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» Kunstihoones. Foto: Mihkel Maripuu

Võib-olla on see kunstinäitusel loomulik, sest ka klassikaline tahvelmaal või skulptuur ei hakka ju piiksuma, hõikuma ega vaidlema. Siin aga tõmbab see hääletus enesele tähelepanu, sest ta on ise muutunud näituse aineks. Suures saalis rõhutab seda hääletust veelgi Erika Tammpere kaunihuuleline installatsioon «Näen, mida kuulen», eriti aga Jesse Darlingi blisskirjas meeleavaldusplakatid (blisskiri on disainitud nii, et märkidel poleks ühtki helilist vastet).

Kõige üldisemalt on näitusel kaks keset: inimlikkus ja võrdsus. Need keskmed hakkavad teineteisele lähenema viipekeeles suhelnud šimpansi loos, mis kogu näitust tekstina saadab.

Kõige üldisemalt on näitusel kaks keset: inimlikkus ja võrdsus. Need keskmed hakkavad teineteisele lähenema viipekeeles suhelnud šimpansi loos, mis kogu näitust tekstina saadab, moodustades selle problemaatilise telje. Loomale on katseliselt õpetatud viipekeelt, ta saab teadlasega sõbraks ja õpib temalt paluma lihtsaid asju, millega ta on igapäevases elus harjunud.

Siis saab aga katseaeg läbi. Selgub, et loom ei kuulu mitte iseendale ega temaga suhelnud teadlasele, vaid akadeemilisele asutusele, kes käsitab teda kui elusat lihatükki ja tahab nüüd jätkata märksa primitiivsemate katsetega. Siit saab alguse pikaajaline vägikaikavedu, kus ühel pool on looma õiguste pooldajad, teisel pool jäik institutsioon. Viimaks jääb aga kõlama ootamatu põhiküsimus: miks on teistest halvemad need šimpansid, kellele pole viipekeelt veel õpetatud?

Andrea Crespo «Tõrv ja sulg» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus».
Andrea Crespo «Tõrv ja sulg» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus». Foto: Mihkel Maripuu

Loom, kellega me saame suhelda, muutub meie jaoks järjest inimlikumaks. Samasuguse efekti annab tehisintellekt, mille humaniseerumist on populaarkultuuris juba mitmeti käsitletud. Kuid kas see tähendab ka, et inimesed, kellega me suhelda ei saa, kes on selleks liiga tõrksad, tuimad, tahtetud või lihtsalt rumalad, hakkavad oma inimlikkust kaotama? Või ümberpöördult, kui ma ise ei suuda ennast teistele selgeks teha, kas olen siis väeti ja ebatäielik?

Viipekeel on siin omamoodi proovikivi. Ma ei saa kurdiga suhelda, sest ma pole õppinud viipekeelt. Kas see vähendab minu inimlikkust? Või olen ma lihtsalt nagu šimpans, kellele pole viipekeelt veel õpetatud? Sellisel juhul asetuvad inimõigused ja loomaõigused samale tasandile, need ongi tegelikult vaid sama mündi kaks külge. Ja minu vastas on teised, kes omakorda jagunevad kaheks. Ühed on valmis mind tunnustama ka siis, kui ma viipekeelt ei oska – teised aga leiavad, et olen lihtsalt elus lihatükk, kelle saatuse üle peaks otsustama jäik institutsioon.

Erika Tammpere teos «Näen, mida kuulen» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus».
Erika Tammpere teos «Näen, mida kuulen» näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus». Foto: Mihkel Maripuu

Küllap märkasite, et viimases arutluses peitub viga. See viga ongi võtmeline, sest see on ühtlasi meie kultuuri­traditsiooni põhiline viga, millest hakkab hargnema lugematu hulk muid hädasid. Me peame inimkeelt millekski eriliseks lihtsalt sellepärast, et see on meie oma keel, ja kujutame seetõttu ette, et meil on teiste olendite suhtes erilisi eesõigusi, sest inimkeelt kõneleme ju ainult meie! Tegu on ilmselgelt vigase ringiga.

Kui otse välja öelda, siis on see järelemõtlematu eneseupitamine, mis lõpuks hakkab tõepoolest takistama teiste olenditega suhtlemist. Nõnda ongi meie tsivilisatsioonis juhtunud. Siit saab alguse hirmuäratav lõhe inimese ja looduse vahel, mida püütakse ületada kas loodust alistades või loodusele lähenedes, küsimata, kas see lõhe ise pole mitte meie endi loodud silmapete.

Jeffrey Mansfield «Kurtuse arhitektuur».
Jeffrey Mansfield «Kurtuse arhitektuur». Foto: Mihkel Maripuu

Viga on arvata, et inimkeel on ühekorraga universaalne ja omane ainult inimesele. Inimkeelega saab küll teha palju asju, mida saab samuti teha viipekeelega; ja inimkeelega saab teha üht-teist, mida viipekeelega teha ei saa. Kuid on olemas võrratu hulk elulisi funktsioone, mida inimkeel täita ei suuda või mida ta täidab väga kohmakalt. Nende hulka kuulub ka kommunikatiivseid funktsioone. Teame, et ainuraksed suudavad omavahel vahetada tükikesi DNA ahelast (rekombinatsioon), mis võimaldab neil kiiresti teiseneda, kui olud seda nõuavad. Niisuguseks kommunikatsiooniks inimkeel võimeline ei ole.

Ka loomadel on palju kommunikatiivseid akte, mida on raske inimkeelega jäljendada. See tähendab, et kuigi inimkeel on eriline, inimesele eriomane, on ta ühtlasi piiratud, nõnda nagu inimene isegi. Keel on otsekui maja, millesse inimkeha isegi hästi ära ei mahu, nii nagu Gudrun Hasle teoses «Võimetu sobima»: käed ja jaladki jäävad siin välja, silmad aga piiluvad läbi katuseaukude.

Kas võrdsus ei tähenda erinevuste kustutamist? Selline vildakas arusaam on tekkinud tööstuslikus massiühiskonnas.

Võib küsida, kas sellisel juhul on üldse võrdsus võimalik? Kas võrdsus ei tähenda erinevuste kustutamist? Selline vildakas arusaam on tekkinud tööstuslikus massiühiskonnas, kus inimesed kipuvad üksteisega sarnanema nagu standardiseeritud tooted. Võrdsusel on aga mõte üksnes siis, kui erinevused on juba olemas. Võrdsus tähendabki seda, et koostöö saab võimalikuks põhilistest erinevustest hoolimata.

Tänapäeval arvatakse vahel, et võrdsuse on välja mõelnud prantsuse valgustusfilosoofid, Thomas Jefferson või, taga targemaks, koguni Karl Marx. See pole aga tõsi. Nagu kirjutab tuntud ameerika bioloog Nathan H. Lents, on võrdsuse ja õigluse nõue inimesele juba geneetiliselt omane, ja ilmselt on see seotud koostööd soodustavate geenidega.

Gudrun Hasle teosed näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» Tallinna Kunstihoones. Vasakult paremale: «Jumal ema», «Inga sissu» ja «Vatavad».
Gudrun Hasle teosed näitusel «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» Tallinna Kunstihoones. Vasakult paremale: «Jumal ema», «Inga sissu» ja «Vatavad». Foto: Mihkel Maripuu

Peale selle näitavad katsed, et võrdsust ja õiglust ei nõua üksnes inimesed, vaid väga paljud loomaliigid. Võrdsuse idee on vähemalt sada miljonit aastat vana! Võrdsuse nõudel on otsustav roll kogu imetajate evolutsioonis. Just siit võikski alguse saada ka inimõiguste mõiste ümberhindamine.

Kui me üksnes täpsustame õigusi, mis on omased üksnes inimesele ja mille reaalset kaitset ei saa kunagi tagada, jõuame peagi lootusetusse ummikusse. Kui aga rakendada samu õigusi teistele olenditele, hakkab tasapisi selguma, mis on nende õiguste juures oluline ja mis mitte. Nõnda saaks ka inimeste võrdsuse mõiste uue sisu. Ja nõnda kasutaksime inimkeelt just selleks otstarbeks, milleks ta on loodud: olemise mõjutamiseks sõnade abil.

ARVUSTUS

«Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus»

Tallinna Kunstihoones 24. veebruarini.

Kunstnikud: Andrea Crespo, Alison O’Daniel, Canaries, Carmen Papalia & Heather Kai Smith, Dax Pierson, Erika Tammpere, Gudrun Hasle, Jeffrey Mansfield, Jesse Darling, Noëmi Lakmaier, Shannon Finnegan, Sunaura Taylor.

Märksõnad
Tagasi üles