Viipekeele proovikivi kunstihoones

Jesse Darling (koostöös Simon Whybray and Shirley McNaughtoniga) «Mene Mene. Blisskirjas meeleavaldusplakatid», 2017–2019. FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Inimõiguste mõiste on tänapäeva poliitilises ja juriidilises keelepruugis üks segasemaid. Miks on inimesel vaja mingit erilist õigust, et teda hästi koheldaks ja tema vajadustega arvestataks? Ja miks ei saa sama hästi kohelda neid, kes inimesed ei ole või kellel jääb puudu mõni element, mida mina pean inimese põhitunnuseks – näiteks kõnevõime või kahel jalal kõndimine? Mille poolest on inimlikkus sedavõrd erandlik ja tähelepanuväärne? Ja kelle eest peaks seda inimlikkust kaitsma?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tallinna Kunstihoones üles pandud näitus «Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus» toob need küsimused järjekordselt esile. Võiks öelda, et ta toob need silme ette, sest kuuldavale ei tooda siin midagi – kuraatoridki suhtlesid omavahel viipekeele vahendusel, ja kuigi näitusel on ka helitaustaga videoid, jääb diskussioon ikkagi hääletuks.

Võib-olla on see kunstinäitusel loomulik, sest ka klassikaline tahvelmaal või skulptuur ei hakka ju piiksuma, hõikuma ega vaidlema. Siin aga tõmbab see hääletus enesele tähelepanu, sest ta on ise muutunud näituse aineks. Suures saalis rõhutab seda hääletust veelgi Erika Tammpere kaunihuuleline installatsioon «Näen, mida kuulen», eriti aga Jesse Darlingi blisskirjas meeleavaldusplakatid (blisskiri on disainitud nii, et märkidel poleks ühtki helilist vastet).

21.01.2020 23.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto