Sisukord
Arvamus
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (7) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (1) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (9) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (10) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: miks me mäletame?

2 min lugemist
Auschwitz-Birkenau. FOTO: Alex Pantcykov/Sputnik

Täna meenutatakse Jeruusalemmas 75 aasta möödumist Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest kõrgetasemelise mälestussündmusega, millest võtavad osa pea kõigi lääneriikide (ja mõnede teiste) kõrged juhid. Nende seas on prints Charles, Mike Pence ja Nancy Pelosi, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, kolm Euroopa Liidu kõrgeimat juhti ning paljud teised. On õige eeldada, et kohal pidanuks olema ka Eesti esindaja.

Polegi niivõrd tähtis, kellele konkreetselt see kohustus langema pidanuks. Teistest riikidest on nii riigipäid, valitsusjuhte kui ka parlamendispiikreid. Pea kõigi meie tähtsate liitlaste osalusel toimuv viies holokausti maailmafoorum on piisavalt oluline sündmus, et jätta ära ükskõik kas Antarktika-reis, kokteilipidu Davosis või näituse avamine Toompea lossis.

Me mäletame ja mälestame mitte lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, vaid selleks, et massimõrvad ja muud repressioonid enam ei korduks. Eesti on riik, mis peaks olema igati huvitatud maailmast, mis õudusi mäletab. Sel põhjusel on avatud kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel ning seetõttu rajatakse Patareisse kommunismiohvrite mälestusmuuseum. On oluline, et me ei jätaks muljet, justkui suhtuksime natside sama võigastesse kuritegudesse leigemalt, kui meid endid enam puudutanutesse.

Auschwitzi koonduslaager on ikka veel suhteliselt lähedasest ajaloost pärinev näide sellest, milleks inimkond on oma mustematel hetkedel suuteline. Me võime võtta seisukoha, et Natsi-Saksamaa kõrged juhid ilmutasid erakordset sadistlikkust ning on saatuse õnnetus, et nad sattusid elama samas ajas ja kohas. Selle juures ei tohi ära unustada, et kõigi Teise maailmasõja koleduste taga oli mingisugune roll mitte üksnes kitsal võimuladvikul, vaid – tahame me seda tunnistada või mitte – paljudel inimestel.

Me mäletame ja mälestame mitte lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, vaid selleks, et massimõrvad ja muud repressioonid enam ei korduks.

Aeg ja suure hulga sündmuste jada oli voolinud nad pimedast vihast, hirmust või mõnest kolmandast emotsioonist kantud meesteks ja naisteks, kes olid võimelised ebainimlikeks tegudeks.

Oleks ohtlik väita, et maailmal pole sellest 75 aastat hiljem midagi õppida. Õppetundidega on aga kord nii, et neid tuleb meeles hoida. Auschwitz väärib ainuüksi selle pärast meenutamist, tohututest inimkaotustest rääkimata.

Võib küsida, kui kauaks peame jääma sellistel sündmustel käima. Kas hetkeks, kui viimane otseselt puudutatu on siitilmast lahkunud, on piisavalt mälestatud? Me ei mäleta ega mälesta ju sellepärast, et muuta muutumatut minevikku, vaid ikka selleks, et mitte elada tulevikuta. Mida Teise maailmasõja koledused õpetavad? Seda, et populism, massipsühhoos, totalitarism, võimuhullus, võõraviha ning muud suure sõja retseptiks saanud komponendid on halvimal juhul koosmõjus ääretult ohtlikud.

Mäletamine võib olla väga oluline põhjus, miks kaasaegne populism ei saa enam nii kaugele minna. Meile tundub täna ilmselt kujuteldamatu, et keegi võiks samasuguseid tegusid kasvõi kaaluda. 75 aastat on umbkaudu ühe inimese eluaeg. Vaid nii vähe aega tagasi toimunud sündmuste mõeldamatus praegusajal võib tuleneda sellest, et me oleme õppinud. Meil on kõige tähtsam ajalootund meeles sellepärast, et me oleme otsustanud selle meelde jätta, otsustanud mitte unustada.

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto