Sisukord
Arvamus
Postimees
23.01.2020
Eesti Apteegireformi arutelud on vajunud talveunne Esimene naine Kuul? Eesti juurtega Nicole Aunapu Mann teeb kosmoseajalugu (9) Majandus Tundmatu 100 miljoni firma, mis teeb prügist aarde (4) Välismaa Koroonaviirus levis Hiinast välismaale Auschwitzi vabastamisest möödub 75 aastat (16) Piirikaos lõhkus migrandikaravani ja eraldas lapsed vanematest (14) Arvamus Juhtkiri: miks me mäletame? (22) Karl-Eduard Salumäe: kes ja kus karjub? (5) Vladimir Juškin: Putini mitmesammuline käik (5) Maarja Vaino: mis meist saab, Gabriel? (13) Meie Eesti Ämmaemandad astuvad arstide varjust välja Las naised sünnitavad, aga kus? Sünnituskodu toob abi lähemale (1) Kultuur Bänd, kes mänginud duetti tehisintellektiga Kultuuri kiirpilk Nädala plaat. Aeg luubis, gaas põhjas Maheteater ise tehtud keelest Sport Anett Kontaveit tegi kiire ja korraliku töö Margus Martini kolumn: võrkpall vajab Belkat ja Strelkat Maa Elu Nädala mõte: meid petetakse! Luunja kurgi hind langes märgatavalt Kodumaist head köögivilja peaks tänavu jaguma Skandaalid kukutavad kalahinda Arvamus: lühinägelikud otsused teevad tuska Lepiku talu eksperiment tõestab kanamunade kuudepikkust säilivust 10 nõuannet, kuidas vältida piiritüli Ilmajutt: antitsüklon ehk kõrgrõhkkond Mao- ja soolehädasid saab ravimtaimedega leevendada Kevad südatalvises aias paneb aiaomaniku muretsema (1) Lumeta talv talvsespordi Mekas asuvaid turismitalusid liigselt ei muserda Tartu Kahe haigla vanad hooned jäävad tühjaks Uute kopsudega naine ja arstid murdsid elundidoonorluse müüte (1) Põltsamaa vald tahab suured ja väiksed ühte patta panna Vanalinna päevinäinud häärberi seinad peidavad eri ajastute moodi Maakool metsade keskel annab võimaluse ka neile lastele, kellega suured linnakoolid hätta jäävad (1) Fotod: kevadine ilm pani botaanikaaias õitsema nii sinililled kui lumeroosid, priimulast rääkimata Linnamuuseumis kohtab kolme haruldust TIPP 100 ⟩ Nemad on Tartu ja Tartumaa kõige mõjukamad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: miks me mäletame?

2 min lugemist
Auschwitz-Birkenau. FOTO: Alex Pantcykov/Sputnik

Täna meenutatakse Jeruusalemmas 75 aasta möödumist Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest kõrgetasemelise mälestussündmusega, millest võtavad osa pea kõigi lääneriikide (ja mõnede teiste) kõrged juhid. Nende seas on prints Charles, Mike Pence ja Nancy Pelosi, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, kolm Euroopa Liidu kõrgeimat juhti ning paljud teised. On õige eeldada, et kohal pidanuks olema ka Eesti esindaja.

Polegi niivõrd tähtis, kellele konkreetselt see kohustus langema pidanuks. Teistest riikidest on nii riigipäid, valitsusjuhte kui ka parlamendispiikreid. Pea kõigi meie tähtsate liitlaste osalusel toimuv viies holokausti maailmafoorum on piisavalt oluline sündmus, et jätta ära ükskõik kas Antarktika-reis, kokteilipidu Davosis või näituse avamine Toompea lossis.

Me mäletame ja mälestame mitte lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, vaid selleks, et massimõrvad ja muud repressioonid enam ei korduks. Eesti on riik, mis peaks olema igati huvitatud maailmast, mis õudusi mäletab. Sel põhjusel on avatud kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel ning seetõttu rajatakse Patareisse kommunismiohvrite mälestusmuuseum. On oluline, et me ei jätaks muljet, justkui suhtuksime natside sama võigastesse kuritegudesse leigemalt, kui meid endid enam puudutanutesse.

Auschwitzi koonduslaager on ikka veel suhteliselt lähedasest ajaloost pärinev näide sellest, milleks inimkond on oma mustematel hetkedel suuteline. Me võime võtta seisukoha, et Natsi-Saksamaa kõrged juhid ilmutasid erakordset sadistlikkust ning on saatuse õnnetus, et nad sattusid elama samas ajas ja kohas. Selle juures ei tohi ära unustada, et kõigi Teise maailmasõja koleduste taga oli mingisugune roll mitte üksnes kitsal võimuladvikul, vaid – tahame me seda tunnistada või mitte – paljudel inimestel.

Me mäletame ja mälestame mitte lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, vaid selleks, et massimõrvad ja muud repressioonid enam ei korduks.

Aeg ja suure hulga sündmuste jada oli voolinud nad pimedast vihast, hirmust või mõnest kolmandast emotsioonist kantud meesteks ja naisteks, kes olid võimelised ebainimlikeks tegudeks.

Oleks ohtlik väita, et maailmal pole sellest 75 aastat hiljem midagi õppida. Õppetundidega on aga kord nii, et neid tuleb meeles hoida. Auschwitz väärib ainuüksi selle pärast meenutamist, tohututest inimkaotustest rääkimata.

Võib küsida, kui kauaks peame jääma sellistel sündmustel käima. Kas hetkeks, kui viimane otseselt puudutatu on siitilmast lahkunud, on piisavalt mälestatud? Me ei mäleta ega mälesta ju sellepärast, et muuta muutumatut minevikku, vaid ikka selleks, et mitte elada tulevikuta. Mida Teise maailmasõja koledused õpetavad? Seda, et populism, massipsühhoos, totalitarism, võimuhullus, võõraviha ning muud suure sõja retseptiks saanud komponendid on halvimal juhul koosmõjus ääretult ohtlikud.

Mäletamine võib olla väga oluline põhjus, miks kaasaegne populism ei saa enam nii kaugele minna. Meile tundub täna ilmselt kujuteldamatu, et keegi võiks samasuguseid tegusid kasvõi kaaluda. 75 aastat on umbkaudu ühe inimese eluaeg. Vaid nii vähe aega tagasi toimunud sündmuste mõeldamatus praegusajal võib tuleneda sellest, et me oleme õppinud. Meil on kõige tähtsam ajalootund meeles sellepärast, et me oleme otsustanud selle meelde jätta, otsustanud mitte unustada.

Seotud lood
22.01.2020 24.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto