Kuidas on võimalik, et ilmub tuliuus laulja ning tema debüütalbumis pulbitsev kirg, rikkus ja küpsus võtab kõik tummaks? Õige vastus: ei olegi.

Eesti Muusikaauhindade galal võidutses värske originaalsus – Anna Kaneelina omanimeline debüütplaat tegi puhta töö. Habras ja ürgandekas uustulnuk noppis võidu kõigis neljas nomineeritud kategoorias – aasta alternatiiv/indie-album, aasta debüütalbum, aasta naisartist ja aasta album. Braavo!

Erakordselt tundlik, siiras ja hulljulgelt omanäoline lauljatar mõjub Eesti muusikaelus kui virgutav ja vabastav äike. Loota võib, et loovusväravad lähevad nüüd veelgi enam valla paljudel – pole vaja formaate järgida ega püüda kellelegi meeldida, meie kuulaja on küps armastama ka ennekuulmatut.

Anna Kaneelina edu on tunnustus Eesti publikule ja kriitikutele – oskus muusikat südamega mõista ja popmotiividest sügavamale kaevata pole siinmail mitte otsa saanud.

Anna Kaneelina pole tähevabriku äsjasündinud toode, vaid eri nimede varjus seitseteist aastat tasasel tulel valminud originaalne looja. Anna laulud on nagu tunnete tuumapommid. Looja ise on need läbi käinud eufooriast masenduseni, põletavast rõõmust kannatusteni, tajunud kõige kuumemat armastust ja suuremat hirmu. «Tundsin, et pean hirmud vabaks laskma ja sel hetkel elu alles algab!»

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Anna Kaneelina võib paista õrn ja leebe, aga temas on peidus pöörane jõud. Välimuselt meenutab ta legendaarset muusikut-näitlejat-stiiliikooni Jane Birkinit, lavaenergialt tsunamilikku mässajat Kate Bushi. Kuid muusikalt on ta ainult ja ainult Anna Kaneelina – mitte kellegagi võrreldav! Avab ennast hinge sügavaimate salasoppideni ning laseb mõnuga mõradeks kõik hangunud fassaadid. Ja mida inimesed selle peale teevad? Pahandavad, et nende mugav «mina tean, kuidas käib» õhku lasti? Vastupidi! Jooksevad hapra artisti juurde ja pahvatavad: «Aitäh, et aitasid mul oma tunnetega viimaks ometi kontakti saada!»

Enne uut tulemist olid hulk aastaid lavalt eemal – oli see raske?

Omamoodi oli raske, aga ma pean kõiki asju elus, mis sind vahepeal allamäge viivad, väga vajalikeks õppetundideks. Just lastega veedetud aeg viis mind uuele lävele.

See oli väga oluline osa protsessist. Mõistsin, kui väga ma vajan lava, eneseväljenduse kohta elus. Samal hetkel sai ka selgeks, et ma ei saa piirduda sellega, mida tegin varem. Ma lihtsalt pean endast välja saama need tugevad tunded, mis sinna kogunevad.

Laste roll elus seostub tihti moonutatud ootustega. Emadena me ju teame, et tegelikkus pole ei lõputu kohustuste alla uppumine ega ka mitte ideaalne pesupulbrireklaami-pere. Mis on emaks saamine sinu jaoks?

See on metsik kasvamine. Sa lihtsalt ei ole selleks valmis, et keegi volüüminupu nii järsku põhja keerab. Meeletu tundmuste maailm ja nii-nii väärtuslik.

Mina alles selle kogemuse kaudu hakkasin elama! Tajusin elu imet ja väga selgelt ka seda, et ma olen surelik. Ma ei saanud enam lihtsalt olla, tundsin vajadust teha seda, milleks ma loodud olen.

Esimest korda emaks saades rabas mind armastuse ja hirmu kohtumine põimunud olekus. See kogemus oli midagi nii võimast, hirmsat, ilusat ja tundmatut – eks ma endiselt õpin seda pundart lahendama.