Sisukord
Eesti
Postimees
25.01.2020
Eesti EMA galal võidutsesid enim Anna Kaneelina ja nublu (2) Veerpalu ja Tammjärv võivad Austrias kohtu ette minna (7) Riik vajab kliima jaoks miljardeid, osa võidakse katta laenurahaga (30) Michal kaebas Mustamäe linnaosa lehe peale korruptsiooniküttidele (6) Majandus Netflixi aktsia tõusis tublisti Aktsiatarkus: pole tähtis, millal osta, peaasi on osta järjekindlalt (2) Kaubamaja kasumikasv seisab Välismaa KOHALIK VAADE. Maaturism pürgib Moldova kaubamärgiks Diplomaatiline puutumatus võib surmaga lõppenud õnnetuse põhjustaja päästa (4) Vananev Soome otsib lahendusi (6) Arvamus Margus Parts: kliimapaanika ei päästa maailma (24) Koroonaviiruse õppetunnid Puuduv Eesti esindaja (3) Kaneeli meie kõrvale Tänaku-maania järgmine tase (3) Kultuur EMA galal võidutsesid enim Anna Kaneelina ja nublu (2) Millised on Eesti parimad näitused? Kas abielu tähendab naise jaoks allaandmist? Sport PM Monte Carlos. Tänaku õnnetuse ümber ringleb kaks spekulatsiooni (9) Karl-Eduard Salumäe kolumn: Monte on ka Tänakuta nauditav Karm olümpiakadalipp, kust tahaks läbi pugeda Kliima Kliimaneutraalse tuleviku võti valmib Ülemistel (16) Merendus Meie meretööstus säras Saksamaal AK Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani (1) Peeter Espak: kõik inimesed ei ole võrdsed (19) Karin Niinas: sõnum pressiesindajale: massikommunikatsiooni ajastu sai läbi! EKI keelekool: vabandame, kohad on täis (5) Millised on Eesti parimad näitused? Rulapargis on disain kõige alus (1) Kuidas diiselmootor David Bowiele laulukest laulis Nädala plaat. Seltskondlikuks kasutamiseks Juurikas. «Tõde ja õigus» läheb Hollywoodi Arter Mati Vetevool: kui raha inimese kätte saab, on asi metsas (28) Elu uute kopsudega Priit Pullerits: lumehelbekesed tuleb panna pingeritta! (10) Anna Kaneelina tunnete tuumapommid tegid EMA galal puhta töö! Priit Pullerits uurib: kuidas saada Ott Tänakuks? (1) Kas abielu tähendab naise jaoks allaandmist? Miks esivegan Sandra Vungi-Pohlak jälle muna ja kala sööb? (54) Golf. Kaheksas. Esimene sõiduproov uue põlvkonna Golfiga (1) Koos madrus Kerstiga Antarktise avastamise aastapäevale vastu (7) Kõik võitlusse halli vastu! Meelelahutus Koomiks Sudoku
Anna Kaneelina 70ndatele viitav stilistika ei ole juhuslik – selle kümnendi taltsutamatu ehedus nii muusikas kui ka visuaalses keeles on tema hingele omane. Anna Kaneelina ei löö lahku muusikat, tantsu, visuaalseid vahendeid; kõik need on instrumendid andmaks edasi neid tugevaid tundeid tema sees, millest looming on sündinud. «Olen õnnelik, kui keegi seda samamoodi tervikuna võtab tajuda, sest minu jaoks on kõik seotud, üks organism ja ükski element ilma teiseta ei toimiks.» FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Anna Kaneelina tunnete tuumapommid tegid EMA galal puhta töö!

12 min lugemist

Kuidas on võimalik, et ilmub tuliuus laulja ning tema debüütalbumis pulbitsev kirg, rikkus ja küpsus võtab kõik tummaks? Õige vastus: ei olegi.

Eesti Muusikaauhindade galal võidutses värske originaalsus – Anna Kaneelina omanimeline debüütplaat tegi puhta töö. Habras ja ürgandekas uustulnuk noppis võidu kõigis neljas nomineeritud kategoorias – aasta alternatiiv/indie-album, aasta debüütalbum, aasta naisartist ja aasta album. Braavo!

Erakordselt tundlik, siiras ja hulljulgelt omanäoline lauljatar mõjub Eesti muusikaelus kui virgutav ja vabastav äike. Loota võib, et loovusväravad lähevad nüüd veelgi enam valla paljudel – pole vaja formaate järgida ega püüda kellelegi meeldida, meie kuulaja on küps armastama ka ennekuulmatut.

Anna Kaneelina edu on tunnustus Eesti publikule ja kriitikutele – oskus muusikat südamega mõista ja popmotiividest sügavamale kaevata pole siinmail mitte otsa saanud.

Anna Kaneelina pole tähevabriku äsjasündinud toode, vaid eri nimede varjus seitseteist aastat tasasel tulel valminud originaalne looja. Anna laulud on nagu tunnete tuumapommid. Looja ise on need läbi käinud eufooriast masenduseni, põletavast rõõmust kannatusteni, tajunud kõige kuumemat armastust ja suuremat hirmu. «Tundsin, et pean hirmud vabaks laskma ja sel hetkel elu alles algab!»

Anna Kaneelina pole tähevabriku äsjasündinud toode, vaid eri nimede varjus seitseteist aastat tasasel tulel valminud originaalne looja. Anna laulud on nagu tunnete tuumapommid. Looja ise on need läbi käinud eufooriast masenduseni, põletavast rõõmust kannatusteni, tajunud kõige kuumemat armastust ja suuremat hirmu. «Tundsin, et pean hirmud vabaks laskma ja sel hetkel elu alles algab!»

Anna Kaneelina võib paista õrn ja leebe, aga temas on peidus pöörane jõud. Välimuselt meenutab ta legendaarset muusikut-näitlejat-stiiliikooni Jane Birkinit, lavaenergialt tsunamilikku mässajat Kate Bushi. Kuid muusikalt on ta ainult ja ainult Anna Kaneelina – mitte kellegagi võrreldav! Avab ennast hinge sügavaimate salasoppideni ning laseb mõnuga mõradeks kõik hangunud fassaadid. Ja mida inimesed selle peale teevad? Pahandavad, et nende mugav «mina tean, kuidas käib» õhku lasti? Vastupidi! Jooksevad hapra artisti juurde ja pahvatavad: «Aitäh, et aitasid mul oma tunnetega viimaks ometi kontakti saada!»

Enne uut tulemist olid hulk aastaid lavalt eemal – oli see raske?

Omamoodi oli raske, aga ma pean kõiki asju elus, mis sind vahepeal allamäge viivad, väga vajalikeks õppetundideks. Just lastega veedetud aeg viis mind uuele lävele.

See oli väga oluline osa protsessist. Mõistsin, kui väga ma vajan lava, eneseväljenduse kohta elus. Samal hetkel sai ka selgeks, et ma ei saa piirduda sellega, mida tegin varem. Ma lihtsalt pean endast välja saama need tugevad tunded, mis sinna kogunevad.

Laste roll elus seostub tihti moonutatud ootustega. Emadena me ju teame, et tegelikkus pole ei lõputu kohustuste alla uppumine ega ka mitte ideaalne pesupulbrireklaami-pere. Mis on emaks saamine sinu jaoks?

See on metsik kasvamine. Sa lihtsalt ei ole selleks valmis, et keegi volüüminupu nii järsku põhja keerab. Meeletu tundmuste maailm ja nii-nii väärtuslik.

Mina alles selle kogemuse kaudu hakkasin elama! Tajusin elu imet ja väga selgelt ka seda, et ma olen surelik. Ma ei saanud enam lihtsalt olla, tundsin vajadust teha seda, milleks ma loodud olen.

Esimest korda emaks saades rabas mind armastuse ja hirmu kohtumine põimunud olekus. See kogemus oli midagi nii võimast, hirmsat, ilusat ja tundmatut – eks ma endiselt õpin seda pundart lahendama.

Laste kõrval ei saa endale enam valetada, sest nemad on päris.

Täpselt – sa näed kõike nii selgelt! See on hämmastav, kuidas emaks saades ei ole iseendale valetada enam lihtsalt võimalik.

Kui selle õppetunni vastu võtad ja lubad endal tunda kõiki neid erinevaid tundeid... see ei ole alati kaugeltki positiivne. Aga vaatad, lased olla, saad sellest läbi minna. Ka lastele ei tohi peale suruda võltsi positiivsust, neil on ka vaja oma negatiivsetest tunnetest ausalt aru saada ja mõista, kuidas nendega hakkama saada.

Lapsed õpetavad armastust, andestust ja tingimusteta rõõmu. Nad aktsepteerivad ennast sellisena, nagu nad on – seda ma laste puhul imetlen.

Huvitav, kuhu see võime elu jooksul kaob?

Ma arvan, et võti on samuti lapsepõlves. Ma panen väga tähele, kuidas ma ise lastega räägin ja neile tagasisidet annan. Proovin neid pigem uute lahendusteni suunata, mitte kritiseerida.

Mul endal on olnud imeline lapsepõlv ja ma ei mäleta neid hetki, mis enesekindluse kõikuma lõid. See võis olla mõni möödaminnes öeldud asi koolis, aga pisikesed asjad jäävad sinusse kinni. Sellepärast on väga oluline olla kõigiga lugupidav – eriti väikeste inimestega, algusest peale.

Vestluspaigaks valib Anna Kaneelina Fotografiska Tallinnas. «Kunst paelub, loob mõnusa aura, mille keskel on hea olla,» põhjendab artist. «Mulle meeldib, kui on vabadust mõelda, õhku ja ruumi.» Tulesäras Tallinna kohal Fotografiska terrassil. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees

Kuidas sa kogu selle pusle kokku paned? Lava, looming, lapsed... Väikesed lapsed sisustavad ära kogu su aja ja tuleb veel puudugi.

Marta saab kohe kuueseks ja August on neli ja pool. Mu fookus on praegu laste peal, kõik muu toimub ümber nende, võimalusel, siit ja sealt.

Tõsi on, et aega üle ei jää, ma pidin selle aja võtma. Minu ideaal sellest, et suudan mingi rutiini tekitada... Minu puhul see lihtsalt ei kehti. Tõde on ikkagi selline, et olen pea kogu aeg lastega koos kodus, ja mulle see sobib.

Mingid õhtud ja kontsentreeritud hetked otsin enda jaoks, looming on samamoodi vajadus. See oli täiesti uus kogemus – minna ja otsida midagi, mille kohta ma isegi ei teadnud, kas see üldse on minu sees olemas. Oli palju kahtlusi. Aga peale jäi tunne, et pean minema ja tegema.

Su abikaasa Erki Pärnoja on samuti muusik ja see eeldaks justkui palju ära olemist, nii esinemistel kui ka stuudios...

Erki on väga kohal, jagame aega lastega üsna võrdselt. Praegu on ta küll rohkem rakkes olnud, sest veebruaris tuleb tal plaat välja.

Aga ema on ikkagi ema! Erki ütles ka: «Me teeme ja otsustame kõike koos ja otsustame, aga lapsi puudutavates küsimustes on emainstinkt siiski see «jokker»».

Minu ja Erki ema on imelised vanaemad ja ma olen õnnelik, et lastel on vanavanematega lähedane suhe – see on väga väärtuslik. Ma hindangi eelkõige seda tugevat sidet, mitte võimalust meil Erkiga kuhugi minna ja midagi teha.

Kõik, mis me väljaspool kodu teeme, on töö. Muusika. Seda aega küll ei ole, et siis veel niisama midagi teha. Õnneks meil ei ole sellist visiitvanemlust, saame palju koos olla.

Kui kaua te olete Erkiga koos muusikat teinud?

Otsa kooli esimesest päevast, aastast 2003. Me pole kõik need aastad küll paarina koos olnud, aga kuidagi tundsime kohe teineteist ära.

Mismoodi see äratundmine siis käis?

Erki mäletab seda lugu paremini, aga eks see sisetunne on. Ta ise tuli minu juurde ja ütles, et kui mul on lauljana vaja kitarristi, siis tema on olemas. Meist said suured sõbrad, meil oli nii palju ühist. Loominguliselt tegi Erki kaua aega enda asju ja mina otsisin enda nurka, kuni tuli õige aeg need teekonnad ühendada. Huvitav küll, et tõeline kooslooming tuligi alles selle plaadiga.

Lisaks täiesti uutmoodi kõlaga muusikale üllatad ka tantsijana. Kust see tuli? Keegi ei teadnudki, et sa üldse tantsid!

Ega ma ise ka vist ei teadnud. Lapsena tantsisin, aga väga pikka aega on olnud paus. See tunne, et liikumine on mulle samuti väga omane väljenduskeel, tiksus alati kusagil kuklas ja «Thunderi» videos lihtsalt teostus.

Minu lavaliikumine pole mitte midagi konstrueeritut, ei! Muusika on ajend, mis mu keha liikuma paneb, see käivitub seestpoolt, tuleb orgaaniliselt.

Täpselt nii see mõjubki. Mulle ei meenu kedagi peale Kate Bushi, kes end nii ekstaatilisel moel kehalis-muusikaliselt väljendaks.

Olen selle paralleeli eest väga tänulik! Õigupoolest oligi peale minu plaadi ilmumist kajama hakanud võrdlus see, mis mind alles nüüd Kate Bushi loomingusse ning tegemistesse süvenenumalt sukelduma pani. Ta on uskumatu looja!

Artistina oled müstiline kuju, kes laval otsekui loitsiks.

Ise ma sellele muidugi ei mõtle! Aga olen laval mingil hetkel tajunud küll imelikku tungi liigutada oma käsi, mida ma ei oskagi sõnadesse panna. Ma ei taha kuidagi liiga esoteeriliselt kõlada, aga see on ise kusagilt tulnud, ning selget, tugevat avatust ja energiavahetust kuulajatega tajun samuti. Olen lihtsalt ära tabanud – ahah, ma teen seda jälle.

Anna tugevus pole tankina üle rulliv tuim jõud, vaid tundeerksus ja julgus iseendale truuks jääda. Muusikas võttis enda leidmine aega, kuid iga eksirännak sel pikal teel viis iseendale lähemale ja teravdas äratundmist, mis on oma ja päris. FOTO: Eero Vabamägi/postimees

Laval eelistavad paljud muusikud olla rollis, nii tundub turvalisem. Sina oled täiesti ehe. Kuidas sa julged end avada ja haavatavaks teha?

Minu jaoks on siiras olla just kõige turvalisem! Keegi teine pole ma osanud või tahtnud olla. Midagi endast väljaspool seisvat esitades tabas mind tugev tunne, et see ei ole mina. Ma ei ole saanud laulda ükskõik mida, ükskõik kus – kõigel peab olema side iseenda päris olemusega.

Ma ei oska öelda, kas see on nagu alastiolek, pigem jagamine – see ongi päris, see ongi see, mis minu sees on! Ma ei karda ennast lõpuni avada, sest ma usaldan ja loodan, et inimesed võtavad mind samamoodi, nagu mina teistesse suhtun. Lugupidavalt, hinnanguid andmata, lubades neil olla need, kes nad on.

Sinu debüütplaat on hulljulgelt ja kirglikult isemoodi. Kas polnud kiusatust tuttavamat ja lihtsamini mõistetavat poppi teha?

Ei, ma ei mõelnud kordagi, et peaksin kellegi formaati sobima, lasin lihtsalt voolata. Aga tagantjärele on natuke kahju, et mõned lood tulid kaheksa minuti pikkused, mis tähendab, et raadios ei mängita neid kunagi. Näiteks lugu «Mother» – proovisime hiljuti ühe kontserdi jaoks seda lugu lühendada, kuid see lihtsalt ei toiminud. See õhk on seal sama vajalik, kui kõik muu.

Sinu muusika pole ettevaatlik helitaust, vaid muusika, mida peab kuulama.

Imeline, kui see nii on! Ehk paneb kuulama see armastus, millest see muusika on sündinud. Kontsertidel olen tajunud, et inimesed on end mulle kuulajatena samaväärselt avanud. Olen tohutult tänulik nende kohtumiste eest, kus inimesed, nii mehed kui naised on jaganud mulle enda tundeid sellest, mis neil peale minu muusikaga kohtumist tekkinud on. See on nii ilus kui fassaadid murduvad...

Ma kuulan tagasisidet ja olen rõõmus nagu laps. Sest ma ei seosta seda üldse endaga! Ma ei arva, et mina... Tunnen siirast meeleliigutust sellest, et teine inimene midagi sügavat tundis, ta ise tegi seda!

Sinu plaat on nagu rännak läbi eri tunnete ja kontinentide. Loos «Lilledes» kuuleb muuhulgas orientaalseid harmooniaid...

Muusika on piirideülene ja tunnete keelt mõistame me kõik ühtmoodi. Selle loo kirjutas Kostja Tsõbulevski. Kui ma seda esimest korda kuulsin, olin täiesti pahviks löödud. Mulle tundus see nii imeline! Ütlesin: «Palun, palun, palun – sa pead seda ise laulma!» Aga tema vastas väga kindlalt: «See on sinu! Ma tegin selle sinu jaoks.» Tol hetkel ei osanud ma veel mõelda, et lillede-lugu on täpselt see nüanss, mis sobib kõige sellega, mis ma hiljem ise kirjutan. Kaasautoreid on plaadil veelgi, nii Erki kui ka Maian Kärmas. Teised lood tulid inglise keeles, see keel kui instrument sobis minu häälega.

Hääl on mitmekülgne pill ja sina kasutad seda erilise vabadusega. Kust sa leidsid oma hääles sellise hulga eri varjundeid?

Kui hakkad muusikat tegema, kui meloodia sinu seest tuleb, siis sa ei tea, kuidas see kõlab, sa isegi ei mõtle selle peale. Ise ka üllatun, mida mu hääl tunde edasi andmiseks teeb. See on toimunud täiesti mu enda tahtest olenemata.

Varem öeldi mulle, et mul on nii pisike hääl. Ja ilmselt oligi! Minu puhul on hääle areng absoluutselt seotud isikliku arenguga inimesena. Kogemused on kasvatanud mu hinge ning hing väljendub hääles.

Otsa koolis tundsin ise ka, et olen kinni, mu hääl on lihtsalt siin. (Haarab kätega dramaatiliselt kõrist.) Hirm, võrdlemine, kohutavalt suured ootused – see kõik hoidis mind kinni! Minu puhul ei ole harjutamine olnud tulutoov. Pigem elamine. Parimad tulemused olen saanud mitte treenides, vaid asjade lahtimõtestamise abil elus.

Sul on hämmastavalt suur hääleulatus, isegi väga kõrged noodid võtad kergusega.

Ma ütlen ausalt, et ma ei tea, mis noodid need seal üleval on. Kusagil kolmanda oktavi midagi...? Kui keegi mulle noodikirjas seda näitaks, siis ma ütleks, et unustage ära, ma ei laula seda iial! Olen varem palju kordi tajunud, kuidas psühholoogiline hirm väga kõrge või madala noodi ees häält kammitseb, ja iga kord ka hävinud. Aga oma loomingus, läbi enda tehes olen vaba. Ma ei pea sooritama ja siis ma lihtsalt lendan.

Mismoodi su lood sünnivad?

Ma ei saa ennast pidada veel laulukirjutajaks, kes võtaks ja teeks rea pealt. Minu lood tulevad minu seest välja nagu tundekimbud. Iga lugu on üks tunne, üks teema, ühe maailma väljendus.

Mina kitarriga, otsimas midagi... head kõla, mis väljendaks mu tunnet. Erki ja bändiga kasvab idee suuremaks. Olen nii õnnelik, et oleme bändiga kõik tundeinimesed. Ma saan väljendada end tunnetes, nad tajuvad mind ilma muusikaterminitetagi ning mina ainult ahhetan – kuidas te teadsite? Nad lugesid mu mõtteid! Prooviruumis tekkis sageli selline fluidum õhku, et see pole proov, kulgesime samas tundes. Enda sisemusega sünkroonis elamine ja tunnete usaldamine on ülimalt oluline. Tunded ongi minu maailm – väga reaalne ja kõige olulisem.

Mingis mõttes olen seda plaati oodanud 17 aastat. Oleks võinud selle aja jooksul ju tuhat muud plaati teha, aga mul oli usk ja kindlus, et see tuleb, kui aeg küps ja mina selleks valmis. Otsingud ju muserdavad, kui sa proovid ja proovid, aga tunned ära, et see ei ole see...

Mõnes mõttes on eksiteed hindamatu väärtusega – selle mõistmine näitab, et sisetunne on endiselt ergas.

Ma olen vist õnnelik inimene, aga olen alati saanud oma sisetundele tugineda. Isegi kui see tähendab koostöö lõppemist. Tajud ära, et see ei ole siiski sinu jaoks. Selliseid asju ei juleta sageli öelda. Minu puhul ka – ma tahan, et kõigil oleks hea, ja elan väga üle, kui keegi minu otsuse pärast pettub. Aga olen aru saanud, et ma ei tee midagi valesti, kui järgnen oma sisemisele tajule. Kui sa ütled seda enda vastu aus olles, teise poole vastu armastusväärne olles, siis kokku-lahkuminek toimub mõistmise kaudu. Ja see ei kehti ainult loomingus, vaid kõiges läbi elu. Kui sa jääd endale truuks, siis seda selgitada ei olegi nii keeruline. Enda hingerahu pärast peab seda alati tegema.

Kas teil Erkiga loomingulisi erimeelsusi ka ette tuleb?

Erimeelsusi küll mitte! Ühine hingamine ja arusaamine on nii tugev. Selle plaadi puhul oli minu visioon peamine. Esimene plaat, kus ma laulsin – Tõnu Naissoo kvartett ja Anna Põldvee – ilmus küll kümme aastat tagasi, aga protsess leida päris enda muusika oli mulle uus.

Väga suur osa on lindistatud stuudios otse, mina laulsin ja bänd mängis nagu laivis. Mõne kaunistuse lisasime või pilli, mida stuudios polnud, aga päris paljude lugude puhul need esimesed versioonid jäidki!

Väga raske on endaga leppida ja lasta lool olla, sest iga lugu saaks ju lõputult edasi teha. Aga lased tal minna ja oma elu elada kõigi kahtluste ja dilemmade kiuste.

Nüüd tegid Pandora laeka lahti, ega loomevajadust endasse enam tagasi topi. Mis edasi?

Plaadi valmides oli korraks tunne, et ring sai täis. Üks ideaalne mull. Aga see kestis vaid korraks! Ja mul ei olnud aimugi, mis tunded järgmiseks tulevad. Milliseks kujuneb meil Erkiga koos kahe paralleelse loomingulise inimese elu, kes mõlemad on laval? Uusi teemasid ketras esile väga palju, ja mitte ainult positiivsete tunnetega. Sain korraks kogeda enesega leppimist, aga ka seda, et midagi su sees läheb alati natuke katki ja iga kord pead hakkama ennast uuesti üles ehitama uute tunnete ja uue muusika kaudu. Aga see ongi elu. Põhibaas, millesse ma usun, ei ole vankuma löönud.

Sina suutsid hirmudest mööda minna, aga paljud seda ei söanda. Miks peaks seda tegema?

Kui oled hirmude varjust välja tulnud, siis elu alles algabki. Ja alles siis, kui sa julged elada, helised sa päriselt inimesena.

Kui ma otsustasin teha selle raske sammu ja lubasin endal olla mina, siis avastasin, et elus kõik joondub. Võimalused avanevad ja kannavad sind. Sellises voolus elamine on nii mõnus.

Kindlasti satun ma mõnel hetkel tagasi karpi, kus tahan, aga ei julge... aga mulle jääb see kogemus, et saab ka mitte karta. Ma tean, et see on võimalik!

Anna Kaneelina sära on puhas, seestpoolt välja voolav energia. Ta ei püüa meeldida, ei jahi populaarsust ega ilu, vaid tahab jagada oma tundeid kõige ausamal ja intiimsemal moel. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees

Eesti muusikaauhinnad

EMA gala on suurejooneline ja laialt nähtav-kuuldav muusikasündmus, mille mõte on väärtustada ja populariseerida Eesti muusikat ning tunnustada meie andekaid muusikuid eri žanrites.

Eesti muusikaauhindu antakse välja juba 22 aastat, alates 1998. aastast.

Muusika mõõtmine-hindamine on alati subjektiivne ning iga otsus kütab kirgi, nii on kasulik teada, kuidas see sünnib. EMA žürii on avalik ja arvukas, otsuse langetab üle 160 inimese, mis kindlustab, et mingit kokkumängu ega ebaõiglust olla ei saa. Kuulajate seas on nii süvakriitikuid, kes hindavad uuendusmeelsust ja professionaalsust, kui ka neid, kes väärtustavad leidlikult käivitavaid poppelemente. Nominendid selguvad žürii häälte alusel. Pole mingit salavalemit, mis aitaks võita! Ei loe suhted ega varasemad saavutused, õiglaselt parimad saavad pärjatud.

Oled artistina kõige keerulisemas punktis. Väga paljud pole esimese albumi edu koorma all enam luua suutnud. Kui soovid vastata ootustele, kaotad kontakti iseendaga.

See mind ei heiduta, olen selle peale mõelnud juba varem, vaadates kõrvalt Erki ja draakonite (Ewert and The Dragons – toim) loomingulisi kõikumisi. Minu loogika ütleb, et sa oled inimesena pidevas arengus, ja usun, et kuulajad aktsepteerivad mind sellena, nagu ma päriselt olen, nii täna kui homme. Ja kui mitte, siis aitäh selle aja eest, mis sa minuga olid! Loojale peab jääma õigus minna uues suunas, luua täiesti ausalt just seda, mis temas tol hetkel pulbitseb. Ja sama suunamuutmise õigus on ka kuulajal.

Saada aru, kes sa tegelikult oled, on üks raskemaid ülesandeid elus. Kuidas sina end üles leidsid?

Kõige lähedasemad inimesed on su kõrval selleks, et aidata sul endast aru saada ja iseendaga tuttavaks saada. Inimesega, kes sind tajub ja aktsepteerib, on imelik mitte sina ise olla.

Ma mõtlen, kas mõned inimesed ei ole siis elus kohanud veel kedagi, kes nende ehtsa olemuse välja tooks. Või on suhetes, kus teeseldakse? Võib-olla see ongi nii erakordne?

Vaid väga vähesed tunnevad päris Annat. Usalduslikus vestluses ei ole mul raske ennast avada, kui ma soovin seda teha, aga suurt seltskonda pigem pelgan. Tavaelus olen palju iseenda peas, et mitte teiste tundeid ebaproportsionaalselt palju läbi elada. Püüan kõigisse austusega suhtuda – ka sellesse, kes on erinev ja keda ei mõista.

Kui ma praegu mõtlen sellele, mida oleks tundnud 15-aastane Anna, kui keegi oleks talle öelnud: «2020 esined sa Eesti muusikaauhindade galal!», tean, et mind oleks vallanud kaks täiesti vastandlikku emotsiooni. Esimene – ei, see ole võimalik! Aga teine – jaa, ma olengi sinna teel. Eneseusaldus on minus alati olnud, ja teadmine, et ma nagunii käin oma teed.

Auhindade peale ju ei mõtle, kui muusikat teed. Ja siis see tuli, täieliku üllatusena! Kuigi tundub, et Eesti on väike ja kõik on peo peal, ei ole see tegelikult nii. Mulle teeb kõige suuremat rõõmu, et auhindade kaudu äkki avastab mu muusika veel keegi ja tuleb koos minuga rännakule. Teekond ise on oluline, mitte auhind või eesmärk, kuhu jõuda, ja selline hoiak aitab mul ka rahulikult edasi minna.

Anna Kaneelina õhtuse Tallinna kohal maagilises aupaistes. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees
24.01.2020 27.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto