Nädalaga on Eesti sisepoliitika vajunud tagasi eelmise aasta lõpu eelsesse rütmi. Ikka see pensionisamba reform, apteegireform, EKRE juhtide väljaütlemised, sekka natuke Keskerakonna Tartu võimukriisi. Ülikoolilinna juhtimine toimub nüüd ilma Keskerakonnata, aga teistes küsimustes on lõpplahendused tunduvalt kaugemal ja segadustki rohkem.

PENSIONIREFORMI MAHLAPRESS

II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise reformiga on asjad hästi ja samas ei ole ka. Kuigi üldiselt on kriitika selle reformi kohta hakanud veidi taanduma ja suhtumine hakkab muutuma pigem neutraalseks, on nüüd hakanud välja tulema mitmed probleemid. Mõnele neist on koalitsioon ise jaole saanud, mõned on esile toonud õiguskantsler. Ajasurve on aga suur ja valitsus viib eelnõu parlamenti hääletusele nii, et seob selle usaldusküsimusega – kui eelnõu läbi kukub, on valitsusega lõpp.

Miks nii? Sest lihtsalt ei ole aega hakata läbi hääletama kõiki opositsiooni esitatud sisuliselt tühje muudatusettepanekuid. Usaldushääletusega saab neist mööda, aga see toob kaasa oma riskid. Mõistagi ei kuku eelnõu niimoodi riigikogus läbi, pigem vastupidi, see kindlustab, et isegi skeptilised riigikogulased ei taha pensionireformi pärast valitsust uppi ajada. Aga see võib tekitada neis tunde, et toetushääl pressitakse neilt julmalt välja. Ja see võib koalitsioonile mingil teisel hääletusel tagasilöögi anda.

Mis saab edasi? Eelnõu vastuvõtmine pole kaugeltki protsessi lõpp. President peab seaduse ka välja kuulutama. Selle tegemata jätmist saab põhjendada vaid nii, et eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Õiguskantsler Ülle Madise viitaski sel nädalal, et tema arusaamist mööda see nii on – eelnõu ei kohtle inimesi võrdselt.

Kuidas nii? Madise esitas kaks olulist põhjendust.

Esiteks, sambast raha välja võtjad saavad kasutada nende palgalt makstud sotsiaalmaksust nelja protsenti enne pensioniiga; need, kes raha välja ei võta, ei saa ja see on ebavõrdne kohtlemine. Sellele ebavõrdusele on spetsialistid viidanud juba ammu enne, kui eelnõu päriselt valmis sai.

Teiseks, pole ära põhjendatud, miks on eelnõul tagasiulatuv mõju ehk miks peavad inimesed saama välja võtta seni II sambasse kogutud raha. Kui poliitikute soov on anda rohkem valikuvabadust, saab teha nii, et praeguseni kogutud raha jääb sambasse pensionipõlveks alles, välja saab võtta vaid raha, mis koguneb pärast II samba vabatahtlikuks muutmist. Aga just varem sambasse kogutud raha väljavõtmine ongi kogu Isamaa veetud reformi mõte, sisu ja eesmärk.

Mida teevad poliitikud? Hakkasid mõistagi õiguskantslerit ründama, et too on asunud võtma poliitilisi seisukohti, milleks tal õigust ei ole, ning ületab sellega oma pädevust. Madise tõstatatud küsimustele sisuliselt vastamise asemel valisid poliitikud seega tema ründamise tee. See viib vähemalt osa tähelepanust Madise esiletoodud probleemidelt eemale. Mis ongi mõistagi eesmärk.

Mida teeb president? Raske ennustada, kas president seaduse välja kuulutab. Ent isegi kui riigipea ei vii eelnõu riigikohtu ette, siis mõni osaline tekitab üsna kindlasti kohtuvaidluse. Viimasel juhul aga saab seadus jõustuda ning isegi kui on vaja midagi tagantjärele kohendada, on Isamaa poliitikud oma lubaduse täitnud. Esimesel juhul kaotavad sambareformijad hulga väärtuslikku aega. Valimised ju lähenevad.

             FOTO: Skunk.ee

EKRE MULJUB KIIKE

EKRE juhtpoliitikud on sotsiaalminister Tanel Kiike rünnanud varemgi, kuna tema juhitud ministeerium jagab toetusi ka asutustele, mis esindavad EKRE-le vastuvõetamatuid seisukohti, eelkõige on peetud silmas LGBT-ühingu rahalist toetamist. Ühel hetkel rünnakud vaibusid; enne oli ka peaminister Jüri Ratas Kiige kaitseks sõna võtnud ning öelnud, et sellised rünnakud lõhuvad koalitsiooni ühtsust. Nüüd on EKRE alustanud uut rünnakut.

Mis juhtus? EKRE juhtidele Mart ja Martin Helmele ei meeldi sotsiaalministeeriumi korraldatav teavituskampaania «Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed». Helmed nimetavad seda provokatsiooniks ja on nüüd mitu päeva järjest kinnitanud, et kui sellised asjad jätkuvad, ei saa Kiik nende arvates valitsuses jätkata. Kiige enda sõnul on kampaania kooskõlas koalitsioonis kokkulepituga ja selle eesmärk on rõhutada, et igal inimesel peab olema Eestis võimalik tunda end võrdväärse ühiskonnaliikmena.

Miks EKRE seda teeb? Osa EKRE valijaist tõenäoliselt sellised kampaaniad tõepoolest häirivad, küsimus on, kas häiriksid samavõrra ka siis, kui EKRE juhid ise sellele tähelepanu ei juhiks. Aga seda on neil vaja teha, sest see on lihtne viis näidata valijatele, et EKRE ei ole oma põhimõtetest taganenud ega valitsuses olles seisukohti muutnud.Kui EKRE poliitikud on välja öelnud, et ühel hetkel saabub piir ja nemad ei saa Kiigega jätkata, siis on küsimused: a) kaugel see piir on?; b) mis saab, kui piir käes?

Aga mis siis saab? Pole seni põhjust arvata, et Ratas oleks valmis välja vahetama ministri, kes on olnud pikalt tema kauaaegne lähedane nõuandja ning kellele pole sisulises ministritöös midagi ette heita. Pigem vastupidi, ilmselt on Kiik üldiselt ebapopulaarse sotsiaalministri ametis üks populaarsemaid, kes seda ametit pidanud. Samuti ei taha valitsusest kuhugi minna EKRE. Vähemalt mitte veel.

Mida see siis tähendab? Seda, et Helmete nimetatud piir ei saabu tõenäoliselt niipea. Nagu ikka, tehakse kära, mis ühel hetkel vaibub. Kuni järgmise korrani.