Sisukord
Arvamus
Postimees
22.02.2020
Eesti Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (3) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (33) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (12) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (4) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (4) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (2) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (19) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (4) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (1) Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: mõtlesin, et paneks kogu raha selle alla, et lihtsalt ennast hävitada (1) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (19) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (16) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kerttu Kirjanen: millal lõppeb ohvri süüdistamine?

2 min lugemist
Kerttu Kirjanen FOTO: Konstantin Sednev

Häbi. Iga inimene on seda tunnet tundnud. Lapsena, kui lõhkusid tassi. Hiljem koolis, kui tahvli ees vastata ei osanud. Täiskasvanuna, kui pidid minema tähtsale kohtumisele ja sisse magasid.

Sellistes olukordades häbi tunda on loomulik. Hoopis keerulisem on mõista, miks peaks häbi tundma inimene, keda on ahistatud. Aga internetis ahistamislugude alt kommentaare lugedes selgub, et peaks küll.

Kui sa oled «lasknud» end ahistada, siis oled justkui inimesena eksinud, aga täiskasvanud ju ei eksi. Ja kuna eksimine on piinlik ja vale, siis avalikult eksimustest rääkida ei tohi. Nõnda püsivad ahistamislood aastakümneid tiheda saladusloori all, mis ohvrit ennast lämmatab.

Olen viimastel kuudel kirjutanud mitmeid lugusid ahistamisest. Olen rääkinud sellest sotsiaalmeedias ja raadios, olen seepeale saanud kümneid kirju inimestelt, kes on ahistamise ohvriks sattunud.

Ahistamine tekitab emotsioone ahistajas, ohvris, kuid ka inimestes, kellele olen need lood rääkinud. Ja lõpuks tekitab ahistamisest kirjutamine emotsioone ka minus. Ma tunnen viha. Ja ma tunnen häbi.

Meil on inimesi, kes hea meelega jooksevad, mõõdulint näpus, ohvri seelikupikkust mõõtma.

Ma tunnen viha, kui keegi küsib, miks ohver kannatas ja ära ei läinud. Samamoodi võiks küsida, miks küüditajatele politseid ei kutsutud. On selge, et kui ahistamisele oleks võimalik nii lihtsalt punkti panna, siis ei oleks viimaste kuude vältel neid lugusid sündinud.

Ma tunnen häbi, et meil on inimesi, kes ohvrit süüdistavad. Häbi, et meil on inimesi, kes hea meelega jooksevad, mõõdulint näpus, ohvri seelikupikkust mõõtma, mõistmata, et mõõdulindil ei ole sellistest teemadest rääkides kohta.

Ohvri mittemõistmise ja süüdistamise läbi loome ühiskonna, kus nõrgemad jäävad alatiseks vaikima ja ahistajad saavad karistamatult edasi tegutseda. Inimesele muutub olukord kurvaks siis, kui ohvriks osutub ühel hetkel keegi lähedane või ta ise.

Ma loodan, et ühel päeval suudab me ühiskond näha ahistamise olemust sellisena, nagu ta tegelikult on – see on oma füüsilise või psühholoogilise jõupositsiooni ärakasutamine, asi ei ole liiga lühikeses seelikus, mis oleks võinud selga panemata jääda.

End ohvri kingadesse panna ongi raske, eriti kui nendes kunagi käidud pole. Tähtis on aga jääda inimeseks. Ma loodan, et seda me suudame.

Seotud lood
21.02.2020 23.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto