Sisukord
Arter
Postimees
21.02.2020
Isamaa Huawei-ohu koosolekul osales Huawei lobist (3) Eesti Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (1) Lavly Perling reformib Ukraina prokuratuuri (3) Kliimamuutus sunnib metsatüli lõpetama Kaitseväest ajapikendust saanud noor: seni on enesetappu takistanud relva puudumine (41) Majandus Sealt tulevad maailma suurimad teemandid (1) Tere alustas Kruuda tehtud võlgade maksmist Helme ennustab Euroopas raskeid eelarvekõnelusi Välismaa Taani annab Misāne Lätile välja Saksa radikaal mõrvas kümme inimest GRU võis korraldada keemiarünnaku ka Sofias Rootsi parlamendi spiiker: meie demokraatiale tehti stressitaluvustest Arvamus Juhtkiri: mida teha kroonijuveelidega? (2) Herman Kelomees: linnainimeste maaelu (1) Martin Mölder: erakondliku eelistuseta valijaist (2) Riina Solman: sõltuvusest peab olema väljapääs (6) Ene-Margit Tiit: Kapatoobri kooli lugu (3) Meie Eesti Aleksei Lotman: metsamajandus kestlikuks – kiiresti! Anu Aug: riigimetsas toimuva üle otsustamine vajab selgeid reegleid Lauri Laanisto: tükeldamise tundlik teadus Kultuur Lelulugu Eesti moodi ehk mida arvata «Sipsikust»? (3) Sport Nurgeri elu Hispaanias: võib-olla ongi parem, et alati treenerist aru ei saa Eesti jõudis MMil paarissegateatesõidus esitosinasse Kontaveidi teekond lõppes veerandfinaalis Tallinn Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (1) Tartu Tormituuled uhtusid Peipsi randa tapva taime (7) Ringkonnakohus jättis Martin Halliku hiigelhüvitiseta (2) Ulila rahvas soovib kõnniteed kiiremini kui võimalik (1) Tartlased tähistavad vabariigi aastapäeva mitu päeva Meelelahutus Koomiks Sudoku

Priit Pullerits: lumehelbekesed tuleb panna pingeritta!

3 min lugemist
Postimehe Arteri vanemtoimetaja Priit Pullerits, ühtlasi Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud. FOTO: Margus Ansu

Õpitulemuste põhjal koostatud pingerida, mis näitab, kus sa teiste õpilaste või tudengite hulgas paikned, on hädatarvilik kas või sellepärast, et ei lase kellelgi kujuneda ebaadekvaatsel enesehinnangul.

Kaheksakümmend noort inimest on võimalik hetkega haudvaikseks saada. Selleks ei pea nende ees peaaegu midagi tegemagi. Lihtsalt vajutad klaviatuuril ühele klahvile. Ja ennäe, auditooriumis jooksevadki nende nimed suures kirjas heledale ekraanile, igaühe nime ees number, kui mitmendal kohal ta õpitulemuste poolest asetseb, ja nime järel punktisumma, mille ta on semestri jooksul seni kodu- ja kontrolltööde eest kokku teeninud. Kõik otsivad huviga, kus nad pingereas paiknevad.

Nii käib see mul ülikoolis õppejõuna nädalast nädalasse. Mis siis, et pingeritta seadmist peetakse nüüdisajal justkui valeks. Ja mis siis, et isikuandmete kaitse sildi all on saamas vaat et tabuks inimese nime ja vanuse küsiminegi.

Teadagi, üha enam levib uskumus, et pingereastamine tekitab närvesöövat stressi ja soosib koostöö asemel konkurentsi. Aga elu ongi konkurents! Juba alates gümnaasiumi pääsemisest kuni töökoha otsimiseni. Kandideerida võivad ihaldatud ametikohale kümned, aga saab selle ainult üks. Teised jäävad pika ninaga. Rääkimata elu tähtsaimast konkursist, hea/targa/ilusa elukaaslase leidmisest – seal ei saa koostööst teiste pretendentidega juttugi olla.

Kool ja eriti ülikool on paras aeg, mil hakata harjuma, et elu pole sulavõi, millest pehmelt ja stressivabalt läbi libiseda. Vastupidi: kui tõdemus tõelisest eluvõitlusest alles pärisellu astudes kohale jõuab, võib olla liiga hilja. Tulemus: depressioon.

Tõsi, üksikud tudengid on avaldanud arvamust, et äkki võiks nime asemel kuvada tahvlile matrikli numbri, sest siis on rohkem anonüümsust. Ei! Sest anonüümsus ei õpeta vastutuse võtmist – mõelge korraks anonüümsetele netikommentaaridele. Ent just seda, et õpilased võtaks rohkem ise vastutust, on üha sagedamini kuulda nn moodsa pedagoogika edendajate suust. Aga mis vastutus see on, kui tudeng, laisk ja lohakas, saab peituda pika mittemidagiütleva numbrirea taha?

Liiati pole ajakirjanduses, mida õpetan, isiklikust ja avalikust vastutusest pääsu. Vaadake selle kirjutise ülaserva – seal on selle kohta tõestus. Kuid pole personaalsest avalikust vastutusest puudu teistelgi aladel, ole sa arst või remondimees. Lõpuks maksab su nimi ja elu jooksul kogutud reputatsioon.

Pingerida, mis näitab, kus õpikaaslaste hulgas paikned, on hädatarvilik sellegi pärast, et ei lase kujuneda ebaadekvaatsel enesehinnangul. Liigkõrge eneseteadlikkus on n-ö vati sees, koolis üha harvema avaliku võrdlusmomendiga kasvanud noortel kerge tekkima. Olen õpetanud näiteks neiut, kes sai gümnaasiumist kaasa veendumuse, et eesti keele oskus on tema trump, ent nagu tema tööle paberil otsa vaadates paraku selgus, ei kannatanud see kriitikat. Kui oled saanud tööde eest valdavalt B-sid ja C-sid, on kerge arvata, et kuulud kursuse paremikku, ja loodetavasti on kainestav avastada, et oled nende tulemustega harilik keskmik. Siis küllap järeldad, et tuleb kõvemini tööle hakata.

Eks ole tõsi seegi, et enamik vajab elus millegi tegemiseks innustust, motivaatorit. Olen aastate jooksul korduvalt näinud, kuidas pingerea etteotsa pääsenud on näinud ka vaeva, et seal püsida. Esimeste hulka kuulumine on ju tunnustus, ja seda pole kunagi liiast. Samuti olen korduvalt näinud, kuidas need, kes pole tabelisse mahtunud – sest nõrgemate säästmiseks avaldan vaid pingerea esimese poole –, rõõmustavad, kui on oma nime pärast pikka pingutust lõpuks ekraanil leidnud.

Olen tudengitelt küsinud, et nad ausalt ütleksid, kellele selline pingerida ei meeldi. Heal juhul on tõusnud vastuseks üks, kõige enam kaks kätt. Seda on vähe, kaheksakümnest väga vähe. Mis näitab, et igasugused andmekaitsjad ja lumehelbementaliteedi edendajad üritavad noori kaitsta selle eest, mille eest nood tegelikult kaitset ei taha.

Seotud lood
20.02.2020 21.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto