Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani

Tudengid ja teadlased Pasteuri Instituudis mikroobikolooniaid uurimas. FOTO: Pasteuri Instituut/Musee Pasteur

Hiljuti Oxfordi kirjastuse kaudu oma esimese täismahus ajalooraamatu avaldanud Lõuna-California Ülikooli professor Aro Velmet räägib intervjuus AK’le, kuidas Louis Pasteuri teenete läbi tõsiseltvõetavaks muutunud meditsiiniteadus Prantsuse koloniaalpüüdluste osaks sai. Kuna oleme eakaaslased ja Aro veel ka AK püsiautor, me üksteist teietama ei hakka.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eesti lugeja tunneb sind ennekõike kultuurikriitiku ja ajakirjanikuna, ajaloolasena vähem. Nüüd oled avaldanud oma esimese ajalooraamatu. Miks just Pasteur ja bakterite teema?

Arvan, et kõik teemad on mõnes mõttes juhuslikud ja sõltuvad arhiiviõnnest – leiad mingid ürikud, mis tekitavad küsimusi, mis on ühtaegu olulised ja teaduskirjanduses vähe käsitletud.

Mis mind Pasteuri juures paelus, oli tema üleelusuurune reputatsioon. Teda loetakse üheks haiguste mikroobiteooria rajajaks. Isegi endistest koloniaalriikidest pärit inimesed, kes muidu Prantsuse kolonialismi ühemõtteliselt hukka mõistavad, leiavad, et vähemalt see, mida Pasteur tegi, oli hea. Et tema tõi vaktsiinid Prantsuse Indohiinasse ja Lääne-Aafrikasse, aitas parandada kohalikku hügieeni, teha joogivee analüüse jne.

Ma tahtsin teada, mis selgub siis, kui nende instituutide tegevust läbi empiirilise andmestiku lähemalt vaadata. Loomulikult avanes palju keerukam pilt.

Kirjutad oma raamatus, et ühest hetkest muutuski pastöörlaste tegevus tegelikult suuresti imperialistlikuks projektiks. Mida sa selle all silmas pead?

Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.

Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.

Pasteuri mikrobioloogid said koloniaalvõimudele pakkuda aga rahvatervise teooriat, mis ütles vastupidiselt kõigele sellele, mis oli Prantsusmaal ja mujal arenenud maailmas aktsepteeritud teadmine, et keskkond, kus sa elad, ei ole rahvatervise seisukohalt üldse oluline...

...Olulised on batsillid?

Jah. Oluline on see, kas sinu kehasse satuvad need haigust tekitavad mikroobid, ja kui me saame need mikroobid kuidagi hävitada või nende teekonna blokeerida, siis ei ole vahet, kas sa sööd palju või vähe, elad tihedalt või hõredalt asustatud kohas, kas sinu kõrvalt jookseb läbi mingisugune malaariasääski täis kanal või on see kaetud ja suunatud maa alla – see kõik ei ole oluline. Oluline on see, et kui sul on vaktsiin, mis suudab tuberkuloosipisikuid või kollapalavikuviirust hävitada, siis me ei pea nende haiguste pärast enam muretsema.

Nende vaktsiinide väljatöötamine ja kasutamine oli vähemalt teoorias tunduvalt odavam ja universaalsem lahendus kui keskkonnatingimuste ja elutingimuste parandamine.

24.01.2020 27.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto