Sisukord
AK
Postimees
19.02.2020
Ilves: loodan, et lääs ei ole veel lõppenud (16) Eesti Küberpättide nahka läks 13 miljonit eurot Apteekrid andsid reformipöörajate vastu turmtuld Tallinna linnapolitsei saatis Maardu taksojuhtidele ultimaatumi Mäggi: Eestil on Hiinast rohkem võita kui kaotada (1) Pärnu võimuliit läks lõhki Jäävaba meri ajas hülged poegima laidudele Majandus Riigifirma napsas kuluka võidu Intervjuu ⟩ Saksamaa ja Euroopa huvid käivad käsikäes Välismaa Venemaal kaalutakse ekspresidentide puutumatust (2) Rootsis valmis maailma suurim vastlakukkel Torm tõi Iiri rannikule hüljatud laeva Arvamus Juhtkiri: rekordhind ja kaotatud aastad (3) Arved Breidaks: Tehvandile suusahall (1) Paloma Krõõt Tupay: presidendi punane joon (11) Marek Sammul: suletus toodab konnatiike (2) Indrek Leppik, Viljar Kähari: Eesti pakub katuseta maja Erkki Bahovski: kodanike Euroopa (1) Meie Eesti Aimar Altosaar: Eesti rahva küpsustunnistus Sergei Metlev: manifest kui kahtlusi vaigistav lootus (2) Imbi Paju: mõtisklus Eesti riigist ja rahvastest Kultuur Jaan Krossi põrgu ja purgatoorium Kommunism veetles vaid kodanlikust spliinist? (1) Sport Türgi korvpallur võttis uue nime Heino Endeni järgi Kodus teise kuldmedali teeninud Wierer: värisesin viimases tiirus päris palju Anett Kontaveit pääses Dubais teise ringi Anett Kontaveit: sisehallist välja minek tahab harjumist, aga sain hästi hakkama Tartu Aksel Part: autosõit kui asotsiaalne tegevus (5) Mall Värva: loodusega koosolemise ilu ja võlu Prokuratuur täpsustas Valvo Semilarski süüdistust (1) Miss Valentine toob Tartusse 35 riigi parimad võimlejad Raatuse koolis püsivad pinged löövad direktori Toomas Kingu vererõhu lakke Piinatud hinged treppidel Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Lisandus kuuekümnendate põlvkonda

4 min lugemist
Urve Karuks. FOTO: Erakogu

Hoolika perenaisena eesti kirjandusväljal aastakümneid tegutsenud kriitik ja kirjandusloolane, 2007. aastast Ameerika Ühendriikides Lõuna-Dakotas Madisonis elav Sirje Kiin (tunnistuseks tema eelmise sügise hakul ilmunud kriitikakogumik „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“) on kokku kogunud suurema osa luuletaja Urve Karuksi (snd Aasoja, 1936–2015) loomingust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kiin oli Karuksiga aastatel 2011–2014 kohtudes teda mitu korda selleks innustanud. Aga luuletaja ootamatu surm tuli vahele, nii et käsikirjalise pärandi korrastamise võttis enda peale Urve Karuksi tütar Linda Karuks.

2018. aastal Sirje Kiini koostatud ning juba eelmise aasta suvel ilmunud koondkogust leiame ühtede kaante vahelt kaks ainsana täismahus ilmunud luulekogu „Savi“ (1968) ning „Kodakondur“ (1976), lisaks uuemat luulet valikkogust „Laotusse lendama laukast“ (1992), ajakirjades Mana ja Tulimuld ilmunud luulet, aga ka suure hulga seni avaldamata luuletusi ning Karuksi ingliskeelseid omaluule tõlkeid.

Raamat on varustatud koostaja ulatusliku järelsõnaga. Saame teada, et 18. jaanuaril 1936 Tallinnas Eesti ohvitseri peres sündinud Urve (1943. aastal sai ta endale ka venna Ülo) põgenes 1944. aasta septembris koos ema, vanaema ja aastase vennaga Saksa armee poolt maha jäetud Eestist. Urve isa oli mõrvatud mõni nädal pärast poja sündi. Seitse aastat elati laagrielu Lääne-Saksamaal eri paikades. 1951 emigreeruti Kanadasse.

1955. aastal lõpetas tulevane luuletaja Torontos kolledži, järgmisel aastal abiellus aga vanemate teadmata tantsupeol kohatud Ergo Karuksiga, kellest hiljem sai tsiviilinsener. Sündisid poeg Alar (1958) ja tütar Linda (1960). Toronto ülikooli lõpetas Urve Karuks 1966. aastal magistrikraadiga sotsioloogias. 1970. aastate algul taastas Urve sidemed kodumaaga ning reisihimulised abikaasad külastasid toonast Nõukogude Eestit mitu korda, sõbrunedes mõnegi Kodu-Eesti kirjanikuga.

Need eluloolised seigad olgu siinkohal ära toodud üksnes põhjusel, et Karuksi puhul on jutt pagulasluuletajast, mitte siinsamas Eestis veel avastamata autorist. Põhjalik, paljude viidetega käsitlus „Urve Karuks, Lilithi järelkäija“ on ilmunud kriitik Arno Ojalt ajakirja Keel ja Kirjandus 2019. aasta oktoobrinumbris.

Siiski, see „avastamatus“, õieti taasavastamine, puudutab suuremat osa sõja järel Pagulas-Eestis, 1970. aastatel Välis-Eestiks laienenud ning täna Ulgu- või Suur-Eestina võetavas ruumis ilmunud loomingut. Meil on küll 800-leheküljeline ülevaade „Eesti kirjandusest paguluses XX sajandil“ (2008, toimetanud Piret Kruuspere), milles ka Õnne Kepi kirjutatud alapeatükk Urve Karuksist (lk 506–508), kuid Karuksi enda luule, nagu ka paljude-paljude teiste kirjanike loomingu lõimimine eesti kirjandusvälja on raskendatud vahetu retseptsiooni puudumise tõttu.

Kuidas ületada Välis-Eestis sündinud loomingu irdne seisund? Urve Karuksi puhul on selleks kuulumine kuuekümnendate põlvkonda. Mitte ainult sünniaja (vrd: Mats Traat – snd 1936, Enn Vetemaa – 1936, Hando Runnel – 1938, Jaan Kaplinski – 1941, Paul-Eerik Rummo – 1942), vaid ka eeskujude, eetose ning modernistliku kirjutusviisi poolest. Karl Muru rõhutab oma saatesõnas Karuksi luulele „Sõnarises“ (1993) – aasta varem oli Kodu-Eestis esmailmunud Karuksi valikkogu „Laotusse lendama laukast“ (1992) –, et tegemist on elukirgliku, sisemist vabadust manifesteeriva ning konventsionaalsuse vastu mässava luuleminaga. Muru peab silmas debüütkogu „Savi“. „Kodakonduris“ ja sealt edasi on aga märgatav liikumine sisemise rahu otsingutele ning kirgastumine.

18.02.2020 19.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto