Sisukord
AK
Postimees
03.04.2020
Saarlastel tärkab lootus masstestimiseks Eesti Eriolukord tõmbas keset Euroopa Liitu eraldusjoone (11) Eestisse jõudis esimene ports isikukaitsevahendeid Koroonaviirus pani kaevanduse seisma Riik kiirendab kiire interneti jõudmist maale Juuksed kasvavad eriolukorras pikemaks Majandus Valitsus üritab kriisi leevendada raha abil (1) Kaks ettevõtjat kolmest plaanib töötajate palka kärpida Naftasõda nõudis esimese ohvri Välismaa Kolm Kesk-Euroopa riiki rikkusid põgenikeseadust Itaalia arstid poevad Armani kaitseülikondadesse Noorele koroonaohvrile sai saatuslikuks paanika Kriis suurendab Sobjanini mõju Rohelisel Mandril on puhkenud maniakaalne ostupaanika Wuhanis kremeeriti tavalisest mitu korda rohkem inimesi Arvamus Olesja Lagašina: tahaks sisulist kriitikat Peeter Roosma: inimõiguste konventsioon kehtib ikka Tarmo Soomere: andmete peitmine toob inimohvreid (6) Katri Raik: õlitehas ei ole Ida-Viru päästepakett Veiko Kommusaar: kaasata tuleb kogu korrakaitsevõimekust Sergei Metlev: vene küsimuse koroonavärving Juhtkiri: sild üle seisaku Kultuur Kultuuri- ja spordivaldkonna kriisipaketis on 25 miljonit Kes saavad küsida kulka eristipendiume? Romaan, mis aimas pandeemiat ette Luuseri tundeline teekond Sport «Pigem surra jalgel kui elada põlvili.» Tartu Nikolai Põdramägi: me võidame koroona Tarmo Punger: arvestagem, et igaüks meie seast võib olla viirusekandja! Marika Saar: lasteaednik eesliinil Kaubaks läks tühi krunt, kuid mitte vana maja Ühe vaba töökoha kohta on meil üle kümne töötu Erkki Kõlu vaatab üle oma WC-paberi- ja seebivarud Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Lisandus kuuekümnendate põlvkonda

4 min lugemist
Urve Karuks. FOTO: Erakogu

Hoolika perenaisena eesti kirjandusväljal aastakümneid tegutsenud kriitik ja kirjandusloolane, 2007. aastast Ameerika Ühendriikides Lõuna-Dakotas Madisonis elav Sirje Kiin (tunnistuseks tema eelmise sügise hakul ilmunud kriitikakogumik „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“) on kokku kogunud suurema osa luuletaja Urve Karuksi (snd Aasoja, 1936–2015) loomingust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kiin oli Karuksiga aastatel 2011–2014 kohtudes teda mitu korda selleks innustanud. Aga luuletaja ootamatu surm tuli vahele, nii et käsikirjalise pärandi korrastamise võttis enda peale Urve Karuksi tütar Linda Karuks.

2018. aastal Sirje Kiini koostatud ning juba eelmise aasta suvel ilmunud koondkogust leiame ühtede kaante vahelt kaks ainsana täismahus ilmunud luulekogu „Savi“ (1968) ning „Kodakondur“ (1976), lisaks uuemat luulet valikkogust „Laotusse lendama laukast“ (1992), ajakirjades Mana ja Tulimuld ilmunud luulet, aga ka suure hulga seni avaldamata luuletusi ning Karuksi ingliskeelseid omaluule tõlkeid.

Raamat on varustatud koostaja ulatusliku järelsõnaga. Saame teada, et 18. jaanuaril 1936 Tallinnas Eesti ohvitseri peres sündinud Urve (1943. aastal sai ta endale ka venna Ülo) põgenes 1944. aasta septembris koos ema, vanaema ja aastase vennaga Saksa armee poolt maha jäetud Eestist. Urve isa oli mõrvatud mõni nädal pärast poja sündi. Seitse aastat elati laagrielu Lääne-Saksamaal eri paikades. 1951 emigreeruti Kanadasse.

1955. aastal lõpetas tulevane luuletaja Torontos kolledži, järgmisel aastal abiellus aga vanemate teadmata tantsupeol kohatud Ergo Karuksiga, kellest hiljem sai tsiviilinsener. Sündisid poeg Alar (1958) ja tütar Linda (1960). Toronto ülikooli lõpetas Urve Karuks 1966. aastal magistrikraadiga sotsioloogias. 1970. aastate algul taastas Urve sidemed kodumaaga ning reisihimulised abikaasad külastasid toonast Nõukogude Eestit mitu korda, sõbrunedes mõnegi Kodu-Eesti kirjanikuga.

Need eluloolised seigad olgu siinkohal ära toodud üksnes põhjusel, et Karuksi puhul on jutt pagulasluuletajast, mitte siinsamas Eestis veel avastamata autorist. Põhjalik, paljude viidetega käsitlus „Urve Karuks, Lilithi järelkäija“ on ilmunud kriitik Arno Ojalt ajakirja Keel ja Kirjandus 2019. aasta oktoobrinumbris.

Siiski, see „avastamatus“, õieti taasavastamine, puudutab suuremat osa sõja järel Pagulas-Eestis, 1970. aastatel Välis-Eestiks laienenud ning täna Ulgu- või Suur-Eestina võetavas ruumis ilmunud loomingut. Meil on küll 800-leheküljeline ülevaade „Eesti kirjandusest paguluses XX sajandil“ (2008, toimetanud Piret Kruuspere), milles ka Õnne Kepi kirjutatud alapeatükk Urve Karuksist (lk 506–508), kuid Karuksi enda luule, nagu ka paljude-paljude teiste kirjanike loomingu lõimimine eesti kirjandusvälja on raskendatud vahetu retseptsiooni puudumise tõttu.

Kuidas ületada Välis-Eestis sündinud loomingu irdne seisund? Urve Karuksi puhul on selleks kuulumine kuuekümnendate põlvkonda. Mitte ainult sünniaja (vrd: Mats Traat – snd 1936, Enn Vetemaa – 1936, Hando Runnel – 1938, Jaan Kaplinski – 1941, Paul-Eerik Rummo – 1942), vaid ka eeskujude, eetose ning modernistliku kirjutusviisi poolest. Karl Muru rõhutab oma saatesõnas Karuksi luulele „Sõnarises“ (1993) – aasta varem oli Kodu-Eestis esmailmunud Karuksi valikkogu „Laotusse lendama laukast“ (1992) –, et tegemist on elukirgliku, sisemist vabadust manifesteeriva ning konventsionaalsuse vastu mässava luuleminaga. Muru peab silmas debüütkogu „Savi“. „Kodakonduris“ ja sealt edasi on aga märgatav liikumine sisemise rahu otsingutele ning kirgastumine.

02.04.2020 03.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto