Väikeste naiste pastelne mäss

Meg (Emma Watson), Jo (Saoirse Ronan) ja Amy (Florence Pugh) filmis «Väikesed naised». FOTO: Filmikaader

Louisa May Alcott on Ameerika kirjandusklassik. Sajad noored naised viivad tänini autori hauale pliiatseid ja pastakaid, mitte lilli. Nagu meie Doris Kareva, Lydia Koidula või Betti Alver, on Alcott oma loominguga võlunud põlvkondi. Greta Gerwigi «Väikesed naised» («Little Women») on kultusteose võrratu taaselustus. Juba seitsmes filmiversioon üle 150 aasta tagasi ilmunud raamatust, mis heidab pilgu väikeste naiste suurde ellu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui Marchide perekond 1868. aastal esimest korda trükivalgust nägi, oli see esimesi kordi, mil kodust elu vaadati naise pilgu läbi. Mõneti oli see muinasjutulugu, mis andis lootust nii mässajatele kui ka romantikutele. Teisalt oli toimuv piisavalt realistlik, et kõnetada eri klasse ja põlvkondi. Viimane võiks tõsi olla ka täna. Seda eriti Greta Gerwigi versioonis, mis rõhub erinevate väärtuste olulisusele.

25.01.2020 28.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto