Juhtkiri: usaldusküsimuse paks iroonia

28. jaanuari karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Eelnõu sidumine valitsuse usaldushääletusega on halb riigijuhtimise praktika, ent opositsioon pole ses asjas põrmugi vähem nõgine kui koalitsioon.

Tänases lehes kirjeldatakse pada-sõimab-katelt-olukord konkreetsete tsitaatide najal lahti. Praegune pensionireformi usaldusküsimuseks tegemine on viie ja poole aasta taguse vanemapensioni edasilükkamise looga lausa hämmastavalt sarnane, alustades suurtest ühisnimetajatest, nagu tõik, et mõlemad näited puudutavad pensione, ning lõpetades detailidega, nagu opositsiooni esitatud muudatusettepanekute hulk – tuhatkond. Ainult rollid on erakonniti risti vastupidised.

Seekord trummi taguva opositsiooni moodustavad Reformierakond ja sotsisaaldemokraadid olid need, kes sidusid 2014. aastal eelnõu oma usaldusega. Enamgi: noodsamad parteid sünnitasid usaldusküsimuse pruukimise kombe, kui Andrus Ansipi valitsus võttis sedamoodi vastu 2009. aasta negatiivse lisaeelarve. Samade erakondade valitsuses oleku ajal toimusid ka ülejäänud senised usaldushääletused.

Kasvatatud laste eest makstava pensionilisa eest võidelnud ning seda edasi lükkavale eelnõule neljakohalise arvu muudatusettepanekuid teinud IRL kritiseeris Helir-Valdor Seedri suu läbi koalitsiooni mistahes kompromissist mittehuvitumise pärast ja nimetas valitsuse soovi teha eelnõust usaldusküsimus äärmuslikuks lahenduseks, millega blokeeritakse parlamentaarne menetlus. Nüüd talitatakse Seedri juhitava Isamaa peamise valimislubaduse täitmiseks täpselt samamoodi kui toona.

Lühidalt: kui irooniat oleks võimalik pendliga mõõta, siis teeks see 90-kraadise nurga all ringe.

Seejuures on riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaande seletusel eeskätt vähemusvalitsustele või kriisiolukordadeks mõeldud usaldushääletuse manu minemine muutunud pigem kergekäelisemaks. Kui masu ajal sai väita, et karme otsuseid tuleb teha aega kaotamata, siis hiljem on eelnõu usaldusega seotud erakorraliste asjaoludetagi. Sellele viitas 2015. aastal ka president Toomas Hendrik Ilves, kui kuulutas Taavi Rõivase teise valitsuse maksupaketi küll välja, kuid tegi seejuures kriitikat.

Poliitikas on nõndanimetatud jäme ots alati koalitsiooni käes, ent jutuks oleva teema puhul pole patuta ka opositsioon, kes teeb sadu sisutühje muudatusettepanekuid, mille ainus eesmärk on parlamendisaalis aega venitada. See pole mitte konstruktiivne, vaid pahatahtlik.

Omaette tahk on veel see, et usaldushääletustega lämmatatakse debatt ka koalitsiooni sees. Seda võib võrrelda olukorraga, kus argisel teemal vaidlema läinud abielupaari üks osapool ähvardab teist juhul, kui too tagasi ei tõmba, lahutuse sisse anda.

Nii nagu selline suhe ei ole terve, kahjustab ka usaldusküsimusega vehkimine riigi juhtimise kvaliteeti. Riigikogus esindatuse vastutust kandvad erakonnad peavad sellest aru saama ja oma käitumist vastavalt muutma. Võrdselt, sest ühtmoodi mustad on nad kõik.

Seotud lood
27.01.2020 29.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto