Sisukord
Meie Eesti
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (3) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (3) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (2) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (12) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar (1) Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (56) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama (1) Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Vestlusring: koolijuhid ei karda kriisi, vaid paigalseisu ja ükskõiksust

10 min lugemist
Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees ja haridusaktivist Aivar Haller. FOTO: Madis Veltman

Kuidas saavad koolidest kohalike kogukondade keskused ja tulevikuühiskonna kujundajad ning kui palju võimu on koolidirektoril ja kellega ta seda jagab, arutasid koolide ja lastevanemate esindajad vestlusringis Aimar Altosaarega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Haldusreform ja koolikorralduse muutused (riigigümnaasiumid, väikekoolide kadumine) on tekitanud pingeid omavalitsuste ja koolijuhtide suhetesse. Kui sellega kaasneb kohalike volikogude orienteerumine parteipoliitiliste või kildkondlike huvide teenimisele, võivad koolikogukondade ja laste huvid jääda tagaplaanile. Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees ja haridusaktivist Aivar Haller kutsus hiljuti kokku vestlusringi, et arutada, mida on meil õppida paljudes omavalitsustes lahvatanud juhtimiskriisist ning võimupoliitikute ja koolijuhtide vastasseisust. Vastutusest ja koostööst ning tulevikuvaatest rääkisid Eesti Koolijuhtide Ühenduse ja Tartu Erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Tallinna Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees ja Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik, Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur ning Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Hillar Lõhmussaar.

Kas meie koolikogukonnad on kriisis?

Urmo Uiboleht: Koolijuhtidena arvame, et kriis on vajalik, et edasi liikuda. Head kriisi ei tohi käest lasta.

Raino Liblik: Milliseid juhte me tahame? Kui paneme juhtidele teatud ootused, siis milliseid võimalusi me neile loome? Milline on lastevanemate, kogukonna vastutus – kui nemad valivad juhi, siis peaks neil olema ka vastutus. Praegu on vastutus kooli pidajal (siin ja edaspidi omavalitsuse tähenduses – toim) ja koolijuhil. Meil ei ole tungi hoolekogudesse, on tore, kui on üksikud aktivistid, kes tahavad panustada, enamasti on aga vastupidi.

Hillar Lõhmussaar: Minu kolm last on käinud läbi kuue kooli, olen kogenud, et lapsevanema roll võib olla koolis väga erinev. Inimesed arenevad, ühesuguseid põlvkondi pole olemas. Igas järgmises on midagi erinevat. Üks selge suund on kodanikuaktiivsuse kasv, inimestel ilmneb järjest rohkem sisemine vääramatu vajadus ise aru saada, ise otsustada. Kui selliste inimeste osakaal kasvab, siis suureneb pinge seal, kus tehakse otsuseid.

Kui kodanikuaktiivsus kasvab, ei taheta piirduda vaid valimistega korra nelja aasta tagant. Otsustamise juures tahetakse olla pidevalt ja see on jõud, mis tuleb alt üles. Edasi on kolm võimalust. Esiteks: juht võtab altpoolt tuleva aktiivsuse kasutusse kui loova energia. Teine võimalus on see maha suruda, siis pinged kasvavad ja edasist uurivad sotsiaalteadlased. Kolmas võimalus on auru väljalaskmine, pingete lõdvendamine, süsteemis sisuliselt midagi muutmata. Nende kolme vahel tulebki valida.

15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto