Sisukord
Kultuur
Tänane leht
30.01.2020
Eesti Opositsioon valis võitluseks venitamistaktika (19) Postimehe uus peatoimetaja alustab rääkimisest Haigla juht ja kaks kirurgi peeti kinni Muuseumi töötajad võitlevad direktori vallandamise vastu (3) Majandus Kuldar Leis: kohalikel pole huvi enam ministriga kohtuda Listeeria lõi ühisrahastuselt laenu võtnud ettevõtte pikali (2) Välismaa Europarlament saatis britid teele pisaratega (21) Leedu kaitseväe juhataja: ajateenistuse kaotamine oli suur viga (16) Merili Arjakas: sajandi tehing on valimiseelne kingitus Netanyahule Arvamus Juhtkiri: teeme end suureks (6) Mart Raudsaar: meie kuningas on lugeja (9) Jörgen Siil: Macroni mäng Lääne-Balkaniga Katri Raik: «Für Oksana» – Narva pärislaul? Edward Lucas: Venemaal ja Šveitsil on vähe ühist (1) Meie Eesti Made Laanpere: mure laostab tervise (1) Kadri Tammepuu: empaatia loob õnneliku suhte Kait Sinisalu: vägivallatseja teeb mis tahes, et oma tahtmist saada (1) Kultuur Kuulitõukaja visatud odakaar Peeglite taga on valguse algus Koduperenaisest kasvab küberkiusaja Sport Anett Kontaveit nägi taset, kuhu slämmiturniiri võitmiseks peab püüdlema (3) PM Helsingis. Jukka Toijala: peame kolme päevaga lavastama suurteose Saaremaale valus kaotus, Pupart lubas: Hispaanias paneme neile ära! Tallinn Muuseumi töötajad võitlevad direktori vallandamise vastu (3) Reis Triin Lellep: kuidas ma Emiraatides kõrvalisi pilke püüdsin Maa Elu Elanike arvu kahanemine tõmbab veevärgi renoveerimisele kriipsu peale Kas traktor võiks olla roosa? Muidugi! Kohalike metsapuude istikuid ei jätku Sooja talve tõttu raiutakse tänavu metsa vähe (17) Väikesed metsamasinad on üha rohkem nähtaval Eesti ulukinahkadest tehakse Soomes koeramaiuseid Pähkla forell kasvab allikavees Legendaarne lihatööstur: Riik raiskab meeletult raha (1) Ilmajutt: turbulentsi võlu ja valu Eelistada tasub looduslikku C-vitamiini Kasvataja jaoks on tšillihooaeg alanud Tartu Remonditud sotsiaalkortereisse kolivad esimesed lastega pered (2) Haldusreform piirab Elva lähedale uute matkaradade rajamise võimalusi Kliinikumi nõukogu koosolekul Priit Eelmäe tagandamist ei arutata (1) Vabadussõda tuleb lugejate ette värske uurijapilgu läbi Keskmine korterite hind kasvas aastaga jõudsalt Tartu rahu sündis relvatärina ja komavaidluste kiuste (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kuulitõukaja visatud odakaar

6 min lugemist
Reigo Tamm nimiosalisena Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Operett kui ohustatud liik peaks olema kantud suurte tähtedega kunstižanrite punasesse raamatusse, väljasuremisohus liikide sümboolsele kaitsealale. Või on ta teatud kriteeriumi järgi otsapidi juba surnud? Sest ega ta enam eriti ei ela ega arene. Vähemalt Eestis küll mitte. Operett on justkui valmis. Selles žanris uusi teoseid juurde ei kirjutata. Üksnes taasesitatakse vanu. Nostalgilise meenutusena mingist kultuurilisest kuldajast, mis näib olevat pöördumatult möödas.

Mida on sellel sajanditagusel kadunud kuldajal öelda meile, inimestele kättejõudnud kaugest tulevikust? Milline on opereti dramaturgiline ja muusikaline väärtus, tema praegune lavapotentsiaal ning aegumatu sõnum? Mulle tundub, et opereti puhul ei seisne mitte üksnes veetlus, vaid ka väärtus tema intellektuaalses banaalsuses, psühholoogilises pinnapealsuses, esteetilises süütuses ja moraalses süüdimatuses. Ehk kvaliteetides, mis näivad teiste (ning iseäranis näiliselt rohkem arenenud) žanrite seisukohast pigem puuduste kui voorustena.

Operett on kergemeelse ja kelmika sisuga koomilis-romantiline muinasjutt. Lasteteater täiskasvanutele. Light-versioon koomilisest ooperist. Proto-muusikal. Ent tema sisuline vähenõudlikkus osutub praktiliseks ülinõudlikkuseks, kui püüda teda lavale panna. Sest seda võluvat pinnapealsust on kunstis veel raskem saavutada kui elus. See on nagu salto tegemine – õnnestub üksnes siis, kui ta õnnestub täielikult.

Opereti kui lavakunsti suur alkeemia seisneb oskuses täita allikteose sisuline tühjus ja tühisus lavastusliku tulevärgiga. See lahja piim, mida operett enesest nii sõnalise kui muusikalise dramaturgia seisukohast üldiselt kujutab, tuleb publikule sisse sööta kui vahukoor.

Et piim isuäratavalt vahule läheks ja vahule jääks ning süües magus tunduks, tuleb trupil saada ühtviisi väga hästi hakkama nii laulmise, näitlemise kui tantsimisega. See kõik peab olema kõrgel tehnilisel ja artistlikul tasemel ning omavahel maitsekalt balansis, et teose koomiline ja lüüriline liin tuleksid finaalis üle lõpujoone hea tempoga ja käsikäes. Ilma et üks teist poole tee peal seljataha jätaks; ilma et kumbki end käpuli jooksutaks.

Üks, mis kindel: operett ei tohi olla uimane. See on tema surm. Nii ei muutu piim iialgi vahukooreks. Operett peab minema üle lava suhteliselt kergejalgselt. Ja kiire sammuga. Et publikul poleks aega mõelda selle üle, et ta läheb sisulises mõttes eikuhugi.

Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastus. Esireas Reigo Tamm. FOTO: Veljo Poom

Reedel meie rahvusooperis esietendunud Franz Lehári «Krahv Luxemburgi» (1909) ühe vokaalnumbri sõnades sisalduv programmiline väide – «saatus on aeglaste poolt» – näib olevat olnud lavastaja Thomas Mikale metoodiliseks juhtnööriks. See Lehári operett veab end Estonia uusversioonis käima väga-väga-väga vaevaliselt. Avavaatuse stseenides napib nii intriigi, hoogu, vaimukusi, visuaalset glamuuri kui ka romantilist ja seksuaalset pinget. Enne kui lavale jõuab tekkida mingitki särtsu, tuleb esimene vaheaeg vastu. Otsekui halastuseks.

Peab muidugi tunnistama, et «Krahv Luxemburgi» aluseks olev Alfred Maria Willneri ja Robert Bodanzky libreto on oma väheste (ent see-eest ebaloogiliste) süžeepöörete ning kiduvate karakteritega üks kõigi aegade kehvemaid, mille peale on iial kirjutatud täispikk realistliku keelega muusikadraama.

Teiseks vaatuseks on Mika teinud oma kunstilises strateegias mõned korrektiivid – justkui jalgpallitreener, kes muudab kaotatud avapoolaja järel riietusruumis taktikat. Lavastuse lohisev vabajooks läheb pärast vaheaega vaikselt üle galopiks, vajalikud hammasrattad haakuvad ning hakkavad vedama. Tempo tõuseb, intriig areneb, koomilisus kasvab, balletiartistide esitatud tantsud toovad glamuuri ja visuaalset dünaamikat. Lugu hakkab laval kergelt särtsuma, ent siis tuleb eesriie ja tuled pannakse põlema.

Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastus. FOTO: Veljo Poom

Esietendusel nimiosas üles astunud Reigo Tamm on vägagi operetlik kuju, kes üritas kohati päris õnnestunult täita oma suure kere ja kiire sebimisega suurt lava, kaldudes sealjuures lüürilisuse ja koomilisuse mõttelisel teljel selgelt viimase poole. Sama rolli teises koosseisus esitanud Mati Turi rollijoonis oli selgelt stoilisem ning ühtlasi romantilisem.

Turi on üks oma põlvkonna artistlikumaid Eesti ooperisoliste, kellele on krahv Luxemburgi roll vist debüüt operetižanris. Tema varasemad ülesastumised koomilises ooperis (nt Haydni «Elu kuu peal» ja Kaumanni «Lopi ja Lapi») lubasid loota natuke jõulisemat, hoogsamat ja vaimukamat osatäitmist. Ent Mika lavastuses ei lase Turi oma sisemist looma lõpuni ketist lahti.

Helen Lokuta ja Mati Turi Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Naispeaosas üksteist dubleerivad Janne Ševtšenko ja Helen Lokuta on vokaalselt ja visuaalset vajalikul tasemel, ent teevad samas suhteliselt tänamatut tööd, kuna nii originaalteoses kui ka Estonia uuslavastuses puudub nende kehastatud Angéle Didieri tegelaskujus psühholoogiline mõõde ning seega ka tõeline karakter. Miks peaks publik talle heasoovlikult kaasa elama?

Lehári kirjutatud muusika mängib tunde- ja mõtterõhuga suurelt välja teose esipaari duettides otsekui juhtmotiivina korduva värsirea «on see naeratav õnn, mis mööda lendab meist?». Ent teose kogutervikus jääb see paraku vajaliku katte ning arenduseta. Krahv ja Angéle on tegelased, kes tulevad eikuskilt ja lähevad eikuhugi.

«On see naeratav õnn, mis mööda lendab meist?». Janne Ševtšenko ja Reigo Tamm Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» peaosalistena Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Karakteriloome ja dramaatilise intriigi seisukohast on olukord veel kurvem subretipaariga, kes mõjub lavastuses laulva ja tantsiva mööblina, kuna nende tegelaskujud on lavastuslikult täiesti välja joonistamata. Suvalised sümpaatsed noored armunud. Liiga positiivsed, liiga probleemitud, liiga ebaisikulised. See vajaks dramaturgi ja lavastaja jõulist sekkumist.

Ja ühtlasi oleks vaja kedagi, kes neile tantsud selgeks õpetaks. Liigutuste sünkroonsuse ideaal võib käimasoleva vabastatud teatri ja vabastatud tantsu ajastul tunduda lootusetult vanamoodne, ent rokiks operetilaval siiani.

Jaak Jõekallas ja Elina Nechayeva Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Ootuspäraselt tassivad lavastust eelkõige negatiivsete konnotatsioonidega koomilised karakterrollid: vürst Basil Basilowitsch ja krahvinna Stasa Kokozow. Esimest kehastavad Mart Laur ja René Soom on oma rollijoonise lahendanud commedia dell’arte parimate traditsioonide vaimus – Lauri vürst näib dementne ja debiilne, Soomi oma hullunud ja seniilne.

Paraku mõjuvad nad teiste tegelaste foonil justkui teose ja/või etendusega eksinud, kuna on ülejäänutest liiga lahku lavastatud. Pardihääli tegev Basili assistentide kolmik on pärit mingilt veel kaugemalt planeedilt. Puhas maitsetus, mida ei õigusta ega lunasta lõbustatud publiku ennastunustav naer. Kuna seda lihtsalt polnud.

Juuli Lill Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Esietenduse kulminatsiooniks kujunes Juuli Lille kehastatud krahvinna Stasa Kokozow – sensatsiooniline buffa-stiilis õnnestumine mitte üksnes muusika-, vaid ka sõnateatri kriteeriumite kohaselt. Ma ei mäletagi, et oleksin sattunud Estonias peale Sulev Nõmmiku aastakümnetetaguseid esitusi nägema, et keegi episoodilises kõrvalrollis kogu etenduse sedasi üle võtab. Peaaegu samaga sai teisel etendusel samas rollis hakkama Aule Urb.

Aule Urb Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Thomas Mika on lavakujunduses on nii vertikaal-, horisontaal- kui sügavusmõõde, see mõjub üsna monumentaalselt ning võimaldab liikumist kohtades, kust solistide hääl eriti saali ei kosta. Veel enne tulikirjas subtiitrite ajastut oli Estonia majas heaks traditsiooniks, et iga lausutud ja lauldud sõna peab olema saalipoolel mitte üksnes kuuldav, vaid ka arusaadav.

Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastus. FOTO: Veljo Poom

Lisaks misanstseenilistele avantüüridele töötas «Krahv Luxemburgi» kahel esimesel etendusel – nagu Estonia operetiõhtutel juba pikemat aega tavaks – selle ideaali saavutamisele vastu ka asjaolu, et peamiselt ooperikoolitusega lauljatest koosnevas solistide ansamblis laulab operetipartiisid igaüks eri intonatsiooniga ja oma stiilis, kes suurema, kes väiksema vibrato’ga, kes päris ilma. Tunnistan, et mulle meeldib see viimane lahendus operetilaval kõige enam.

Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastus. FOTO: Veljo Poom

Eesti tänases teatripildis mõjub operett anakronismi ja kapriisina. Tundub, et teda on žanrina meie kahe riikliku muusikateatri repertuaaris hoidnud rohkem truudus traditsioonile ja lootus kassatulule kui missioon ja visioon. Seega on sellesse žanrisse kuuluvate teoste uuslavastused küll regulaarsed, ent samas suhteliselt harvad. Reedel esietendunud «Krahv Luxemburg» oli meie rahvusooperile esimene operetilavastus üle kolme aasta, kuues viimase kümne aasta jooksul. Vanemuine töötab umbes samas tempos.

Ma tean, millised on minu eeldused ja ootused meie rahvusooperile ooperižanris. Aga millised peaksid need olema operetižanris? Sest operette lavale tuues on Estonia justkui sportlane, kes läheb pisut pealesunnitud moel ja natuke vastu tahtmist võistlema oma kõrvalalal. Millel on tema peaalaga pealtnäha justkui väga palju ühist. Aga tipptaseme konkurentsi standardite kohaselt tegelikult peaaegu mitte midagi.

Estonia «Krahv Luxemburg» mõjus oma kahel esimesel etendusel kui kuulitõukaja visatud odakaar – kange, aeglane ja kohmakas, sooritatud rohkem jõu kui tehnika pealt. Oda õhus päris risti ei lennanud, aga gravitatsioon sai ta oma haardesse juba teekonna alguses.

Tegu on lavastusega, mis ei aita operetti ilmselt kuidagi kunstižanrite punasest raamatust välja kirjutada. Pigem kinnistab tema staatust väljasuremisohus liigina.

Kadri Kõrver ja Heldur harry Põlda Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

P.S. Kuidas haakub meie rahvusooperilt eeldatud visiooni ja missiooniga opereti arendamisel otsus kutsuda lavastama inimene piiri tagant, kes pole seda tööd varem teinud? Miks mitte katsetada mõne kohaliku debütandiga?

Franz Lehár

«Krahv Luxemburg»

Dirigent Kaspar Mänd

Lavastaja ja kunstnik Thomas Mika

Peaosades: Reigo Tamm, Mati Turi, Janne Ševtšenko, Helen Lokuta, Mart Laur, René Soom, Kadri Kõrvek, Elina Nechayeva, Heldur Harry Põlda, Jaak Jõekallas, Juuli Lill ja Aule Urb

Esietendus Rahvusooperis Estonia 24. jaanuaril.

Seotud lood
29.01.2020 31.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto