Sisukord
Kultuur
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (3) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (3) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (2) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (12) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar (1) Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (52) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama (1) Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Kuulitõukaja visatud odakaar

6 min lugemist
Reigo Tamm nimiosalisena Franz Lehári opereti «Krahv Luxemburg» Estonia uuslavastuses. FOTO: Veljo Poom

Operett kui ohustatud liik peaks olema kantud suurte tähtedega kunstižanrite punasesse raamatusse, väljasuremisohus liikide sümboolsele kaitsealale. Või on ta teatud kriteeriumi järgi otsapidi juba surnud? Sest ega ta enam eriti ei ela ega arene. Vähemalt Eestis küll mitte. Operett on justkui valmis. Selles žanris uusi teoseid juurde ei kirjutata. Üksnes taasesitatakse vanu. Nostalgilise meenutusena mingist kultuurilisest kuldajast, mis näib olevat pöördumatult möödas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mida on sellel sajanditagusel kadunud kuldajal öelda meile, inimestele kättejõudnud kaugest tulevikust? Milline on opereti dramaturgiline ja muusikaline väärtus, tema praegune lavapotentsiaal ning aegumatu sõnum? Mulle tundub, et opereti puhul ei seisne mitte üksnes veetlus, vaid ka väärtus tema intellektuaalses banaalsuses, psühholoogilises pinnapealsuses, esteetilises süütuses ja moraalses süüdimatuses. Ehk kvaliteetides, mis näivad teiste (ning iseäranis näiliselt rohkem arenenud) žanrite seisukohast pigem puuduste kui voorustena.

Operett on kergemeelse ja kelmika sisuga koomilis-romantiline muinasjutt. Lasteteater täiskasvanutele. Light-versioon koomilisest ooperist. Proto-muusikal. Ent tema sisuline vähenõudlikkus osutub praktiliseks ülinõudlikkuseks, kui püüda teda lavale panna. Sest seda võluvat pinnapealsust on kunstis veel raskem saavutada kui elus. See on nagu salto tegemine – õnnestub üksnes siis, kui ta õnnestub täielikult.

Opereti kui lavakunsti suur alkeemia seisneb oskuses täita allikteose sisuline tühjus ja tühisus lavastusliku tulevärgiga. See lahja piim, mida operett enesest nii sõnalise kui muusikalise dramaturgia seisukohast üldiselt kujutab, tuleb publikule sisse sööta kui vahukoor.

Et piim isuäratavalt vahule läheks ja vahule jääks ning süües magus tunduks, tuleb trupil saada ühtviisi väga hästi hakkama nii laulmise, näitlemise kui tantsimisega. See kõik peab olema kõrgel tehnilisel ja artistlikul tasemel ning omavahel maitsekalt balansis, et teose koomiline ja lüüriline liin tuleksid finaalis üle lõpujoone hea tempoga ja käsikäes. Ilma et üks teist poole tee peal seljataha jätaks; ilma et kumbki end käpuli jooksutaks.

Üks, mis kindel: operett ei tohi olla uimane. See on tema surm. Nii ei muutu piim iialgi vahukooreks. Operett peab minema üle lava suhteliselt kergejalgselt. Ja kiire sammuga. Et publikul poleks aega mõelda selle üle, et ta läheb sisulises mõttes eikuhugi.

Reedel meie rahvusooperis esietendunud Franz Lehári «Krahv Luxemburgi» (1909) ühe vokaalnumbri sõnades sisalduv programmiline väide – «saatus on aeglaste poolt» – näib olevat olnud lavastaja Thomas Mikale metoodiliseks juhtnööriks. See Lehári operett veab end Estonia uusversioonis käima väga-väga-väga vaevaliselt. Avavaatuse stseenides napib nii intriigi, hoogu, vaimukusi, visuaalset glamuuri kui ka romantilist ja seksuaalset pinget. Enne kui lavale jõuab tekkida mingitki särtsu, tuleb esimene vaheaeg vastu. Otsekui halastuseks.

15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto