Sisukord
Kultuur
Postimees
22.02.2020
Eesti Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (3) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (33) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (12) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (4) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (4) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (2) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (19) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (4) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (1) Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: mõtlesin, et paneks kogu raha selle alla, et lihtsalt ennast hävitada (1) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (19) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (16) Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Koduperenaisest kasvab küberkiusaja

3 min lugemist
Susan Luitsalu FOTO: Tiit Mõtus

Susan Luitsalu esikromaani pealkiri on 1979. aasta kultusliku Mehhiko telenovela «Ka rikkad nutavad» pealkirja parafraas. Kuid ega selle end kandikul pakkuva paralleeliga arvustuses vist antud juhul väga kaugele purjeta. Sest tegelastüüpide, teemade, sündmuste, kronotoobi ja kujutamislaadi poolest jääb Luitsalu teos – kui otsida analooge teleseriaalide maailmast – hoopis kuhugi «Õnne 13» ja «Meeleheitel koduperenaiste» vahepeale.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Ka naabrid nutavad» esitab koondportree ühes Tallinna äärelinna prestiižses elamurajoonis üksteise üleaedsetena elavatest inimestest. Luitsalu näitab ladusal, kaasahaaraval ja otsapidi ka vaimukal moel, et kus on vähemalt kolm inimest, seal on vastastikune võrdlemine, võistlemine ja vihkamine. Ning ühtlasi ebaterve uudishimu ja (armu)kadedus. Kohati ka armastus. Või vähemalt romantiline ja/või seksuaalne igatsus. Seal on põrkuvad arusaamad aia- ja koduloomapidamisest, lastekasvatamisest, privaatsusest, kombekusest, edukusest jne.

Selle romaani lehekülgedel seikleb rahvast kolmest generatsioonist: kaks leskprouat, rikas ärimees ja tema amortiseeruv trofeenaine, vaimsete eneseotsingute teele pööranud naistemehest reklaamiguru, mööda küla- ja firmapidusid tuuritav poplaulja, ühtaegu nii naabrimehest kui ka suunamudija karjäärist unistav teismeline tüdruk ning wannabe-perekond, kelle kõik liikmed on eri põhjustel (või siis ilma õige põhjuseta) üksteises pettunud.

Ehkki teose sündmustik keerutab üles seebiooperlikke kirgi ja saatusepöördeid, pole Luitsalu soovinud autorina asja ülemäära emotsionaalseks ja/või traagiliseks ajada. Mis eristab tema romaani ühtaegu nii klassikalistest naistekatest, krimkadest kui ka nn «väärtkirjandusest». Olgugi et kõigi kolme algmed on siin olemas.

Luitsalu intentsiooniks ei näi olevat mitte lugeja emotsioonide, adrenaliini, uudishimu ja/või õiglustunde armutu lüpsmine, vaid praegusaja Eestile omaste inim- ja suhtetüüpide kirjeldamine. Seda saadab autoripositsioonilt leebe sarkasm ning varjamatu moraalne agenda. Viimase teeb huvitavaks asjaolu, et ühtegi läbinisti positiivset tegelast teose tegelaste hulgas ei leidu.

Ebameeldivaid ning lihtsalt saamatuid tüüpe on nende kaante vahel kirjeldatud varjamatu mõnu ning moraalse ja intellektuaalse üleolekutundega. Nad ei leia oma autorilt mõistmist või kaasatundmist, sümboolsest lunastusest rääkimata. Luitsalu ei ole selles mõttes Dostojevski. Ega ole ka mingis muus mõttes.

Ta evib kõiki kirjaniku kohustuslikke kutseomadusi: ladusat lausestust, lennukat kujutlusvõimet, korralikku sõnavara, arenenud stiili- ja kompositsioonitaju, head silma detailidele ning isikupärast ja tabavat kujundiloomet. Ainult ambitsioonist jääb puudu. Sest tema esikromaan pole rohkemat kvaliteetsest ajaviitekirjandusest.

See viib mind taas igavese küsimuseni: või tuleks ambitsioonitusena käsitleda hoopis nende (enamasti kutseliste) kirjanike loomingulist tegevust, kes kirjutavad kas peamiselt või üksnes oma kolleegidele ja kriitikutele (kes on Eesti kultuuriruumi väiksust arvestades sageli samas isikus), püüdmata nii vormis kui ka sisus (ühtlasi ja samal ajal) selle poole, et teos oleks ligipääsetav, arusaadav ja paeluv ka «lihtsale» lugejale? Aga ma tean, et nõukogude ajal diskrediteeriti see teemapüstitus vastavasisuliste dekreetide (ning nende alusel toime pandud repressioonidega) ilmselt sajanditeks.

21.02.2020 23.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto