Sisukord
Kultuur
Tänane leht
30.01.2020
Eesti Opositsioon valis võitluseks venitamistaktika (19) Postimehe uus peatoimetaja alustab rääkimisest Haigla juht ja kaks kirurgi peeti kinni Muuseumi töötajad võitlevad direktori vallandamise vastu (3) Majandus Kuldar Leis: kohalikel pole huvi enam ministriga kohtuda Listeeria lõi ühisrahastuselt laenu võtnud ettevõtte pikali (2) Välismaa Europarlament saatis britid teele pisaratega (21) Leedu kaitseväe juhataja: ajateenistuse kaotamine oli suur viga (16) Merili Arjakas: sajandi tehing on valimiseelne kingitus Netanyahule Arvamus Juhtkiri: teeme end suureks (6) Mart Raudsaar: meie kuningas on lugeja (9) Jörgen Siil: Macroni mäng Lääne-Balkaniga Katri Raik: «Für Oksana» – Narva pärislaul? Edward Lucas: Venemaal ja Šveitsil on vähe ühist (1) Meie Eesti Made Laanpere: mure laostab tervise (1) Kadri Tammepuu: empaatia loob õnneliku suhte Kait Sinisalu: vägivallatseja teeb mis tahes, et oma tahtmist saada (1) Kultuur Kuulitõukaja visatud odakaar Peeglite taga on valguse algus Koduperenaisest kasvab küberkiusaja Sport Anett Kontaveit nägi taset, kuhu slämmiturniiri võitmiseks peab püüdlema (3) PM Helsingis. Jukka Toijala: peame kolme päevaga lavastama suurteose Saaremaale valus kaotus, Pupart lubas: Hispaanias paneme neile ära! Tallinn Muuseumi töötajad võitlevad direktori vallandamise vastu (3) Reis Triin Lellep: kuidas ma Emiraatides kõrvalisi pilke püüdsin Maa Elu Elanike arvu kahanemine tõmbab veevärgi renoveerimisele kriipsu peale Kas traktor võiks olla roosa? Muidugi! Kohalike metsapuude istikuid ei jätku Sooja talve tõttu raiutakse tänavu metsa vähe (17) Väikesed metsamasinad on üha rohkem nähtaval Eesti ulukinahkadest tehakse Soomes koeramaiuseid Pähkla forell kasvab allikavees Legendaarne lihatööstur: Riik raiskab meeletult raha (1) Ilmajutt: turbulentsi võlu ja valu Eelistada tasub looduslikku C-vitamiini Kasvataja jaoks on tšillihooaeg alanud Tartu Remonditud sotsiaalkortereisse kolivad esimesed lastega pered (2) Haldusreform piirab Elva lähedale uute matkaradade rajamise võimalusi Kliinikumi nõukogu koosolekul Priit Eelmäe tagandamist ei arutata (1) Vabadussõda tuleb lugejate ette värske uurijapilgu läbi Keskmine korterite hind kasvas aastaga jõudsalt Tartu rahu sündis relvatärina ja komavaidluste kiuste (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Koduperenaisest kasvab küberkiusaja

3 min lugemist
Susan Luitsalu FOTO: Tiit Mõtus

Susan Luitsalu esikromaani pealkiri on 1979. aasta kultusliku Mehhiko telenovela «Ka rikkad nutavad» pealkirja parafraas. Kuid ega selle end kandikul pakkuva paralleeliga arvustuses vist antud juhul väga kaugele purjeta. Sest tegelastüüpide, teemade, sündmuste, kronotoobi ja kujutamislaadi poolest jääb Luitsalu teos – kui otsida analooge teleseriaalide maailmast – hoopis kuhugi «Õnne 13» ja «Meeleheitel koduperenaiste» vahepeale.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Ka naabrid nutavad» esitab koondportree ühes Tallinna äärelinna prestiižses elamurajoonis üksteise üleaedsetena elavatest inimestest. Luitsalu näitab ladusal, kaasahaaraval ja otsapidi ka vaimukal moel, et kus on vähemalt kolm inimest, seal on vastastikune võrdlemine, võistlemine ja vihkamine. Ning ühtlasi ebaterve uudishimu ja (armu)kadedus. Kohati ka armastus. Või vähemalt romantiline ja/või seksuaalne igatsus. Seal on põrkuvad arusaamad aia- ja koduloomapidamisest, lastekasvatamisest, privaatsusest, kombekusest, edukusest jne.

Selle romaani lehekülgedel seikleb rahvast kolmest generatsioonist: kaks leskprouat, rikas ärimees ja tema amortiseeruv trofeenaine, vaimsete eneseotsingute teele pööranud naistemehest reklaamiguru, mööda küla- ja firmapidusid tuuritav poplaulja, ühtaegu nii naabrimehest kui ka suunamudija karjäärist unistav teismeline tüdruk ning wannabe-perekond, kelle kõik liikmed on eri põhjustel (või siis ilma õige põhjuseta) üksteises pettunud.

Ehkki teose sündmustik keerutab üles seebiooperlikke kirgi ja saatusepöördeid, pole Luitsalu soovinud autorina asja ülemäära emotsionaalseks ja/või traagiliseks ajada. Mis eristab tema romaani ühtaegu nii klassikalistest naistekatest, krimkadest kui ka nn «väärtkirjandusest». Olgugi et kõigi kolme algmed on siin olemas.

Luitsalu intentsiooniks ei näi olevat mitte lugeja emotsioonide, adrenaliini, uudishimu ja/või õiglustunde armutu lüpsmine, vaid praegusaja Eestile omaste inim- ja suhtetüüpide kirjeldamine. Seda saadab autoripositsioonilt leebe sarkasm ning varjamatu moraalne agenda. Viimase teeb huvitavaks asjaolu, et ühtegi läbinisti positiivset tegelast teose tegelaste hulgas ei leidu.

Ebameeldivaid ning lihtsalt saamatuid tüüpe on nende kaante vahel kirjeldatud varjamatu mõnu ning moraalse ja intellektuaalse üleolekutundega. Nad ei leia oma autorilt mõistmist või kaasatundmist, sümboolsest lunastusest rääkimata. Luitsalu ei ole selles mõttes Dostojevski. Ega ole ka mingis muus mõttes.

Ta evib kõiki kirjaniku kohustuslikke kutseomadusi: ladusat lausestust, lennukat kujutlusvõimet, korralikku sõnavara, arenenud stiili- ja kompositsioonitaju, head silma detailidele ning isikupärast ja tabavat kujundiloomet. Ainult ambitsioonist jääb puudu. Sest tema esikromaan pole rohkemat kvaliteetsest ajaviitekirjandusest.

See viib mind taas igavese küsimuseni: või tuleks ambitsioonitusena käsitleda hoopis nende (enamasti kutseliste) kirjanike loomingulist tegevust, kes kirjutavad kas peamiselt või üksnes oma kolleegidele ja kriitikutele (kes on Eesti kultuuriruumi väiksust arvestades sageli samas isikus), püüdmata nii vormis kui ka sisus (ühtlasi ja samal ajal) selle poole, et teos oleks ligipääsetav, arusaadav ja paeluv ka «lihtsale» lugejale? Aga ma tean, et nõukogude ajal diskrediteeriti see teemapüstitus vastavasisuliste dekreetide (ning nende alusel toime pandud repressioonidega) ilmselt sajanditeks.

29.01.2020 31.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto