N, 8.12.2022

Made Laanpere: mure laostab tervise

Made Laanpere
Made Laanpere: mure laostab tervise
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Tartu Ülikooli naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere.
Tartu Ülikooli naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere. Foto: Kristjan Teedema

Tervisehäireid ei põhjusta mitte ainult füüsiline, vaid eeskätt vaimne vägivald. Eestis pole küll tervisekahjusid rahas mõõdetud, kuid need on hinnanguliselt võrreldavad diabeedi või kõrgvererõhuhtõve maksumusega riigile, kirjutab Tartu Ülikooli naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere.

Eestis on paarisuhtevägivald alles hiljuti kapist välja tulnud ja saanud tähelepanu sotsiaalsete ning juriidiliste probleemide põhjustajana. Palju vähem räägitakse aga vägivalla tagajärgedest tervisele, ehkki on teada, et suurimad kahjud ühiskonnale saavad alguse just sealt.

Kümme aastat tagasi olid paarisuhtevägivalla otsesed kulud Ameerika Ühendriikides kuni seitse miljardit dollarit ja kaudsed kulud töövõime kaotusest 1,7 miljardit dollarit aastas, meil Eestis pole tervisekahjusid rahas mõõdetud. Tervisehäireid ei põhjusta mitte ainult füüsiline vägivald, vaid ka selle teised liigid, eeskätt vaimne vägivald. Kestva vägivalla mõju tervisele kumuleerub ning osa tagajärgi mõjutab inimest ka siis, kui vägivald ise on lõppenud.

Paarisuhtevägivald tekitab ohvrile pideva hirmutunde, millega käib kaasas krooniline stress koos stressihormoonide püsivalt kõrge tasemega. Seetõttu tuleb neil sagedamini ette tervisehäired, mille põhjust on keeruline ja aeganõudev kindlaks teha.

Maailma Terviseorganisatsioon nimetas vägivalla vastu võitlemise üheks prioriteediks juba 2002. aastal. Selleks ajaks oli kogutud piisavalt tõendeid, et paarisuhte vägivallast põhjustatud tervisehäirete kahjusid sai võrrelda diabeedi või kõrgvererõhutõve ravi ja tagajärgedega. Näiteks on rasedal oht langeda partneri vägivalla ohvriks suurem kui haigestuda rasedusdiabeeti või -toksikoosi ehk seisunditesse, mida rasedusaegsete visiitide käigus naistearstidena regulaarselt jälgime.

Mehed kogevad inimestevahelist vägivalda peamiselt väljaspool kodu. Paarisuhtevägivalla ohvrid on kuni 95 protsendil juhtudest naised, kellel seetõttu terviseprobleeme enam uuritud, kuid pole põhjust arvata, et need meesohvritel erineksid. Paarisuhtevägivald on maailmas 16–44-aastaste naiste seas üks peamisi surmapõhjuseid, siiski lõpeb enamik traumadest «õnneks» vaid vigastustega.

Mis on MARAC?

Praegu töötab igas maakonnas Eestile kohandatud Suurbritannia ohvriabi mudel MARAC (Multi Agency Risk Assessment Conference), mis aitab üles leida suure riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ja tagada nende turvalisus.

MARAC-meeskondi juhivad politsei- ja ohvriabitöötaja, osalevad sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, naiste tugikeskuse esindaja, prokurör, vajadusel teisi spetsialiste. Tulevikus on tiimis ka meedik.

Möödunud aastal tegeleti Eestis 168 keerulise juhtumiga, mis puudutas 631 inimest (kannatanud, lapsed ja vägivallatsejad).

Juhtumid algavad nii, et esmalt aidatakse ohvriga koos küsimustikku täites hinnata riske. Tihti aitab masendusest ja suitsiidimõtetest rääkimine pingeid maha võtta. Üks küsimus puudutab ka võimalikku seksuaalvägivalda.

Kui inimene on nõus, koostab meeskond suure riskiga ohvrile turvaplaani, kus spetsialistide vahel on ülesanded ära jagatud.

Kohtumised on enamasti kord kuus. Soovi korral võib inimene aruteludel ka ise osaleda. See näitab kannatanule, et ta pole üksi, vaid tema selja taga on palju abilisi.

Koos käiakse nii kaua, kuni eeldatavat vägivallaohtu ohvrile enam pole, lisaks jälgitakse olukorda veel aasta jooksul.

Allikas: Heleri Olo, Anne Klaar, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond

Statistikaameti turvalisuse uuringust selgus, et peaaegu pooled naistest kogesid viimase vägivallajuhtumi ajal raskeimat füüsilist vägivalda, nagu peksmine, kägistamine või rünne relvaga. Tagajärjena tekkinud murtud luudest, lihasrebenditest, haavadest või põrutustest võivad alguse saada püsiv (liikumis)puue, ajukahjustus või füüsilise võimekuse vähenemine. Traumasid märgata on lihtne, kuid paljud EMOsse sattunud vägivallaohvrid pöörduvad alles pärast viit-kuut rünnakut ja ka siis ei avalda nad, et seda tegi nende partner või laste isa. Samas põhjustavad traumad vaid väikse osa vägivallaohvrite tervisekahjudest.

Paarisuhtevägivald tekitab ohvrile pideva hirmutunde, millega käib kaasas krooniline stress koos stressihormoonide püsivalt kõrge tasemega. Seetõttu tuleb neil sagedamini ette mitmesuguseid tervisehäired, mille põhjust on keeruline ja aeganõudev kindlaks teha. Näiteks tunnevad ohvrid pidevat valu erinevates kehapiirkondades, pea- või kõhuvalu, aga n-ö käegakatsutav haiguse põhjus puudub. Põhjuse avastamiseks tehakse kümneid uuringuid või käiakse arstide vahet. Paarisuhtevägivald suurendab paljude krooniliste haiguste avaldumise riski: ohvritel esineb sagedamini südame-, kopsu- ja seedesüsteemihaigusi, ka autoimmuunhaigusi, näiteks liigesepõletikke. Immuunsüsteem töötab halvasti ja inimene on vastuvõtlik nakkustele.

Väga suur osa tervisehäiretest on seotud seksuaal- ja reproduktiivtervisega. Naistel ei ole vägivaldses suhtes sageli kontrolli oma seksuaalelu üle. Ka Eestis tehtud uuringud näitavad, et paarisuhtevägivalla ohvritel tuleb ette rohkem soovimatuid rasedusi ja suguhaigusi, lisaks mitmesuguseid günekoloogilisi haigusi ning probleeme viljatusega. Rasedus suhtevägivalla eest ei kaitse, otse vastupidi – see eskaleerub ja võib lõppeda loote hukuga. Olen oma töös kohanud naisi, keda on pekstud kõhu piirkonda, kuid lapse kaotamisest hoolimata naasevad nad peatselt ja lootusrikkalt uue rasedusega. Need on olnud kõige valusamad hetked.

Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor
Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Foto: Lauri Kulpsoo

Lähisuhtevägivalla teemat õpetame peremeditsiini residentidele 2014. aastast. Meil on kaks koolituspäeva, millest ühel räägime laste ja teisel täiskasvanute vastu suunatud vägivallast: kuidas ära tunda, sellest rääkida ja seda dokumenteerida, samuti vägivallaga seotud hoiakutest ja müütidest. Juba töötavatele perearstidele pole paaril viimasel aastal vastavaid koolitusi olnud.

Füüsilised vigastused peame seaduse kohaselt oma töös kirja panema ning kirjeldama ka vigastuste tekkimise põhjuseid. Seega küsime alati, iseasi, mida patsient vastab. Edasine tegevus sõltub vigastuse raskusest. Tean, et nii mõnigi kolleeg on pidanud ka politseisse pöörduma.

Lastega seotud vägivalla kahtluse puhul nõuab lastekaitseseadus kohest sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialisti teavitamist, isegi siis, kui kahtlus hiljem kinnitust ei leia.

Täiskasvanute vaimse vägivallaga on keerulisem. Kui tekib kahtlus, kas tervisekaebuste taga võib olla näiteks paarisuhtevägivald, uurime delikaatselt. Tõsi, arstidel kogemusi napib, nii et neid vestlusi tuleks harjutada. Paljusid aitaks, kui sobivad küsimused oleksid ette antud, näiteks nagu alkoholi liigtarvitamise sõelumisvahendis AUDIT. Saame soovitada turvakodu või naiste varjupaiga spetsialiste, samuti ohvriabi kriisitelefoni või teisi tugiteenuse numbreid, võime kaasata psühholooge. Kui paljud perearstid nii ka teevad, pole uuritud.

Oma töös olen mitmele patsiendile jaganud tugikeskuste kontakte, tean, et osa on ka pöördunud. Mõnikord olen võtnud ühendust sotsiaaltöötajaga olukorra arutamiseks, eriti tähtis on see siis, kui peres on lapsed.

Veel suuremaid probleeme tekitab paarisuhtevägivald ohvrite vaimsele tervisele. Vähemalt pooltel neist esineb depressiooni, kuid suureneb risk ka teiste vaimse tervise häirete avaldumiseks. Ohver kaotab oma minapildi ning tema enesehinnang, mida vägivallatseja teadlikult ja pidevalt olematuks tambib, muutub negatiivseks ja hirmutunne kasvab. Nii suureneb riskikäitumine, olgu siis alkoholi tarvitamine või teised ennast kahjustavad tegevused. Paarisuhtevägivalla ohvritel esineb sageli enesetapumõtteid ning osa teeb kavatsuse ka teoks. Lõpuks pole vist raske ette kujutada, millisena ohver oma enesekindla vägivaldse partneri kõrval välja paistab ja millise hinnangu ta teistelt saab.

Ka käimissuhtes noorte puhul tuleb kohtinguvägivalda ette, kuid paarisuhtevägivalla juures on tihti kohal lapsed. Isegi siis, kui vägivallatseja last ei löö, vaid on «hea vanem», ei ole laps kunagi ainult pealtnägija, vaid alati ka ohver. Vägivalla nägemisega seotud hirm ning abitus traumeerib last samamoodi kui ise ohvriks sattumine. Uuringud näitavad, et lapseeas kogetud vägivald suurendab vaimse tervise häirete riske täiskasvanueas ning mida kiiremini laps säärasest keskkonnast pääseb, seda paremini tuleb ta edaspidi elus toime.

Kuido Nõmm, erakorralise meditsiini osakonna arst
Kuido Nõmm, erakorralise meditsiini osakonna arst Foto: Sille Annuk

Vägivallast räägitakse arstidele nii ülikoolis, täienduskursustel kui ka EMO koolitustel. Usun, et enamasti oskavad kolleegid asjakohaselt vägivalla kohta küsida; kindlasti on neid, kellel see paremini välja tuleb. Eraldi küsimustikku EMOs ei kasutata, selleks pole aega. Praeguste ressursside ja töömahu juures ei kujuta ka ette, et keegi jõuaks teemaga sügavuti minna.

Meie jagame vägivalla eluohtlikuks ja mitte-eluohtlikuks. Kindlasti on prioriteet avastada ja hoida ära vägivalda, mis on suunatud laste ja vanurite vastu, kes on nõrgad ja sõltuvad. Raskest ja eluohtlikust vigastusest informeerime kohe politseid. Jagame ka kontakte, kuhu pöörduda, kui vajatakse turvalist varjualust, näiteks naiste varjupaik.

Tee paranemise poole algab alati probleemi tunnistamisest. Kui patsient pole selleks valmis, saame soovitada suhtlemist professionaalidega.

Miks keegi midagi ei tee? Just nii küsis USA naistearstide ühenduse president dr James Ferguson 2010. aastal ja võiksime küsida kümme aastat hiljem ka meie. Ehkki enamik ohvritest käib arstide juures, ei räägi nad toimunust. Olen kohanud patsiente, kellel on viimase paari aastaga kogunenud kümneid EMO sissekandeid mitmesugustest vigastustest. Ometi puuduvad neis isegi vihjed võimalikule vägivallale – ohver pole rääkinud ega meedik küsinud. Patsient tunneb häbi, sest talle teeb haiget inimene, kes peaks turvatunnet pakkuma. Arstid ja õed kardavad küsimustega inimest solvata.

Uuringutest selgub aga, et patsiendid pigem ootavad, et meedikud valusa teema avaksid. Euroopa põhiõiguste ameti küsitluses osalenutest soovis 87 protsenti, et arstid vigastuse korral uuriksid, kas selle taga võib olla vägivald. Meedikuid võiks julgustada vägivalda avalikustama soov pakkuda patsiendile paremat abi. Arsti ülesanne ei ole üksnes tagajärgi likvideerida, vaid uusi vägivallajuhtusid ennetada ning kannatusi vähendada.

Hiljuti alustati sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juures programm​iga MARAC, kus spetsialistidest kokku pandud meeskonnad aitavad ohvreid vägivallast eemale. Nii saavad meedikud suurema kindlustunde, et süsteemse vägivalla ohver, kelle nad on avastanud, ei jää oma murega üksi. Paarisuhtevägivald toimub suhtes, kus üks pool manipuleerib teisega ja terroriseerib teda, ning sellesse tuleb sekkuda.

Märksõnad
Tagasi üles