R, 9.12.2022

Kait Sinisalu: vägivallatseja teeb mis tahes, et oma tahtmist saada

Kadri Tammepuu
, Meie Eesti toimetaja
Kait Sinisalu: vägivallatseja teeb mis tahes, et oma tahtmist saada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kait Sinisalu.
Kait Sinisalu. Foto: Margus Ansu

Vaimse vägivalla puhul ütleb ohver mõnikord, et see oli ju kõigest nali. Küsimusele, kas tal oli naljakas, tuleb vastus, et tegelikult oli valus. Aga nali peaks naerma ajama, rääkis psühhoterapeut Kait Sinisalu varjatud lähisuhte­vägivallast intervjuus Kadri Tammepuule.

Jagan alustuseks ühe tuttava lugu. See oli nõukogude ajal, kui üks noor neiu lahkus varakult vägivaldsest kodust. Juba esimesest suhtest jäi ta vägistamise järel lapseootele. Nagu tollal kombeks, tehti kohe pulmad ja peagi sündis teine laps. Abikaasa ei peksnud teda, kuid osutus piinajaks, näiteks äratas naise öösiti ja pidas talle loenguid, nagu oleks naine tema hädades süüdi ega kõlba kuhugi. Naise madal enesehinnang süvenes, tekkisid surmamõtted ja ta otsustas ennast ära tappa. Suitsiid ebaõnnestus.

Järsku jõudis naisele kohale ammune soovitus: «Kui elada ei saa, mine lahku.» Ta võttiski lapsed ning kolis väikesesse toapugerikku, kus polnud vett ega tualetti. Suurest hirmust ülesaamiseks kulus tal mitu aastat. Mõne aja pärast sai naine tuttavaks oma praeguse abikaasaga, kellega elab siiani koos.

Kas sellised lood tulevad tuttavad ette?

Põhimõtteliselt jah, kuigi iga lugu on detailides erinev. Vägivaldsest perest pärit tüdrukud lähevad tihti noorelt oma elu peale ja saavad niimoodi manipuleerivatele meestele kergeks saagiks. Ühelt poolt seepärast, et nad kasvasid hirmu õhkkonnas ja pidid vägivallaga kohanema. Teisalt unistavad nad täiuslikust suhtest. Kui suhe osutub hiljem vägivaldseks, siis selle asemel, et öelda, et siit läheb piir, kannatavad nad rohkem, sest soovivad peret koos hoida.

Paljud vägivalla ohvriks langenud naised kirjeldavad, kuidas lootusetus olukorras tulevad pähe halvad mõtted, nagu võiks surm nende piinad lõpetada. Näiteks kui abikaasa jääb hiljemaks, loodetakse, et äkki on juhtunud õnnetus ja ta ei tulegi tagasi. Seejärel tekib «nii jubedatest mõtetest» süütunne ja kui õnnetust ei juhtu, võib agressioon pöörduda enese vastu. Süüdistatakse ennast, tekivad enesehävituslikud mustrid, suitsiidini välja.

• Vägivalla teadvustamisest tegudeni jõudmine võtab aega ja inimesele tuleb seda anda, välja arvatud siis, kui tal on enesetapumõtted või olukord kodus on eluohtlik.

• Inimene, kes ennast ei kontrolli, paneb noa ka kassapidaja kõrile, ründab ülemust, ühesõnaga käitub antisotsiaalselt. Vägivaldne manipulaator on teistega aga alati viisakas ja abivalmis.

• Võib tekkida kompleksne traumajärgne stressihäire: inimesel ei saa hakata üks haav paranema, kui tekib juba järgmine. Umbes nii, et kui käsi on ära põletatud, siis pannakse see üha uuesti kuuma vee alla tagasi. Lõpuks läheb käsi mädanema ja põletik haarab kogu organismi.

Miks traumast paranemine nii kaua aega võtab?

Suur trauma, isegi ühekordne, jätab sügava haava, mis niisama ära ei kao. Näiteks kui inimest rünnatakse tänaval, olgu see peksmine või vägistamine, teeb seda tavaliselt võõras. Ka sel juhul võib tekkida keeruline seisund, traumajärgne stressihäire, mida aitab lahendada psühhiaater ja pikk teraapia.

Paarisuhtes teeb haiget aga lähedane. Võib tekkida kompleksne traumajärgne stressihäire: inimesel ei saa hakata üks haav paranema, kui tekib juba järgmine. Umbes nii, et kui käsi on ära põletatud, siis pannakse see üha uuesti kuuma vee alla tagasi. Lõpuks läheb käsi mädanema ja põletik haarab kogu organismi.

Mille poolest erineb peretüli paarisuhtevägivallast?

Tülid saavad olla võrdsete vahel ja mitte iga tüliderohke suhe ei ole vägivald. Saame rääkida ka vastastikusest vägivallast: koos joome, koos lööme ja koos lepime. Võtame näiteks lahutuse, millega võivad samuti kaasas käia ülirasked tunded: solvumine, viha, pettumus. Nendega tuleb tegeleda, aga tavaliselt on tegu tüliga, mis lõpuks laheneb, laste nimel võib aidata perelepitus.

Vägivald põhineb kontrollil ja hirmutamisel. See on füüsilise, emotsionaalse, seksuaalse ja majandusliku üleoleku ärakasutamisel baseeruv võimusuhe, mis enamasti jääb koduseinte vahele. Hirm ja ennustamatus panevad pingeseisundisse. Alandatud inimese agressioon otsib väljapääsu, sestap pole haruldane, kui ülejäänud pereliikmed pöörduvad üksteise vastu või lapsed koos ema vastu.

Näägutav naine ajab mehe tavaliselt närvi, samas näägutav mees võib partnerile tekitada surmahirmu.

Kuidas vaimne vägivald välja näeb?

Vaimne vägivald tähendab väga peent, pikka aega kestvat manipuleerimist. Vägivallatseja sisendab ohvrile, mida too mõtleb, tunneb ja teeb. Sageli eitab ta suure veenvusega ilmselget, mis ajab partneri segadusse. See toimub nii peenelt, et ohver ei saa lõpuks aru, millised on tema mõtted-tunded, millised mitte. Umbes nii nagu ma vaataksin ennast peeglist, kus kõrvalt tuleb käsi ja hakkab mulle maalima sarvi, suuri kõrvu. Algul näen kohati ka päris pilti, aga lõpuks vaatab mulle vastu koletis.

Vägivaldses suhtes tegeleb vägivallatseja oma partneri käitumise mõjutamisega, arsenal selleks on lai – see võib olla silmade pööritamine, kontrollimine, häbistamine, ründamine või alandamine nalja tehes.

Mõnikord ütleb ohver, et ta tegi ju kõigest nalja. Siis ma küsin: kas sind ajas naerma? Tavaliselt saan vastuseks «ei, see oli valus», aga nali peaks ju olema naljakas.

Ka naised kasutavad manipuleerimist.

Paarisuhtevägivalla uuringud näitavad, et kümnest ohvrist üheksa on naised, sest nad on haavatavamad füüsiliselt, seksuaalselt, tihti majanduslikult. Kuid ka minu erapraksises käib mehi ning naiste tugikeskuses oleme abistanud mõlemast soost ohvreid. Ühe üldistatud erisuse ma siiski tooksin: näägutav naine ajab mehe tavaliselt närvi, samas näägutav mees võib partnerile tekitada surmahirmu.

Tüli või vägivald?

Mis on peretüli?

Tülid saavad olla vaid võrdsete vahel. Tekib vastasseis, mis päädib kompromissi või ühe poole tagasitõmbumisega, ent mitte füüsilise rünnakuga. Tüli puhul ei ole eesmärk teise inimese käitumise, suhete ja tegevuste kontrollimine või kui, siis ainult tüli aluseks oleva probleemi asjus.

Mis on paarisuhtevägivald?

Lähisuhtevägivald on võimusuhe ja ühe partneri tahtlik soov tekitada teisele emotsionaalset, füüsilist, seksuaalset või majanduslikku kahju (alandada, hirmutada, ähvardada või teha füüsiliselt haiget). Vägivald on korduv ja süstemaatiline teise allutamine enda tahtele.

Mille järgi vägivaldset inimest ära tunda?

See võib olla päris raske, kuna kõrvalseisjatele jätab ta enamasti väga hea mulje. Paarilisega käitub vägivaldne inimene teisiti. Ta võtab endale õiguse, et tema vajadused, olgu siis majanduslikud, seksuaalsed, psühholoogilised või emotsionaalsed, peavad olema iga hinna eest täidetud. Vägivallatseja käitub sellepärast nii, et ta saab, see on talle kasulik ja teiste kannatused teda ei häiri.

Vägivaldne inimene on ka ettearvamatu, lõpuks kõnnitakse kodus kikivarvul ja õhkkond on pingeline, sest kunagi ei tea, millal algab vägivald. Põhjuse leiab hiljem alati – elu on raske, tööd pole või on ülemus nõme.

Tihti öeldakse, et ei suudetud ennast kontrollida.

Inimene, kes ennast ei kontrolli, paneb noa ka kassapidaja kõrile, ründab ülemust, ühesõnaga käitub antisotsiaalselt. Vägivaldne manipulaator on teistega aga alati viisakas ja abivalmis.

Mis vägivalda toidab?

Mõneti vanad stereotüüpsed hoiakud: mis ühele lubatud, see teisele keelatud. Mees on napsu- ja naljamees, naine joodik. Kui mehel on armuke, siis öeldakse, et ju tal jäi kodus midagi puudu, samas olukorras naine on lits. Üldiselt, mida paindlikumad on piirid, seda tervemad suhted.

Tihti saab vägivald alguse lapsepõlvest. Peres on vägivaldne isa, kes kasvatab poega samas vaimus, et ema või õega võibki alandavalt või üleolevalt käituda.

Paljudel psühhopaatiliste joontega inimestel oli lapsena hinges suur piin, mis pöörati väljapoole. Laps hakkas algul piinama loomi ja nähes neid piinlemas, tundis kergendust, ühel hetkel hakkas tundma sellest mõnu. Täiskasvanu vägivaldsus on juba hoiakute ja mõtteviisi küsimus – mul on kasulik niimoodi käituda, sest siis saan, mida tahan.

Paljud mu kliendid on olnud sadistide ohvrid. Sadist teab, kuidas füüsiliselt piinata ja kägistada nii, et jälgi ei jää. Ta saab mõnutunde partneri reaktsioonist, kui naine karjub ja nutab. Reaktsiooni puudumine ajab ta vihaseks. Mõned neist on ühiskonnas väga lugupeetud inimesed.

Kuidas selliseid tagajärgi ennetada?

Õpetage oma lastele maast-madalast empaatiat – võimet osata panna end teise inimese olukorda ja saada aru, mida teine tunneb.

Kuidas aidata vägivalla ohvrit?

Kõigepealt on hea teada, et tavaliselt ohvrid eitavad või vähemalt pisendavad vägivalda, et ise olukorraga paremini toime tulla. Kuna armastus on teinud haiget ja ohvreid tavaliselt ei usuta, võtab usalduse tekkimine aega.

Ohutum oleks rääkida oma tunnetest: ma vaatan sind ja mul on mure, kui sa kunagi valmis oled, siis ma olen sinu jaoks olemas.

Kindlasti ei või probleemi pisendada või hakata korraldusi jagama, et paki kohe asjad ja tule tulema. Igaüks näeb maailma erinevalt ja jõuab samasse punkti omal ajal.

Nõu küsimiseks võivad ohvriabi telefonile helistada ka lähedased. Kui ma ise seal töötasin, tuli seda päris tihti ette. Vägivalla teadvustamisest tegudeni jõudmine võtab aega ja inimesele tuleb seda anda, välja arvatud siis, kui tal on enesetapumõtted või olukord kodus on eluohtlik.

Märksõnad
Tagasi üles