Ago Pajur, millises faasis oli Vabadussõda, kui rahuläbirääkimisi alustati?

Kõigepealt peaks vist täpsustama, millal läbirääkimised õigupoolest algasid, sest enne seda, kui 5. detsembril 1919 käivitusid need Tartus, toimus 17. ja 18. septembril sissejuhatav kohtumine Pihkvas ning pärast seda, novembrikuus viibis Tartus Maksim Litvinov, tulevane kauaaegne Nõukogude Liidu välisasjade komissar. Temaga räägiti samuti rahulepingu sõlmimise võimalikkusest ja seal püstitati teatud eeltingimusi Balti riikide poolt ühiselt.

Septembriks 1919 oli Vabadussõda jõudnud nii kaugele, et kogu Eesti territoorium oli Eesti rahvaväe kontrolli all, sõjategevus toimus Läti ja Venemaa aladel. Ehkki mingeid otseseid purustusi siin karta ei olnud, olid mehed muidugi rindel ja iga päev tõi endaga kaasa uusi ohvreid.

Novembriks oli olukord muutunud. Vahepeal, osaliselt lääneriikide nõudel, aga veelgi enam Vene valgete Loodearmee nõudel, võeti ette suur pealetung Peterburi vallutamiseks. Selles osalesid ka Eesti väed.

Kui esialgu olid valged tõepoolest edukad ja kindral Nikolai Judenitši eestvedamisel lähenetigi Peterburile, siis juba oktoobri lõpus algas Punaarmee vastulöök. Loodearmee sunniti taganema nii, et see taandus Eesti piiride poole, tuues endaga kaasa hulganisti sõjapõgenikke ja veelgi rohkem nakkushaigusi.

Ühes sellega lähenesid punased polgud uuesti Eesti piiridele, Narva all algasid väga ägedad kaitselahingud. Need kestsid peaaegu terve novembri ja detsembrikuu takkapihta. Nii et mõnes mõttes oli Eesti olukord selleks hetkeks, kui Tartus läbirääkimiste laua taha istuti, jälle halvemaks muutunud.

Kumma poole huvides rahuläbirääkimised rohkem olid?

Küllap see oli ikka mõlema huvi. Eestis ei olnud ühtegi poliitilist jõudu, kes poleks tahtnud sõda ära lõpetada, sest see oli kurnav nii majanduslikus kui inimkaotuste mõttes.

Teisest küljest oli ka Venemaa selleks ajaks veendunud, et Eestist sõjalise jõuga niisama lihtsasti jagu ei saa. Ka oli Venemaa juba aastaid vaevelnud kodusõja küüsis. Seal oli puudus absoluutselt kõigest. Enamlaste jaoks oli hädavajalik vähemalt mingisuguseski sektoris sõda ära lõpetada ja avada kaubateed läände.

Meie siin oleme harjunud rääkima sellest relvakonfliktist kui meie Vabadussõjast, mille mõte oli kindlustada Eesti Vabariigi püsimajäämine. Milline oli vaade ida pool? Pean silmas nii toonaste valgete kui punaste arusaama.

Valged pidasid seda ikka osaks Vene kodusõjast. Ehkki Judenitši Loodearmee tegi häda sunnil koostööd eestlastega, nagu teised Vene väekoondised lõuna pool lätlaste ja leedulastega, nähti Eesti lahkulöömises Venemaast ikkagi impeeriumi õõnestamist. Paljud Vene poliitikud, kes koondusid Judenitši staabi juurde, ei varjanudki oma seisukohta, et Eesti valitsus on lihtsalt üks kuritegelik kamp.

Punaste juhid nägid seda Vene kodusõjana eeskätt alguses. Pole teada, kas nad seda ka ise uskusid, aga vähemalt ametlikult väitsid nad, et kogu sõja esimene pool, kuni 1919. aasta suveni, ei olnud muud kui kodusõda siinse proletariaadi ja kodanluse vahel ning Nõukogude Venemaal polevat seejuures olnud mingit osa. Tegelikult ei oleks siin loomulikult ilma Punaarmeeta mingit kodusõda vallandunud.

Punaste juhtide arvates läks asi riikidevaheliseks sõjaks alles 1919. aasta mais-juunis, kui Judenitš alustas oma esimest pealetungi Eesti piiridelt Peterburi suunas ja kui selles lõid kaasa ka eestlased. Arusaadavalt oli enamlastel vaja ühel hetkel riikidevahelist sõda tunnustada, sest vastasel juhul polnuks võimalik rahulepingut sõlmida. Kodusõdades sõlmivad teadupärast rahulepingu sõdivad pooled ehk kõnealusel juhul proletariaat ja kodanlus, aga sel juhul poleks Venemaal siia mingit asja olnud.

Kui üheselt mõistetav on meie arusaam, et Eesti võitis sõja?

Eesti võitis, siin ei ole mingit kahtlust.

Kahtlused võivad tekkida siis, kui läheneda võidu küsimusele imperialistlikust vaatevinklist ja arvata, et võit on ainult see, kui vastane lüüakse täielikult puruks ja talle saab peale suruda tingimusteta kapitulatsiooni. Õigem on siiski sõja võitu või kaotust hinnata selle alusel, millisel poolel õnnestus täita oma eesmärk.

Venemaa eesmärk Vabadussõjas oli ilmselgelt Eesti iseseisvuse lämmatamine. See tal ei õnnestunud. Järelikult oli ta kaotaja.

Eestil ei olnud mingisuguseid kaugemale ulatuvaid eesmärke peale oma iseseisvuse kaitsmise ja seda suudeti relva jõul ka teha. Järelikult saavutati võit.

Miks toodi rahuläbirääkimised just Tartusse? Miks ei valitud asukohaks mõnd teist linna, näiteks Tallinna, Riiat, Helsingit või Stockholmi?

Ega me seda päris täpselt teagi. Valitsuse otsuses on kirjas, et panna Venemaale ette pidada läbirääkimisi Tartus, aga seal puudub põhjendus. Võime oletada: läbirääkimisi taheti pidada kindlasti Eesti pinnal, sest Pihkvas oldi juba korra käidud ja sealsed tingimused side pidamiseks kodumaaga polnud just paljutõotavad.

Teisalt oldi enne rahuläbirääkimiste algust veel lootusrikkad, et äkki õnnestub protsessi kaasata ka lätlased ja leedulased. Neile olnuks Tartusse tulla tunduvalt lihtsam kui Tallinnasse või jumal teab kuhu kaugemale.

Tuleb arvestada sedagi, et mereteed olid sel ajal veel väga ohtlikud: esimese maailmasõja aegsed meremiinide väljad olid läbi traalimata, ikka ja jälle sattus mõni laev miinile ja läks põhja. Helsingisse sai võib-olla veel kuidagi, aga Stockholmi küll ohutut teed polnud.

Vene pool teatas vastuseks eestlaste ettepanekule pidada läbirääkimisi Tartus, et nemad eelistaksid Pihkvas jätkata, aga nad ei teinud sellest ka tüli. Võib-olla sellegi pärast, et nood juba mainitud kõnelused Maksim Litvinoviga olid toimunud just Tartus. Seega mingil määral oldi siinsete oludega kursis.

Astume nüüd päris rohujuuretasandile. Miks valiti läbirääkimiste majaks see hoone, mida me praegu tunneme Jaan Poska gümnaasiumina?

Jällegi puudub ühene vastus ja me võime teha vaid oletusi. Esiteks, selliseid suuri ühiskondlikke hooneid, mida võiks tükiks ajaks võtta rahudelegatsioonide käsutusse, polnud jalaga segada. Teisalt oli sedasama, toonast staabihoonet juba novembris pruugitud kolmandal Balti riikide konverentsil. Nii et mingisugune kogemus selle majaga oli olemas, ja miks ka mitte.

Millist elu Tartus samal ajal elati? Vähem kui aasta tagasi olid punased siit välja löödud, ent samas oli linn pidanud läbi elama suure šoki, kui Krediidikassa keldrist leiti 19 jõhkralt hukatud inimest. Tartlaste kogemused sõja algusest olid verised ja valusad. Kas läbirääkimiste ajal oli linn rahulik ja ehk isegi õitsev?

Õitsengust vahest rääkida ei saa, sest sõda käis ja kehtisid sõjaajale omased piirangud. Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooniga tekkinud kaos oli üleüldine. Toiduaineidki ei jätkunud, neid jagati toidukaartide alusel.

Aga eks tavapärane elu võis jätkuda ka sõja tingimustes ja Tartu polnud siin erand. Töötasid kohvimajad, kasvõi seesama Vene delegatsioon armastas ikka käia Werneri juures koogikesi söömas ja kohvi joomas. Vähemalt jõukamatel kodanikel, kel raha leidus, jätkus elu enam-vähem igapäevaselt.

Otsene sõja mõju ilmnes siis, kui rindelt toodi langenuid või haigemajadesse pandi haavatud sõjamehi, aga sellega oldi ilmselt juba harjutud.

Kui selge oli selleks ajaks eestlaste arusaam oma riigist?

Kui jälle üldistada, siis selleks ajaks oli rahvas kindlasti aru saanud, et tegemist on oma riigiga. Kui mitte enne, siis Landeswehri sõjaga oli tekkinud tohutu vaimustuspuhang, lausa sõjaeufooria: oli saanud selgeks, et loodav Eesti riik ei saa mitte olema baltisaksa parunite riik, vaid tõepoolest maarahva riik. Oli tekkinud reaalne lootus, et parunitelt võetaksegi maad ära, sest oli ju Asutav Kogu vastu võtnud maaseaduse, mis andis selleks garantii.

Lihtsustatud arusaama kohaselt seisid rahuläbirääkimistel vastamisi eeskätt kaks meest: eestlaste poolt Jaan Poska ja venelaste poolt Adolf Joffe. Tegelikult olid seltskonnad, kes mängisid tulemuse saavutamisel rolli, märksa suuremad.

Jah, loomulikult. Poska kõrval kuulus Eesti delegatsiooni veel neli inimest: Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püümann (hiljem Püümets – toim) ja kindralmajor Jaan Soots. Seegi oli vaid delegatsiooni ametlik koosseis, lisaks neile olid mängus nii-öelda tehnilised abijõud, ennekõike delegatsiooni asjaajaja Rein Eliaser ja sekretär William Tomingas. Ka kaasati rida eksperte, näiteks Karl Ast, Aleksander Oinas, Karl Ipsberg, Viktor Mutt ja teised.

Vene delegatsiooniga oli sama lugu, ehkki nende ametlik koosseis oli väiksem: esialgu Leonid Krassin ja Adolf Joffe. Pärast seda, kui Krassin Moskvasse tagasi kutsuti, sai Joffest esimees ja talle saadeti abiliseks Isidor Gukovski. Aga ka venelastel olid asjaajajad, sekretär, konsultandid. Kui nad üle rindejoone tulid, oli koosseisus ametlikult 26 isikut.

Kes oli Adolf Joffe oma tausta poolest?

Võiks öelda, et elukutseline revolutsionäär. Ta pärines nagu paljud Vene revolutsionäärid jõukast juudi kaupmehe perekonnast, oli ennast varakult sidunud sotsiaaldemokraatliku liikumisega, sattunud salapolitsei orbiiti ja pidanud kodumaalt põgenema. Joffe varjas end aastaid emigratsioonis Lääne-Euroopas.

Seda, kes ta oma vaadetelt oli, polegi niisama lihtne öelda. Kuna ta esindas Nõukogude Venemaad, siis oleks kõige lihtsam öelda, et ta oli enamlane. Aga ega ta vist päris tõsiusklikuks leninlaseks või veelgi vähem stalinlaseks saanudki. Juba enne esimest maailmasõda olid tema vaated kõikunud kuskil lääneeuroopaliku sotsiaaldemokraatia ja Vene enamluse vahel. Sinna need jäidki.

Hiljem toetas Joffe Lev Trotski tegevust ja sattus seetõttu Nõukogude Liidus ebasoosingusse, mis põhjustas ka tema varajase surma.

Kuivõrd oli rahuläbirääkimiste pooltel laua taha istudes ühist arusaama sellest, mille üle läbi rääkima hakatakse?

Midagi oli selge, aga samal ajal oli pilt pigem ikkagi kaunikesti udune. See, et mõlemad tahavad sõda lõpetada, oli muidugi väljaspool kahtlust. Aga mida täpselt ja kuidas tahetakse saavutada, oli selgusetum.

Tõsi, Eesti, Läti ja Leedu olid üheskoos esitanud mõningad eeltingimused, sealhulgas selle, et Nõukogude Venemaa peab tunnustama vastaspoole riiklikku iseseisvust. Oli ka kirjas, et piiride tõmbamisel tuleb lähtuda ennekõike etnilisest printsiibist. Selles osas oli juba Maksim Litvinov novembrikuus Tartus olles andnud oma jah-sõna.

Segadused algasid sellest, et Venemaa oli juba enne septembrikuist Pihkva kohtumist teinud ettepaneku alustada läbirääkimisi relvarahu sõlmimiseks. Nüüd Eesti ootaski, et jätkataks Pihkvas katkenud kõnelusi sellega, et sõlmitakse kõigepealt relvarahu. Aga Venemaa seisukoht oli vahepeal kardinaalselt muutunud: Krassin väitis ametlikult, et kuna rahuleping on nagunii kohe-kohe sõlmimisel, siis ei ole mõtet relvarahu kehtestada. Tegelik põhjus oli muidugi see, et Punaarmee valmistus Narva all suurpealetungiks – taheti Narva linn vallutada ja seada sellega Eesti delegatsioon senisest halvemasse olukorda.

Venelased seadsid peamise küsimusena üles hoopis sõjalised garantiid. Nad tahtsid, et Eesti territooriumil asuvad jõud ei saaks kunagi Nõukogude Venemaale ohtlikuks. Ühesõnaga, Eesti peab laiali saatma Judenitši armee, sulgema oma sadamad ja raudteed Venemaaga sõjajalal olevate riikide relvajõududele ja nõnda edasi.

Selles mõttes oldi algul täiesti vastandlikel positsioonidel: eestlased tahtsid kiiret relvarahu, venelased garantiide üle pikki läbirääkimisi.

Milline oli rahuläbirääkimiste kõige raskem teema?

Kui vaadata, mis kõige kauem aega võttis, siis kindlasti piiriküsimus. Põhimõte oli küll paigas: etnilistest printsiipidest lähtudes. Aga kuidas täpselt etnilist koosseisu arvestada, mida aluseks võtta, kuhu kaardi peal piirijoon tõmmata, see polnud sugugi selge. Kuna Eesti pool ei lähtunud niivõrd etnilistest printsiipidest, vaid eelkõige sõjalistest seisukohtadest, siis omandasid vaidlused ennekõike kindralmajor Jaan Sootsi ja Vene eksperdi, endise kindralmajori Fjodor Kostjajevi vahel õige ägeda iseloomu. Kumbki mees ei tahtnud järele anda. Mitmetes mälestustes on kirjeldatud, et tuliselt ei võideldud mitte ainult iga küla või metsatuka pärast, vaid ka teeristide ja ojatruupide üle.

Siin tegigi Jaan Poska ilmselt suurima teene, otsustades, et piiriläbirääkimised tuleb plenaaristungitelt viia piirikomisjoni. Viimase moodustasid aga noodsamad Jaan Poska ja Adolf Joffe, kes suutsid tsiviliseeritumalt läbi rääkida. Nad ei ärritunud nii nagu härrad kindralid.

Nii Nõukogude Venemaa kui Eesti Vabariik olid tol ajal rahvusvahelises mõttes veel üsna hapras seisus: kummalgi polnud seljatagust, sest neid polnud tunnustatud.

Täpselt nii. Eestlased olid ehk veidi paremas olukorras, sest 1918. aastal Saksa okupatsiooni päevil oli saadud vabariigile vähemasti de facto tunnustus – tunnustuse kõige madalam liik – Suurbritannialt, Prantsusmaalt ja Itaalialt.

Nõukogude Venemaal ei olnud sedagi, enamlasi peeti kogu maailmas võimu usurpaatoriteks, kes ei tohiks selle maa eesotsas üldse seista. Eks selle pärast vaadati omakorda altkulmu eestlaste otsusele minna selliste ebaseaduslike Venemaa valitsejatega läbirääkimistele. Lõpuks Venemaaga sõlmitud leping isegi halvendas Eesti renomeed muu maailma silmis.

Kui suur liialdus on siin öelda, et Eesti Vabariik aitas oma iseseisvuse eest seistes laduda Nõukogude Venemaa ja hilisema Nõukogude Liidu vundamenti?

Päris nii hull see asi vahest ei ole, aga Eesti oli tõepoolest esimene, kes läbirääkimistesse minnes faktiliselt tunnustas enamlikku võimu Venemaal. Samas pandi Tartu rahulepingusse kirja väga selgelt, et Nõukogude Venemaa tunnustab Eesti Vabariigi iseseisvust, aga kramplikult hoiduti sellest, et panna sinna vastupidine tunnustus. See oli täiesti teadlik, rahvusvahelisest poliitikast tulenev hoidumine.

Läheme nüüd ajas 1920. aasta 1. veebruari, mil pidi rahuleping allkirjastatama. Mis sel päeval Tartus toimus, kas peeti veel mingeid läbirääkimisi?

Ei, läbirääkimised lõppesid juba 25. jaanuari paiku, kui moodustati redaktsioonikomisjon. Ja tõepoolest, juba 1. veebruar pidanuks saama selleks päevaks, mil pidulikult lepingule alla kirjutatakse. Hommikul toimus veel redaktsioonikomisjoni istung, kus vaadati viimast korda lepingu tekst läbi. See anti Bergmanni trükikotta trükkimisele, aga siis juhtus mingisugune ebamäärane fopaa, mis ei ole tänase päevani päriselt selgeks saanud. Tavaliselt räägitakse, et üks koma oli jäänud lepingust välja.

Mis sellest johtunuks, kui see olekski puudu jäänud?

Tegemist oli sättega, mis kõneles sellest, et Eesti ei tohi lubada oma sadamatesse ja oma territoriaalvetesse sellise riigi sõjalaevu, mis on sõjas Nõukogude Venemaaga. Ja … vaat see ongi nüüd see otsustav «ja», mille ees pidanuks olema koma, aga ei olnud … Ja millel on otsene kallaletungi kavatsus Nõukogude Venemaale. Ühesõnaga, mitte sellel riigil, mis on Nõukogude Venemaaga niigi sõjas, vaid just nimelt sellel laeval, mis Eesti sadamasse või territoriaalvetesse tuleb, peab olema konkreetne ründamise kavatsus. Iseenesest polnud hilisemas praktikas sellel sättel mitte mingisugust väärtust, aga arusaadavalt peab juriidiline dokument olema igati korrektne.

Muide, see ei pruukinud siiski olla ainus puudus, mis avastati. Kui vaadata Ants Piibu mälestusi, siis sealt on võimalik välja lugeda või tõlgendada neid nii, et tegelikult avastati redaktsioonikomisjonis mitu viga. Lepingu tekst laoti trükikojas uuesti ja kui see uuesti tuli, siis alles leiti see puuduv koma. Kui nii, siis toimus lepingu trükkimine koguni kolmel korral. Ma ei julge kinnitada, et see nii oli.

Rahuläbirääkimiste ümber on liikvel igasuguseid jutte, mille puhul pole päris selge, kui palju neis tõtt on. Neist ühe kohaselt lasi Jaan Poska suhteliselt väikesel grupil Eesti sõjameestel linnas ringi marssida, jätmaks venelastele muljet, et meil on tagalasse jäänud küllalt palju sõjalist jõudu.

Põhi on tõde. Käskijaks ei olnud küll otseselt Jaan Poska, kel sõjaväelaste käsutamiseks õigust polnud, aga teise diviisi ülem Viktor Puskar käskis tõesti kord korraldada teise diviisi tagavarapataljoni ja kooliõpilaste pataljoni sõjaväelise jalutuskäigu mööda linna, selle teekond viis mööda nii rahulepingu sõlmimise paigast Aia tänaval kui ka Vene delegatsiooni majutuskohast Veski tänaval. Nii et Vene delegaadid pidid igal juhul seda sõdurite hulka nägema. Kusjuures neid ei olnud sugugi vähe, sest ainuüksi Tartu tagavarapataljonis oli üle tuhande mehe.

Räägitakse, et delegatsioonid elasid vaese sõjaaja kohta väga head elu ja ka prassimine käis asja juurde.

Oo jaa, head elu elasid nad siin kindlasti. Vene delegatsioon oli varustatud üsna suurte rahadega, mida käidi pangaasutuses ringi vahetamas ja mis tekitas lausa diplomaatilisi probleeme – Nõukogude raha ei tahetud siin hästi vastu võtta. Nad käisid Tartu ärides ja ostsid kokku mitmesugust kraami, sest Nõukogude Venemaal, sealhulgas Moskvas, kust delegatsioon teele oli asunud, valitses veelgi suurem kaupade puudus kui siin.

Mis juhtus Ants Piibu portfelliga. Väidetavalt oli ta selle unustanud Pargi tänava sauna nii, et see sattus Vene delegatsiooni kätte, ja portfell sisaldas üht-teist kompromiteerivat.

Need andmed pärinevad William Tomingase mälestustest, mis pole viisakalt öeldes just kõige usaldusväärsem materjal. Tõsi on aga see, et delegatsiooni liikmed käisid ühiselt saunas, ja miks ei võinud siis Ants Piip sinna ka oma portfelli maha unustada. Isegi kui Tomingase sõnu puhta tõena võtta, siis vaevalt sai selles midagi väga hirmsat olla, olevat olnud mõningad Eesti delegatsiooni omavaheliste nõupidamiste protokollid. Kui vaadata neid, mis on säilinud arhiivis, siis need on kaunikesti üldsõnalised.

Juttu on olnud ka Piibu päevikust, milles ta olevat iseloomustanud Vene delegatsiooni liikmeid. Kui nii, siis see võis talle küll natuke piinlikkust põhjustada.

Kas eelöeldust võib järeldada, et üldjoontes said delegatsioonide liikmed omavahel hästi läbi, õhkkond oli pigem asjalik ja seltsiv?

Enamjaolt küll. Eriti pärast seda, kui Leonid Krassin oli Moskvasse tagasi kutsutud ja Joffest saanud delegatsiooni esimees. Muidugi, kuidas kellelgi: kindralid Soots ja Kostjajev olla omavahel kõrgendatud häälel ikka ka mitmesuguseid kolmekordseid vene vägisõnu tarvitanud.

Mis puutub Joffesse ja Poskasse, siis nemad istusid samovari taga, ajasid rohkem vaikselt muhedat juttu ja leppisid paljud asjad kenasti kokku.