Tartu rahu sõlmimisest möödub pühapäeval sada aastat. Eesti Vabadussõja käiku hästi tundev ajaloolane Ago Pajur tõdeb, et 1919. aasta talve hakul läbirääkimiste laua taha istudes olid Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi esindajad ühel nõul vaid selles, et sõda tuleb lõpetada. Kõik ülejäänu tuli veel selgeks vaielda ja saunatada.

Ago Pajur, millises faasis oli Vabadussõda, kui rahuläbirääkimisi alustati?
Kõigepealt peaks vist täpsustama, millal läbirääkimised õigupoolest algasid, sest enne seda, kui 5. detsembril 1919 käivitusid need Tartus, toimus 17. ja 18. septembril sissejuhatav kohtumine Pihkvas ning pärast seda, novembrikuus viibis Tartus Maksim Litvinov, tulevane kauaaegne Nõukogude Liidu välisasjade komissar. Temaga räägiti samuti rahulepingu sõlmimise võimalikkusest ja seal püstitati teatud eeltingimusi Balti riikide poolt ühiselt.
Septembriks 1919 oli Vabadussõda jõudnud nii kaugele, et kogu Eesti territoorium oli Eesti rahvaväe kontrolli all, sõjategevus toimus Läti ja Venemaa aladel. Ehkki mingeid otseseid purustusi siin karta ei olnud, olid mehed muidugi rindel ja iga päev tõi endaga kaasa uusi ohvreid.
Novembriks oli olukord muutunud. Vahepeal, osaliselt lääneriikide nõudel, aga veelgi enam Vene valgete Loodearmee nõudel, võeti ette suur pealetung Peterburi vallutamiseks. Selles osalesid ka Eesti väed.
Kui esialgu olid valged tõepoolest edukad ja kindral Nikolai Judenitši eestvedamisel lähenetigi Peterburile, siis juba oktoobri lõpus algas Punaarmee vastulöök. Loodearmee sunniti taganema nii, et see taandus Eesti piiride poole, tuues endaga kaasa hulganisti sõjapõgenikke ja veelgi rohkem nakkushaigusi.
Ühes sellega lähenesid punased polgud uuesti Eesti piiridele, Narva all algasid väga ägedad kaitselahingud. Need kestsid peaaegu terve novembri ja detsembrikuu takkapihta. Nii et mõnes mõttes oli Eesti olukord selleks hetkeks, kui Tartus läbirääkimiste laua taha istuti, jälle halvemaks muutunud.
Kumma poole huvides rahuläbirääkimised rohkem olid?
Küllap see oli ikka mõlema huvi. Eestis ei olnud ühtegi poliitilist jõudu, kes poleks tahtnud sõda ära lõpetada, sest see oli kurnav nii majanduslikus kui inimkaotuste mõttes.
Teisest küljest oli ka Venemaa selleks ajaks veendunud, et Eestist sõjalise jõuga niisama lihtsasti jagu ei saa. Ka oli Venemaa juba aastaid vaevelnud kodusõja küüsis. Seal oli puudus absoluutselt kõigest. Enamlaste jaoks oli hädavajalik vähemalt mingisuguseski sektoris sõda ära lõpetada ja avada kaubateed läände.

Meie siin oleme harjunud rääkima sellest relvakonfliktist kui meie Vabadussõjast, mille mõte oli kindlustada Eesti Vabariigi püsimajäämine. Milline oli vaade ida pool? Pean silmas nii toonaste valgete kui punaste arusaama.
Valged pidasid seda ikka osaks Vene kodusõjast. Ehkki Judenitši Loodearmee tegi häda sunnil koostööd eestlastega, nagu teised Vene väekoondised lõuna pool lätlaste ja leedulastega, nähti Eesti lahkulöömises Venemaast ikkagi impeeriumi õõnestamist. Paljud Vene poliitikud, kes koondusid Judenitši staabi juurde, ei varjanudki oma seisukohta, et Eesti valitsus on lihtsalt üks kuritegelik kamp.
Punaste juhid nägid seda Vene kodusõjana eeskätt alguses. Pole teada, kas nad seda ka ise uskusid, aga vähemalt ametlikult väitsid nad, et kogu sõja esimene pool, kuni 1919. aasta suveni, ei olnud muud kui kodusõda siinse proletariaadi ja kodanluse vahel ning Nõukogude Venemaal polevat seejuures olnud mingit osa. Tegelikult ei oleks siin loomulikult ilma Punaarmeeta mingit kodusõda vallandunud.