Sisukord
AK
Postimees
01.02.2020
Eesti Suur mööblitootja koondab üle 200 inimese (4) Viirusehirm tegi apteegid näomaskidest tühjaks (4) Narva uue tervisekeskuse projekt kukkus läbi (1) Eesti seitsmes eurosaadik Riho Terras pürgib kahte komisjoni Kultuurkapital tunnustas parimaid Majandus Investor Mari kuum jaanuar Välismaa Postimees Belfastis: Brexit ei andnud põhjaiirlastele pidutsemiseks põhjust AJA PEEGEL. Kuidas McDonald’s nõukogude inimesi hullutas (12) Kreeka tahab rajada migrantide tõrjumiseks merre tõkke (11) Türgi on valmis uueks sõjakäiguks Süürias (1) Arvamus Juhtkiri: julgus oma peaga otsustada (2) Kindral tungib Euroopasse Näide Eesti elu võlust Sildaru klass on igavene Tohter hankelõksus (24) Sport Tenniseliidu otsus nullis Kaia Kanepi olümpialootuse (4) Kristjan Ilves küündis talve parima tulemuseni Ränk MM-rada teeb suusatajate meele mõruks (1) Jaanus Kriiski kolumn: esimene treener, kõige alus (1) Austraalia kuningas mängib finaalis Thiemiga PM Helsingis ⟩ Suur intervjuu korvpallikoondise uue peatreeneriga: tahan mängijatega luua lähedase suhte Kliima Kliimapoliitika trügib üha enam pangandusse (1) Uuring: jätkusuutlikkus on Eesti pankadele uus asi (1) Merendus «Mereteadlase tööst paremat eriala on raske ette kujutada!» AK Mart Laari alternatiivajalugu: kui polnuks Tartu rahu (28) Jürgen Tamme: miks me ikkagi jäime vastu oma tahtmist üksinda? (24) Kuidas Tartu rahuleping okupatsiooni käest päästeti (5) Jaanus Piirsalu: Tartu rahule kirjutas alla värvikas aferist, enamlaste kulla müüja (3) Nõnda tuli Tartu rahu – Postimees 100 aastat tagasi Põnevik või triller? Pinev rujapuhang väikeses Elvas Nahkpükse ei pesta Nädala plaat: Poisid jäävad poisteks ka seitsmendas elukümnes Aja auk. Punk pede pagan Juurikas. Need tüütud uusaastalubadused Juurikas. Ott Tänak jälle kraavis! Arter «Talve»-filmi käsikirja alusmaterjali ümbritsevad segased lood (46) Eesti tõmbenumbrid, mida me ise alati hinnata ei oska Greibisalat on nagu lotovõit Murcia: islamit helgelt meenutav konservatiivide kants (1) Säravad neerud. Sõiduproov BMW X6ga Taksoviinast Boltini. Nostalgiaminutid ja lähiulme (1) Kuidas riietuda nii, et näha välja saledam kui kunagi varem? (5) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nahkpükse ei pesta

4 min lugemist
Virginie Despentes, "Vernon Subutex1". FOTO: Raamat

Mul kipub üldiselt olema nõrkus raamatute ning teistegi kunsti ja elu fenomenide vastu, kus keegi kõnnib linnas ringi ning siis näeb ja kogeb midagi ja võib-olla teeb ka kogetust mingeid järeldusi, ehkki see viimane ei ole just obligatoorne, sest järelduste tegemine on ju üle hinnatud. Võtame siis kasvõi Joyce’i „Ulyssese“, Mihkel Muti „Raisakassi ja pingviini“ või miks mitte video Bruce Springsteeni loole „Streets of Philadelphia“.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Populaarse prantsuse kirjaniku ja filmirežissööri ning endise seksitöötaja ja pornoajakirjaniku Virginie Despentes’i (ka kuulsa filmi „Baise-moi„ ehk „Kepi mind„ (2000) autor) romaani „Vernon Subutex“ samanimeline peategelane kõnnib samuti mööda tänapäeva Pariisi ja kohtub inimestega, kellega ta pole kas ammu või üldse kohtunud. Subutex, peab ütlema, on kohutav nimi, nagu on selles romaanis üldse mitmetel tegelastel kohutavad nimed, nagu on ka Muti tegelastel sageli kohutavad nimed.

Populaarsel New Yorgi bändil LCD Soundsystem oli kunagi lugu „Losing My Edge“, mille minategelane räägib sellest, kuidas ta oli alates 1960ndate lõpust ikooniliste alternatiivkultuuri nimede ja nähtuste sünni juures New Yorgis, koges seda kõike vahetult, kuid nüüd on ta ajale jalgu jäänud, peale on tulnud uued nimed ja nähtused, mis tema uhket trajektoori enam millekski ei pea. Selline omamoodi klassikaline kujunemis- ja kuhtumislugu. „But i was there,„ ütleb LCD Soundsystemi loo peategelane tõrksa uhkusega.

Samamoodi kaotab too Vernon vaikselt oma edge’i. Kunagi pidas Pariisis plaadipoodi ja oli uute ja hipide (rokk)muusikaliste suundumuste keskel, nüüd aga on asjad muutunud, analoogstaari asemele tulnud digitaalstaar, plaadipoed pannakse kinni, sest muusikatööstuse mudel on muutunud, ja ta peab üürivõla tõttu oma korterist välja kolima ning otsima diivaneid, kus magada. Kunagi oli nii, aga nüüd on teisiti, ütleb meile Despentes’i satiiriline postdigitaalne postpunkromaan ja sätib oma kunstilisse keskmesse selle, millel enamasti ongi põhjus kunstilises keskmes olla, ehk aja mööduvuse ja muutuvuse. „Kus on nad nüüd“ on olnud muusikaajakirjades rubriik, mida on mulle ikka meeldinud lugeda. Jah, kus on nad nüüd, kas üritavad end veel tolmust puhtaks pühkida või ei ürita enam üldse.

Mainisin, et mulle meeldib lugeda raamatuid, kus kõnnitakse mööda linna ringi, nagu meeldib lugeda ka raamatuid, mille tegevus toimub plaadipoes või kus räägitakse popmuusikast ja popkultuurist. Üldse tundub mulle, et praegusaegne intelligents – mul on empiirilises mõttes küll ainult Eesti näidet kasutada – ei tea kuigi palju popmuusikast ja popkultuurist, ja see, mida teatakse, pole õige, ei vasta tõele. Popmuusikast saab teada ju ainult ühte moodi, see on väga ebademokraatlik valdkond, ja Despentes’i ning tema raamatu kiituseks võib öelda, et ta teab sellest üsna õigesti.

31.01.2020 03.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto