Mitu kommentaatorit on märkinud, et Euroopa Komisjoni välja käidud nn roheline kokkulepe on selle kümnendi suurim regulatiivne ambitsioon, mis tuleb Euroopa Liidu kodanikel ära seedida. Samal ajal ennustatakse, et see seedeprotsess tuleb võrdlemisi pikk ja võib-olla ka piinarikas, sest mõju inimeste heaolule ja sellest tulenevad sotsiaal-majanduslikud tagajärjed on olnud senimaani veidi teisesed.
Mis puudutab Eestit, siis siin ei peaks ju muretsemiseks justkui erilist põhjust olema – üldplaanis oleme lähedal juba 2040. aasta eesmärkide täitmisele. Aga millegipärast otsustajad sellest väga palju rääkida ei taha. Põhjus tundub olevat selles, et sellisel juhul selguks ka tõsiasi, et meil on kliimaneutraalsusega kõik võrdlemisi korras ja poliitikutel justkui ei olekski suurt probleemi, millega peaks võitlema.