K, 29.06.2022

Juhtkiri: kliimakriisi ökonoomika

Postimees
Juhtkiri: kliimakriisi ökonoomika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Päeva karikatuur.
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Peame vältima enda hautamist, röstimist, praadimist ja grillimist, ütles praegune Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde juba siis, kui juhtis Rahvusvahelist Valuutafondi. Et keskpankur tegeleb kliimapoliitikaga, võib tunduda kummaline, aga pääsu pole sellest ei tema juhitaval asutusel ega ühelgi muul regionaalset või globaalset võimu omaval institutsioonil. Kliimamuutuste ja sellega kaasneva poliitika mõju saab juba alanud kümnendil olema niivõrd ulatuslik, et see mõjutab kogu maailma majandust.

Lagarde on alustanud Euroopa Keskpangas (EKP) esimese suurema strateegiaülevaatusega alates 2003. aastast. Üks peamisi ülesandeid on selgitada välja, miks vaatamata pikaajalisele negatiivsele intressimäärale ning ulatuslikule rahatrükile on keskpank jäänud järjepidevalt maha endale püstitatud hinnastabiilsuse eesmärgist, mille järgi peaks euroala inflatsioon püsima kahe protsendi juures (seni on see küündinud vaevu ühe protsendini). Küllap eelistaksid paljud keskpanga tegemistest huvitatud ettevõtted ja inimesed EKPd, mis püsib oma põhiülesande juures ning jätab kliimaküsimused kõrvale.

Kliimakriisil on aga üksjagu võimalikke tagajärgi, mistõttu ei ole EKP-l võimalik seda tähelepanuta jätta. Näiteks ähvardab merevee taseme tõus kinnisvara väärtust, suurenevad põuad põllumaa kasutuskõlblikkust. Magevee nappus tekib ka laiemalt, sundides avalikke võime üle euroala tegema järjest suuremaid taristuinvesteeringuid. Tõusev temperatuur tekitab meist juba veidigi lõuna pool vajaduse elamiseks, töötamiseks ja kõigiks muudeks inimtegevuseks vajalikke ruume jahutada, mis tähendab suuremat energiakulu.

Kliimamuutuste ja sellega kaasneva poliitika mõju saab juba alanud kümnendil olema niivõrd ulatuslik, et see mõjutab kogu maailma majandust.

Samasugused negatiivsed mõjud võivad pärssida euroala kaubanduspartnerite majandust, mis loomulikult paneb põntsu ka meie kasvulootustele. Vaesemates ja Euroopale lähemates riikides võib kliimakriis taas kaasa tuua ka rändesurve suurenemise, mis omakorda tähendab suuremaid katsumusi sisejulgeolekus ja sotsiaalsfääris.

Christine Lagarde’i lähenemine kliimale tuleneb osaliselt talle mandaadi andnud Euroopa Liidu initsiatiivist: Euroopa Komisjon töötab välja jätkusuutlikku rahanduspoliitikat, mille eesmärk on edaspidi investeerimisotsuste tegemisel arvesse võtta ka keskkonna- ja sotsiaalküsimusi. See võib tähendada, et keskpank hakkab ostma rohkem rohelisi ja vähem pruune (saastavaid) tehnoloogiaid viljelevate ettevõtetega seotud võlakirju.

Et euroala majandust võib oodata roheline pööre, peaks panema ka Eestit vaatama üle oma tehnoloogiate arendamise strateegiat. Christine Lagarde’i ametisse määrajad on poliitikud, Euroopa Parlamendi liikmed. Poliitiline surve kliimaküsimusega tegeleda suureneb edaspidi ilmselt veelgi ning nagu näeme EKP potentsiaalsetest tulevikukäikudest, tasub pruunidele tehnoloogiatele panustajatel olla murelik.

Oleme raskete valikute ees, ühel pool on energiajulgeolek ja Kirde-Eesti habras sotsiaalmajanduslik seisund ning teisel pool aina tugevnev surve saastavaid majandusharusid kokku tõmmata. Ükskõik, kas majandushoobasid liigutavad inimesed on kliimakriisiga tegelemise suhtes siirad või skeptilised, tingib Euroopa Liidu poliitiline reaalsus vajaduse Eesti majandusmudel rohelise pilguga üle vaadata.

Märksõnad
Tagasi üles