Hiinast Hubei provintsist Wuhani linnast alguse saanud koroonaviiruse 2019-nCoV leviku kajastus meenutab kohati välksõja rindeteateid. Ühed kaartidele ilmuvad lipukesed tähistavad uusi avastatud tõvekoldeid, teised liikumispiiranguid ning viiruse levikut märkivad värvilaigud laienevad kiiremini kui suure maalritöö maailmavõõpamine. Uudistes teatatakse registreeritud haigestunute ja surnute arvu kasvust sama hästi kui reaalajas.
Tõsi on see, et uus tõbi levib kiiresti ning haigestunute hulk tundub absoluutarvudes suur. Ent kõigepealt ei maksa unustada, et Hiinas elab umbes 1,4 miljardit inimest. Nakatanute arv on riigi rahvarohkust arvestades väike ning suremus on vaid pisut üle kahe protsendi haigestunutest. Võrdluseks haruldase ja eksootilise koroonaviirusega võib tuua mõne argise tõve. Näiteks iga-aastased gripipuhangud nõuavad paljudes riikides, sealhulgas arenenud maades, rohkem ohvreid nii absoluut- kui ka suhtarvudes. Sellest hoolimata ei saada gripipuhanguid meediakära, mis oleks võrreldav praeguse koroonaviirusele osaks saava tähelepanuga.
Kui koroonaviiruse puhul hirmutab teadmatus ning asjaolu, et selle vastu pole (veel) vaktsiine, siis gripivaktsiinid on olemas. Vaktsineerimise tase on aga madal. Gripp on nii igapäevane tõbi, et selle ohtlikkust inimene ei tunneta.
Näiteks Eestis haigestus möödunud gripihooajal 45 000 – 55 000 inimest, neist suri 57. Peamised gripisurmade põhjused Eestis olid rasked kroonilised haigused, vaktsineerimatus ning arsti juurde minekuga hilinemine. Koroonaviiruse ohvrite surmapõhjused ja riskirühmad on suuresti samad.
Kui koroonaviiruse puhul hirmutab teadmatus ning asjaolu, et selle vastu pole (veel) vaktsiine, siis gripivaktsiinid on olemas.