Nagu ka tänapäeval, elas maailm sada aastat tagasi viirusehirmus. Vahetult pärast Esimese maailmasõja lõppu lahvatanud Hispaania gripiks nimetatud laastav taud nõudis üle maailma 50–100 miljonit inimelu ning haigestunute suremus jäi 10 ja 20 protsendi vahele. See oli üks inimkonna ajaloo ohvriterohkeim epideemia.
Hiinast Hubei provintsist Wuhani linnast alguse saanud koroonaviiruse 2019-nCoV leviku kajastus meenutab kohati välksõja rindeteateid. Ühed kaartidele ilmuvad lipukesed tähistavad uusi avastatud tõvekoldeid, teised liikumispiiranguid ning viiruse levikut märkivad värvilaigud laienevad kiiremini kui suure maalritöö maailmavõõpamine. Uudistes teatatakse registreeritud haigestunute ja surnute arvu kasvust sama hästi kui reaalajas.
Tõsi on see, et uus tõbi levib kiiresti ning haigestunute hulk tundub absoluutarvudes suur. Ent kõigepealt ei maksa unustada, et Hiinas elab umbes 1,4 miljardit inimest. Nakatanute arv on riigi rahvarohkust arvestades väike ning suremus on vaid pisut üle kahe protsendi haigestunutest. Võrdluseks haruldase ja eksootilise koroonaviirusega võib tuua mõne argise tõve. Näiteks iga-aastased gripipuhangud nõuavad paljudes riikides, sealhulgas arenenud maades, rohkem ohvreid nii absoluut- kui ka suhtarvudes. Sellest hoolimata ei saada gripipuhanguid meediakära, mis oleks võrreldav praeguse koroonaviirusele osaks saava tähelepanuga.
Kui koroonaviiruse puhul hirmutab teadmatus ning asjaolu, et selle vastu pole (veel) vaktsiine, siis gripivaktsiinid on olemas. Vaktsineerimise tase on aga madal. Gripp on nii igapäevane tõbi, et selle ohtlikkust inimene ei tunneta.
Näiteks Eestis haigestus möödunud gripihooajal 45 000 – 55 000 inimest, neist suri 57. Peamised gripisurmade põhjused Eestis olid rasked kroonilised haigused, vaktsineerimatus ning arsti juurde minekuga hilinemine. Koroonaviiruse ohvrite surmapõhjused ja riskirühmad on suuresti samad.
Kahtlemata on koroonaviirus tõsine probleem. Nagu ka iga teine nakkuslikult leviv haigus tänapäevases üleilmastunud maailmas, kus inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Viirused võivad koos inimestega liikuda sama kiiresti, kuid vähemalt seni õnneks pigem ühekaupa. Koroonapaanikaks pole siiski põhjust, vähemalt esialgu ja piirkondades, mis jäävad geograafiliselt Hiinast kaugele. Kas, kuidas ja millal õnnestub koroonaviirus peatada, sõltub suuresti Hiina ametivõimude sammude efektiivsusest. Ühest küljest on tegemist režiimiga, mille võimuses on mobiliseerida sellises mahus ressursse sellise tempoga, mida lääne demokraatlike riikide valitsused ei suuda. Nädalaga ehitatud haigla tuhandele patsiendile on selle ehe näide. Teisalt on see režiim, mis võib andmeid varjata, maha salata või ilustada. Nii nagu juhtus eelmise sajandi lõpul samuti Hiinast alguse saanud SARSi-puhanguga.
Pole tähtis, kas viirus on pärit nahkhiirelt või maolt või millise hääldamatu tähe- ja numbrikombinatsiooniga seda tähistatakse. See ei ole esimene viirus, mis loomariigist inimkonda üle kolib, ja päris kindlasti ei jää ka viimaseks. Nendeks tuleb valmistuda, õppides eelnenud haigusepuhangutest. Ja loomulikult peavad seesuguste viiruste levikuks valmistuma Eesti tervisesüsteem ja ametkonnad.
