N, 8.12.2022

Ene-Margit Tiit: riigi väärtuste matemaatika

Ene-Margit Tiit
, TÜ matemaatika emeriitprofessor
Ene-Margit Tiit: riigi väärtuste matemaatika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 20
Ene-Margit Tiit.
Ene-Margit Tiit. Foto: Tairo Lutter

Praegu otsitakse optimeerimise teel lahendusi, mis on kõige säästlikumad raha mõttes, inimeste rahulolu suurendaks aga ka muude väärtuste hindamine, kirjutab TÜ matemaatika emeriit­professor Ene-Margit Tiit.

Eesti on seadnud eesmärgi olla tark riik, teha otsuseid mõistuspäraselt, tulevikku vaatavalt ja tulevikku nägevalt. Mingis mõttes selle poole ka liigutakse. Optimeerimine, st parima lahenduse otsimine ja kasutuselevõtmine toimub mitmeski eluvaldkonnas. Nii optimeeritakse tervishoiu- ja haridussüsteemi, sh koolivõrku, ning ühistransporti. Millegipärast ei ole inimesed sageli nende majanduslikult põhjendatud otsustega aga rahul. Miks?

Viga on eesmärkides. Ülalkirjeldatud optimeerimisülesanded on enamasti lahendatud ühe kriteeriumi alusel ja selleks on materiaalsed väärtused, ehk lihtsamini öeldes – raha. Optimeerimise tulemusel leitakse lahendus, mis on kõige säästlikum või kasumlikum nimelt raha mõttes.

Kuid optimeerimisülesande võib püstitada ka teiste kriteeriumite alusel ja teiste väärtuste säästmise ning kasvatamise eesmärgil, sõltuvalt sellest, mida peetakse kõige väärtuslikumaks. Näiteks haiglavõrgu optimeerimise vastu võivad olla inimesed, kes peavad haigla majandamiskulu kokkuhoiust tähtsamaks patsientide mugavust ja ei ole rahul sellega, kui kodulähedane ravivõimalus kaob.

Hoopis teistmoodi näeksid ülesanded ja lahendused välja siis, kui aluseks võetaks kriteeriumid, mis väljendaksid rohkem tavaliste inimeste huvisid. Näiteks kui püütaks minimeerida inimeste ajakulu eluks vajalike teenuste kasutamisel. Sellist eesmärki on rahas mõõta võrdlemisi raske, lisaks tuleb inimeste huvide mõõtmisel ja lahendusvariantide kõrvutamisel arvestada ka eri variantide riske ning tulevikustsenaariume.

Asi läheb veel keerukamaks, kui võtta mängu veel kolmas osapool – keskkond. Majanduslikus mõttes optimaalsed lahendused on sageli kõige keskkonnavaenulikumad, keskkonnasõbralikkuse suurendamine tähendab aga kaotust majanduslikus tõhususes.

Kui ühiskond on juba teatava heaolu taseme saavutanud, siis hakkavad tema käitumist ja heaolu mõjutama hoopiski teised väärtused, nende hulgas kindlasti keskkond ja kvaliteetaeg, suhtlemine ning kultuuritarbimine.

Miks kõiki neid asju pole seni arvesse võetud? Jättes kõrvale oletuse, et mängus on kellegi erahuvid, mis üldsuse huvidele vastanduvad, võib järeldada, et valitud on lihtsaim võimalik tee. Optimeerimisülesandeid on võrdlemisi lihtne lahendada (olgu matemaatiliste meetoditega või ka intuitsiooni abil) ühe kriteeriumi, raha suhtes. Seni pole teiste kriteeriumite mõttes parimat lahendust otsitudki. Keskkonna puhul jälgitakse minimaalsete nõuete täitmist. Inimeste, laiemalt ühiskonna ootusi pannakse tähele (ja võib-olla ka arvestatakse) vaid siis, kui inimesed ise aktiivsust üles näitavad.

Arvestades praeguseid suundumusi ja väärtushinnanguid, näib, et üksnes raha alusel optimeerimine on tupiktee. Kui ühiskond on juba teatava heaolu taseme saavutanud, siis hakkavad tema käitumist ja heaolu mõjutama hoopiski teised väärtused, nende hulgas kindlasti keskkond ja kvaliteetaeg, suhtlemine ning kultuuritarbimine. Niisiis muutub optimeerimine keerukamaks, sest mugavus ja võimalik ajasääst või -kulu, samuti keskkond ei ole ainult kõrvalised tegurid, vaid põhinäitajad.

Üks valdkond, mis lausa karjub optimeerimise järele, on Eesti transpordi- ja teedevõrk – kõiki puudutav valdkond, mis kedagi külmaks ei jäta. Meenutagem: igihaljas teema, põhimaanteede neljarajaliseks ehitamine (ja pudelikaelad), sama igihaljas on muu raudteevõrguga mitteühilduv Rail Baltic, Tallinna–Tartu ja Tallinna–Narva raudtee elektrifitseerimine, kaherajaliseks ehitamine ja kiirendamine, mõnekümne aasta eest üles võetud Tallinna–Haapsalu raudtee jupiti taastamine, Tallinna trammivõrgu laiendamine Harjumaale, Pärnu lennuvälja ehitamine. Kõik mõeldavad ja mõistlikudki plaanid, aga ühtekokku meenutavad nõukaajal silma jäänud teearendust, kus ühte kurvi oli kolm korda õgvendatud – ikka natuke haaval, nagu kutsika saba lõikamine anekdoodis.

Näide omas ajas mõistlikust raudteede võrgust on 1938. aasta Eesti Vabariigi raudteevõrk, mis võimaldas rongi (ja jalgratta) abil ühe päevaga Eestimaa suvalisest punktist teise suvalisse punkti rännata.

See sasipundar (millele tuleks lisada veel olemasolevad, kuid reisijateveol mittekasutatavad või väga kehvas seisus raudteed Lõuna-Eestis) tuleb tervikuna läbi analüüsida ja seejuures püsida jalgadega maas, mitte lasta end grandioossuse võludest pimestada, ja pidada meeles Eesti eripära: Eestis elab 1,3 miljonit inimest ja linnadevaheliste reisijate arvu oluline ega kiire kasv ei ole tõenäoline; reisimisele kuluvast ajast suur osa kulub ühistranspordi peatusesse minekuks (hõre asustus); keskkonna, aga ka reisijate seisukohast on olemasolevate trasside kasutamine märksa soodsam kui uute rajamine; Eestis annab kiiruse suurendamine 100 kilomeetrilt tunnis 160-le reisijatele suurema ajavõidu (45 min) kui 160 kilomeetrilt tunnis 250-le (27 min). Esimene muutus tähendab tavarongide kaasajastamist ilma raudteed ümber ehitamata, teine – tavarongide asendamist kiirrongidega, mis eeldab uut raudteetrassi. Otsustamist vajab seegi, kas panustada pigem raudteedele (soodsam keskkonna mõttes) või maanteedele (senine trend), sest kõigi superprojektide elluviimine ei ole Eestis ühegi optimeerimis­kriteeriumi järgi mõttekas. Võib-olla tuleks hoopis rohkem panustada kohalikele teedele, mis suurel määral tagavad elu püsimise kogu Eestimaal.

Kvaliteetse ja põhjendatud otsustamise jaoks vajalik lähtematerjal rahvastiku paiknemise ning tiheduse, asustusstruktuuride ja keskkonnaandmete näol on olemas ja kasutatav. Näide omas ajas mõistlikust raudteede võrgust on 1938. aasta Eesti Vabariigi raudteevõrk, mis võimaldas rongi (ja jalgratta) abil ühe päevaga Eestimaa suvalisest punktist teise suvalisse punkti rännata.

Märksõnad
Tagasi üles