Sisukord
Meie Eesti
Tänane leht
07.02.2020
Eesti Katkisi teid ei taha riik ega vallad (4) Kohus mõistis Toomas Lepa õigeks Tööstress sunnib haiguslehte võtma järjest sagedamini Selgusid riigi kultuuri-, spordi- ja teaduspreemia laureaadid Saku kiriku ehitus jäi raha taha seisma (4) Majandus Algas keeleinspektsiooni vastu­pealetung Boltidele ja Woltidele (9) Kriminaaluurimise all olev mees tunnistati aasta maaettevõtjaks Hangete lihtsustamine muutis kõik keerulisemaks Välismaa Trumpi õigeksmõistmisest saab relv mõlema partei valimiskampaanias Hirm paremradikaalide võimutsemise ees halvas Saksamaa (16) India timukas vägistajate poomise eel süümepiinu ei tunne (2) Arvamus Juhtkiri: suur majandusmuutus (15) Olesja Lagašina: õiglus? Pole kuulnudki! (9) Evelyn Sepp: mis on sinu vastus, Jüri Ratas? (4) Einari Kisel: puhtama elektri poole Eva Mägi: võlgniku konto välisriigis ei ole puutumatu (3) Andreas Kaju: demokraadid komistasid USA valimismaratoni stardis (11) Meie Eesti Aleksei Lotman: kuivavad ja vaesuvad alad Tiiu Kull: kas Eestis on looduskaitsealust maad vähe või palju? Aleksei Lotman: elurikkuse märg pelgupaik Kultuur Lutsu hõre lõpp 21. sajandi vaimus (9) Miks pole filmis «Talve» Arno Talit? Produtsent Kris Taska: mina olen õnnelik! Kirill Serebrennikov, väljatõugatu nüüd ja igavesti Sport «Meil polnud plaanis mingit üritust korraldada, vaid Tartus oli lihtsalt väga kehv skatepark.» Tennisenaiste kõva võitlus Tartu Palamuse rahvas arvas «Talvest» nii ja naa Eili Arula: palju õnne, Artjom! (1) Joanna Hoffmann: kunstimuuseum annab aru, kuidas täieneb kunstikogu Artjom Suvorovi kohtutoimik kõneleb kahtlustest ja oletustest (3) Ühes spordiklubis aastad enam ei loe Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aleksei Lotman: kuivavad ja vaesuvad alad

2 min lugemist
Aleksei Lotman. FOTO: Madis Sinivee

Õigustatud uhkusega tähistasime 2. veebruaril Tartu rahu aastapäeva. 2. veebruar on oluline ka meie rahvakalendris, tuntud nii küünla- kui ka pudrupäevana. Keskkonnakülgedel on see tähtpäev märkimisväärne eelkõige kui rahvusvaheline märgalade päev.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ja kui Tartu rahu puhul saime just sel aastal rääkida suurest juubelist, siis märgalapäeva saame juubelina tähistada järgmisel aastal.

Märgalade häving oli üks looduse vaesumise – õigemini vaesustamise – nähte, mida märgati juba õige ammu. USAs toimunud ulatusliku ja kiire kuivendamise tagajärgi mõisteti juba enne eelmise sajandi keskpaika, rahvusvaheline looduskaitseüldsus hakkas sellele enam tähelepanu pöörama pärast Teist maailmasõda.

Märgalade pärast muretsejate seas oli mitmesuguste loodusega seotud huvidega rahvast. Oli vee-elustiku uurijaid, oli linnuvaatlejaid, oli linnujahimehi. Kõik nad nägid, et märgalade hävitamine kuivendamise, mürgitamise või kaevandamise tõttu hävitab ka nende elustiku, olgu selleks kudevad kalad ja konnad või rändel peatuvad linnud. Ühesõnaga, ilma märg­aladeta pole elu õigupoolest võimalik. See kirju seltskond suutis lõpuks panna tegutsema ka mitme riigi otsustajad. Algas töö märgalade kaitseks mõeldud rahvusvahelise leppe sõlmimiseks, mis päädis selle allkirjastamisega Iraani väikelinnas Ramsaris 1971. aasta 2. veebruaril (mõnedel andmetel toimus tegelik allkirjastamine küll pärast keskööd, seega 3. veebruaril, aga arvesse läks siiski päev, mil toimus põhiosa läbirääkimistest).

Sünnilinna järgi nimetatud Ramsari konventsioonist sai esimene globaalne keskkonnavaldkonna leping, millega riigid otsustasid teha koostööd looduse heaks. See pole juhus: nagu öeldud, märgalad ongi väga tähtsad kogu biosfääri toimimiseks. Ramsari konventsioon käsitleb märgala mõistet küllaltki laialt, hõlmates igasugust märga maad või madalat vett. Selline lai piiritlemine on õigustatud nii ökoloogiliselt kui ka looduskaitseliselt.

06.02.2020 08.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto