P, 4.12.2022

Vikerkaar loeb. Eurooplaste meeli kummitab Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim?

Aro Velmet
, Vikerkaare toimetaja
Vikerkaar loeb. Eurooplaste meeli kummitab Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Migrantidevastane demonstratsioon 2016. aastal Rootsis.
Migrantidevastane demonstratsioon 2016. aastal Rootsis. Foto: SWEDEN FINLAND MIGRATION PROTEST

Euroopa Liit oma praegusaegsel kujul loodi Maastrichti leppega aastal 1993. Ma ise olen elanud Euroopa Liidu liikmesriigis kogu oma täiskasvanuelu. Euroopa sees ilma passita rändamine ja võimalus eri liikmesriikides töötada on mulle iseenesestmõistetavad. Ma ei arva, et EL oleks veatu institutsioon, aga ma tunnen selle vastu sümpaatiat, niipalju kui ma üldse mingi bürokraatliku riigimasina vastu midagi tunda suudan.

Ma kujutan ette, et umbes samamoodi võis ennast 1894. aastal tunda mõni tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud noormees, kes vaatles oma elu veidi alla kolme aastakümne eksisteerinud Austria-Ungari keisririigis. See oli aeg, kus Viin oli Kesk-Euroopa metropol, seal elasid Sigmund Freud, Arthur Schnitzler, Arnold Schönberg. Mõne aasta pärast sai Viini ooperi peadirektoriks Gustav Mahler. Austria-Ungarit nähti liberaalse, mitmerahvuselise impeeriumina, kus pinged rahvuslaste, demokraatide ja vana aristokraatia vahel olid edukalt maandatud.

Tõsi, sealgi olid omad probleemid: ultrakonservatiivne antisemiit Karl Lueger oli Viinis teel valimisvõidu poole ja mõne aasta pärast sai temast, keiser Franz Josephi vastuseisust hoolimata, Viini linnapea. Austria-Ungarit süüdistati ebademokraatlikkuses ja suurärimeeste soosimises, aga kriitikutelt võis omakorda vastu küsida, kas tõesti eelistaksid nad elada pidevates skandaalides tõmblevas Prantsuse kolmandas vabariigis või majanduslikult muust maailmast aina rohkem maha jäävas Vene impeeriumis. Nii mõnegi vähemusse või väikerahvusse kuuluja jaoks (olgu Sigmund Freud siin üks näiteid) võis Austria-Ungari tähendada uutmoodi vabadust.

Muidugi, Austria-Ungari ajalugu kulmineerus 1914. aastal alanud veresaunaga, milletaolist Euroopa polnud näinud Kolmekümneaastasest sõjast saadik. Stabiilse ja tasakaalukana tundunud keisririik lagunes ja keegi ei tundunud teda leinavat.

See paradoks – kuidas ühel hetkel eduka ja stabiilsena tundunud eksperiment võib paari aastaga tükkideks käriseda – käivitab Ivan Krastevi esseistliku mõtiskluse „Pärast Euroopat“. Krastev nendib oma 2017. aastal, pagulaskriisi tipphetkel kirjutatud tekstis, et sajand pärast I maailmasõja lõppu „kummitab eurooplaste meeli ikka veel Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim“. Habsburgide näide meenutab meile, et poliitilised utoopiad lähevad pankrotti Hemingway moodi – alguses järk-järgult ja siis äkitselt. Kas Euroopa unistusel on oht sama trajektoori järgida?

Krastev väidab, et me peaksime vähemasti õppima selle võimalusega arvestama. Ent Habsburgide vaim tähendab Krastevi jaoks ka midagi laiemat ja midagi positiivset: ambitsiooni lepitada rahvuslus ja liberalism, tagada ühtaegu rahvuslike kogukondade iseolemine ja samas õiglane ja rahumeelne piiriülene koostöö. See on ambitsioon, mis, nagu Krastev märgib, on märksa pikema ajalooga kui Euroopa Liit, ja seetõttu räägibki ta põhiliselt „Euroopast“, ilma Liiduta. Märt Väljataga asjatundlikus tõlkes kirjeldab Krastev, mis laadi ohud Euroopa projekti ähvardavad ja kuidas neid võiks maandada.

Krastevi argumendil on kaks suurt tugevust ja üks suur viga. Esiteks: ta oskab asetada Euroopa Liidu ajaloo laiemasse konteksti ja tema vaatlushorisont ulatub keskmise arvaja silmapiirist tunduvalt kaugemale. Austria-Ungari on vaid üks oluline võrdluspunkt, Krastev mõtiskleb ka Nõukogude Liidu, Jaapani tehnoloogitaristu puudulikkuse ja Teise maailmasõja eelse ajastu vaimu üle.

Ükskõik kui valjult saabuv katastroof endast ka ei teadustaks, piisava tahtejõuga on alati võimalik silmad sulgeda ja teeselda, et kõik on ikkagi hästi. Ida-Eurooplased teavad seda tunnet, kui kindlana tundunud pind (isegi kui see ei pruukinud kellelegi meeldida) äkitselt jalge alt kaob, mistõttu näevad nad ka Euroopat ähvardavaid ohte teistmoodi.

Teiseks, nende hetkede vaatlemine aitab Krastevil rõhutada ajaloolise sattumuslikkuse tähtsust – seda, miks suured institutsioonid ühel hetkel kokku varisevad, ei pruugi määrata mitte mingi pikka aega kasvanud mädapaise, mõni süsteemi arhitektuuri sisse ehitatud katastroofiline viga ega isegi mitte mõne olulise riigimehe julge otsus, vaid väikeste sündmuste ootamatu kokkulangemine.

Ajalooline juhus, mis Euroopa projekti ohustab, on Krastevi arvates 2015. aasta pagulaskriis, õigemini eurooplaste reaktsioon sellele. Migratsioon (Krastev kasutab seda terminit nii põgenike rände kui ka korrapärase rände kohta) on tõstnud esile terve hulga Euroopa paradokse: Euroopa on ehitatud ühtaegu universaalse kodakondsuse ja piiratud rahvusriikluse ideele, mis on omavahel üsna selgelt konfliktis.

Euroopa juhid võivad avaldada solidaarsust põgenikele, kes tahavad Euroopasse pääseda, hoolimata samas Ida-Euroopa riikidest, mis avatud piiride ajastul rahvast tühjaks jooksevad. Euroopal on ühised reeglid, mille täitmata jätmise pärast viibutatakse näppu Ungarile ja Kreekale, aga mille Saksamaa või Prantsusmaa poliitilisele hädaolukorrale viidates kõrvale viskavad.

Kõik need paradoksid on vähendanud Euroopa kodanike usaldust oma valitsuste suhtes – headel aegadel on võimalik lubada solidaarsust nii liberaalidele kui ka rahvuslastele, halbadel aegadel aga selgub, milliseid sõnu Brüsselis tõsiselt mõeldi ja milliseid võeti kui lihtsalt rahvamasside rahustamist. Avastada, et rahustavate sõnadega puhuti sulle lihtsalt hambasse, pole kunagi tore.

Seda olukorda on võimendanud Krastevi meelest Brüsseli pühendumus meritokraatiale: kvalifitseeritud ja kompetentsete ametnike armeele, kelle puhul arvestatakse vaid eksamitulemusi ja kompetentsi ning mitte päritolu, kogukondlikku solidaarsust või muid inimlikke kriteeriume. Sellega on loodud halduspoliitikute klass, kes ei kuulu kuhugi ja kes peab ennast pööblist kõrgemaks ja targemaks – umbes nagu Qingi impeeriumi aegne Hiina õpetlaste klass.

Just seesuguste mandariinide vastu kujutlevad Euroopa populistlikud parteid ennast võitlevat. Krastev järeldab: „Populistid lubavad inimestele, et ei otsusta nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust, isegi kui mitte õiglust. Kui meritokraatlik eliit kujutleb ühiskonda koolina, mis on täis viielisi õpilasi, kes võistlevad stipendiumidele väljalangejate vastu, kes võitlevad tänavatel, siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist“ (lk 95).

Meritokraatlike halduspoliitikute vastu võitlevad populistid „rahva tahet“ koondavate referendumitega. Muidugi – see on valitsemisvorm, mis eitab kompromissi, läbirääkimisi ja eksperditeadmisi, kõiki neid väärtusi, mida Brüsseli halduspoliitikud hindavad, ja asetab selle asemele toore rahva võimu, volonté générale’i kehtestamise ilma eksamite tegemiseta.

Probleem on vaid selles, et tegemist on populistide leiutatud poliittehnoloogilise võttega, mille eesmärk ei ole mitte Euroopat päriselt paremini valitseda või meritokraatlikus võiduajamises mahajäänuid uuesti riigivõimuga siduda, vaid lihtsalt inimeste frustratsiooni ära kasutades ennast võimule upitada, et siis mandariinide asemel ise Euroopa Liidu nisa otsas rippuda.

Krastev käib napilt 150 lehekülje jooksul läbi muljet avaldava hulga teemasid: sotsiaaldemokraatia langus pärast 1970ndaid, Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikide konfliktid suure finantskriisi ajal, pagulaskriis, Ida-Euroopa majanduslikud ja poliitilised probleemid, ksenofoobia postkommunistlikud juured, Brüsseli meritokraatia olemus, haldus- ja võimupoliitika erinevused jne. Selle tagajärg on üldsõnalisus ja abstraktsus, mille abil Krastev oma väiteid ohustavatest karidest kiiresti üle ujub.

On tavaline, et ta käib välja väite, milles puuduvad konkreetsed inimesed või institutsioonid – näiteks kirjeldab ta 2015. aasta paradoksi lausega „Migratsioonikriis heidab liberalismile ette, et selle filosoofia keskmes on vasturääkivus“ (lk 34). Ta mõtleb sellega põhimõtteliselt asjaolu, et liberaalid väärtustavad universaalset kodakondsust, aga praktikas elame majanduslikult ja sotsiaalselt ebavõrdsetes ühiskondades ja needsamad inimesed, kes jutlustavad inimõiguste olulisusest, hoiavad ühtlasi kinni oma Saksa passiga saadud privileegidest.

Ent taandades 2015. aasta kriisi kahe abstraktsiooni vahelisele filosoofilisele konfliktile, silub Krastev ära liiga palju konarusi: mitte miski pagulaskriisi juures ei ohustanud tegelikult rikaste Euroopa ühiskondade heaolu. Arusaam, et Genfi pagulaslepet täites seadsid rootslased või sakslased ohtu oma heaoluühiskonna, on fiktsioon, mille on ümber lükanud kümned majandus- ja sotsiaalteadlased.

Jah, Euroopa piirile jõudnud põgenike hulk oli suur, aga mitte ennenägematu, ning lisaks majanduslikele kuludele tõid nad kaasa ka omajagu kasu. Probleem oli pigem selles, et paljud riigiinstitutsioonid ei olnud valmis suurenenud tööhulgaga toime tulema, et tsentripoliitikud paljudes Lääne-Euroopa riikides, erandiks Saksamaa, pidasid vajalikuks laveerida ksenofoobia ja humanitarismi vahel ning et Euroopa Liidu sees tundus mugavam jätta koorem peamiselt piiririikide (näiteks Kreeka ja Itaalia) kanda, selmet riikidevahelist solidaarsust edendada.

Samuti ei ole ma kindel, kas populistide etteheited Brüsselile katalüseerivad mingit üleüldist vastumeelsust meritokraatia suhte, või kasutavad need ära täiesti reaalset ebaõiglust, millega Euroopa Liidu kaugeltki mitte meritokraatilikult valitud juhid on viimased kümne aasta jooksul Ida- ja Lõuna-Euroopa riike kohelnud.

Majandusajaloolane Adam Tooze kirjeldab oma raamatus „Crashed“ (vt ka tõlge teose 15. peatükist ajakirjas Vikerkaar 2/2019), kuidas finantskriisi ajal pakkus Euroopa keskpank abi Rootsi ja Taani pankadele, samas kui Ida-Euroopa riigid pidid oma finantsprobleeme lahendama palju karmimaid tingimusi esitava IMFiga, mida lisaks kõigele muule seostati postkommunistliku šokiteraapiaga.

Viktor Orbán näitas oma 2010. aasta valimiskampaanias ühe põhivaenlasena just IMFi, kellega sõlmitud ruineeriv abilepe tõestavat, et Ida-Euroopat koheldakse jätkuvalt kui koloniaalmaad, mida rahvusvahelised organisatsioonid lüpsta võivad. Krastev ei süüvi nendesse keerulistesse poliitmängudesse, institutsioonide toimemehhanismidesse ja ootamatutesse tagajärgedesse, vaid hõljub nende kohal, saades konarustest üle suurte üldistuse najal, mis sageli varjavad rohkem, kui nad valgustavad.

Selle kõigega võiks leppida, aga Krastevi lõppjäreldus – et Euroopa lõhenemise on põhjustanud Ida-Eurooplaste ajalooliselt kujunenud solidaarsus rahvuse, mitte inimkonnaga ja Brüsseli ebaõnnestunud usk meritokraatiasse, mis tekitab kaotajates kibedust – asetab vastutuse Euroopa probleemide eest hägusalt kultuurilistesse nähtustesse, mis haaravad terveid inimrühmasid ja meenutavad lõpuks kangesti anekdoote, kus sakslased on täpsed, itaallased kirglikud ja poolakad lollid.

Krastevi kõrvale võiks lugeda Adam Tooze’i ülevaadet finantskriisist, Philipp Theri ajalugu Euroopast neoliberalismi ajastul või kas või endise Kreeka rahandusministri, majandusteadlase Ionannis Varoufakise memuaare, millest näeb, kui palju Euroopa viimase kümnendi kriisidest põhjustasid halvasti toimuvad institutsioonid ja eliit, kes „eriolukordades“ head nõu eirasid ja solidaarsuse asemel omaenda riikide või pankade huvides tegutsesid. Nende pintslitõmbed on peenemad, aga pilt tuleb ka selgem. Euroopa kriisi ei pruukinud põhjustada mitte filosoofiline konflikt kahe abstraktse mõiste vahel, vaid – Krastevit ja Harold MacMillanit tsiteerides – „sündmused, sündmused, sündmused“.

Ivan Krastev

„Pärast Euroopat“

Tõlkinud Märt Väljataga

Varrak, 2019

136 lk

Ivan Krastev, „Pärast Euroopat“.
Ivan Krastev, „Pärast Euroopat“. Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles