Sisukord
AK
Postimees
Postimees digipakett
Postimees digipaketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli digipakett

Igati intelligentne naistekas

4 min lugemist
Katriin Fisch FOTO: Kristjan Teedema

Katriin Fischi debüütromaan liigitub kõige üldisemalt psühholoogilise realismi alla. Sedapuhku pole tegu mitte sõnakõlksu või mugava sooviga paigutada teos ühte kindlasse sahtlisse. „Lubaduste lennurada“ on tõepoolest teos, kus võrdselt olulisel kohal on nii psühholoogia kui realism.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale

Romaani keskmes on neljakümneaastane Eleanor, kes seisab teelahkmel: töö allakäivas ajalehes pole tema jaoks end mitte lihtsalt ammendanud, vaid kunagise kallima saamine uueks peatoimetajaks muudab olukorra ebamugavaks, samas ei tundu nii-öelda kirjanikuks hakkamine (kuidas üldse keegi hakkab Eestis – või mujalgi – kirjanikuks?) peategelasele samuti sammuna, mille ta julgeks lihtsalt nii ette võtta.

Lahendus seisneb – nagu sageli – välismaale minekus. Selleks annab hea ettekäände soov teha intervjuu ühe salapärase Iisraeli guruga, kelle kultus paistab keskenduvat loovkirjutamisega seotud meditatsioonile.

Nõnda hargneb „Lubaduste lennuraja“ tegevus osaliselt Tel Avivis ja Jeruusalemmas vahelepõigetega peategelase minevikku Tallinnas (ja korraks ka Taanis). Möödanikust otsib Eleanor ise põhjuseid ja põhjendusi sellele, miks kõik on läinud nii, nagu on läinud, ning kas kunagi vastamata jäänud küsimustele on veel võimalik vastuseid leida.

Liiga teravat ja valusat traagikat Fischi romaanis ei ole. Kui võrrelda seda näiteks eelmisel aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha saanud Eia Uusi teosega „Tüdrukune“, mille keskmes samuti neljakümneaastane daam, siis on Fischi teos leebem. Jah, ka siin veetakse vägikaigast meestega, kes kord teadlikumalt, kord alateadlikumalt kipuvad domineerima ja tahavad naiste elu kujundada, kuid see kõik on üsna tsiviliseeritud. Ei ole siin jubedaid vägistamis- või väärkohtlemismälestusi, hoopis silmitsi seismine iseenda ja aja piiratuse, sootsiumi väiksuse ning minnalaskmismeeleoluga, mida mõni nimetab mugavusest ka saatuseks. Ehk siis – realism nii, nagu me seda iga päev enamasti tunnemegi.

„Lubaduste lennurada“ on ka romaan kirjandusest ja kirjutamisest. Asudes teele Iisraelis toimuvale loovkirjutamiskursusele, tõdeb Eleanor, et „ilmselt ei ole kunagi varem kirjalik eneseväljendus olnud nii massiline. Võib-olla praegu ongi selle kõrghetk?“. See ja teised seesugused mõtisklused saadavad Eleanori – ja lugejat – terve raamatu vältel ning muudavad romaani nõnda omamoodi ka kirjanike kirjanduseks. See on segu lugeja lubamisest autori töötuppa, saladuseloori kergitamine looja metoodikalt ja võtetelt ning samas ka kolleegidele ja kriitikutele suunatud kirjutus. Kas see piirab potentsiaalsete lugejate hulka? Raske öelda, kuid – vaevalt. Pigem annab see hoopis tunnistust, et debütandina võtab Tartus loovkirjutamise töötube juhendav Fisch endale saavutatava eesmärgi ega ürita hüpata üle enda varju – ta kirjutab sellest, millest ta midagi teab.

04.04.2020 06.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto