Roheliste silmadega naine ja sinisilmne soul

Rita Ray mullu novembris Tallinnas Telliskivi keskuses Erinevate Tubade Klubis plaadiesitluskontserdil. FOTO: Taavi Muide

Harva tuleb nii jõulisi debüüte kui Rita Ray mullu novembri hakul ilmunud särav ja isikupärane album «Old Love Will Rust», mis nomineeriti Eesti muusikaauhindade jagamisel koguni neljas kategoorias, aasta album ja aasta debüütalbum kaasa arvatud. Ühtegi auhinda paraku ei tulnud, aga mis sellest. Albumit ei tee see kuidagi kehvemaks ja noort autorit ennast saab see ainult tugevamaks teha.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Soul on kogu aeg moes. Tõsi, ilmselt mitte Eestis. Mis on pisut veider, kui järele mõelda. Mujal maailmas on suurepärast souli suurtes kogustes nii edetabelites kui ka põranda all. Kuivõrd soulisõbralik Eesti ikkagi tundub?

Minu üllatuseks – väga soulisõbralik. Oma laividel olen märganud, et eestlasele meeldib ka selline kontsert, kus ei pea piinlikult istuma ja vagusi olema. Pigem on tendents, et kui muusika meeldib, siis sellest eesti hingest kaob ka tagasihoidlikkus. Ja siis on juba neid inimesi ülimalt tore vaadata ning ühtlasi parem esineda.

Eks see kõlab poliitiliselt pisut ebakorrektselt, aga kuivõrd hästi valged inimesed souli interpreteerida suudavad?

Sellele küsimusele on raske ka vastata nii, et see poliitiliselt ebakorrektne poleks. Ma ei tea, ma usun, et seni kui valge inimene iga hinna eest seda autentsust püüdma ei hakka, on kõik hästi. Ma ise tahaks olla artistina võimalikult aus ja siiras.

Sellises stiilis laulmine jõudis minuni üpriski varakult ja ma otseselt ei proovinud olla keegi teine. See läks kuidagi hästi loomulikult ja orgaaniliselt. Ma usun, et nii kaua, kui artist ei proovi olla keegi, kes ta päriselt pole, siis on ju vist kõik hästi.

08.02.2020 11.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto