Juhtkiri: kellel on Eestis hea elada

Elamisväärset pensioni nõudnud meeleavaldus Toompeal (2005). FOTO: Peeter Langovits

Viimastel aastatel on saanud kombeks rääkida, et Eestis ei ole kunagi olnud nii hea elada kui praegu. Ja siis tuleb mingi uuring ja ütleb: Eesti pensionärid on Euroopa vaeseimad. Mis mõttes? Ei ole kuskilt kuulda pensionäride kaeblevat häält, ei ole näha masendavat vaesust tänavatel. Vastupidi, restoranides on raske õhtul kohta saada, tänavad on täis rõõmsalt aega veetvaid inimesi, lapsed jooksevad ja kilkavad.

Arvud on siiski halastamatud. Ilmneb, et Eesti pensionäride heaolu on halvenenud tasapisi viimase kümne aasta jooksul. Veel aastal 2011 oli vanemaealiste hulgas vaesusrisk sama madal kui teistes earühmades, praegu aga üle kahe korra kõrgem kui tööealistel. Põhjus on lihtne: sedamööda kuidas tööinimestel hakkasid palgad tõusma ja elu paremaks minema, tõusid ka hinnad. Samaväärset tõusu ei teinud kaasa pensionid. Tagajärg oli järjest süvenev suhteline vaesus vanemaealiste hulgas.

Seesugune areng ei ole muidugi millegi poolest paratamatu. Pensionite suurus on poliitilise otsustuse küsimus. See on prioriteetide küsimus. Prioriteedid sõltuvad teadagi ideoloogiast: kas eelisarendame madalate maksudega majandust, et selle toel kasvaks kõigi jõukus, või tegeleme ümberjagamisega, et toetada neid, kes ise ei tule mingil põhjusel ei toime. Kas ehitame individualistlikku ühiskonda, kus igaüks peab ise hällist hauani endaga hakkama saama, varusid korjama ja tubli olema. Või loodame riigi toele või perekondlikele sidemetele.

Väga tihti kuuleb nooremate arvamusi, et ei taha mõeldagi, et lapsed peaksid kunagi minu eest hoolitsema. Arvan, et ükski vanainimene ei taha olla lastele koormaks, aga vaevalt ta abist ära ütleb, kui lapsed seda siiralt pakuvad. Ja raha rahaks, mitte miski ei ole inimese turvatundele ja heaolule olulisem kui teadmine, et alati on keegi, kellele toetuda, kui peaks vaja olema. Kui Eestis on tõesti nii hea elada kui ei kunagi varem, siis võiks ju olla võimalus veeta rohkem aega lähedastega ja olla neile toeks.

Jõukuse kasv on saanud võimalikuks tänu poliitikale hoida maksud madalad ja toetada ettevõtlust, et suureneks kõigi rikkus. Võibolla on nüüd aeg öelda, et see eesmärk on saavutatud.

16

Uuring näitabki, et paremas olukorras on need vanemaealised, kellel on elukaaslane. Üksikutest vanuritest elab suhtelises vaesuses üle 81 protsendi. Nemad vajaksid kindlasti ühiskonnalt enam tuge. Sotsiaalministeerium tegi juunis 2019 uuringu, millest selgus, et kõige kuluefektiivsem viis pensionäride vaesust vähendada oleks maksta üksi elavatele pensionäridele lisaks 100 eurot kuus. Sellega võiks vähendada suhtelise vaesuse määra 37 protsendi võrra ehk kaks korda. Praeguses olukorras oleks see ilmselt kõige realistlikum viis tulla välja Euroopa punase laterna rollist.

Eestis on juba täiesti arvestatavalt suureks kasvanud keskklass, kes valib eksootilisi puhkusepaiku selle järgi, kus on huvitavam köök. Selline jõukuse kasv on saanud võimalikuks vähemalt osalt tänu poliitikale hoida maksud madalad ja toetada ettevõtlust, et suureneks kõigi rikkus. Võibolla on nüüd tulnud aeg öelda, et see eesmärk on saavutatud. Aeg on aidata ka neid, kelle hakkamasaamine on teiste palgatõusu kannul toimunud hinnatõusus halvemaks läinud, olgu siis teadlased, vanemaealised või päästeametnikud.

08.02.2020 11.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto