E, 16.05.2022

«Pimedad emad» keelduvad märkamast lapse seksuaalset väärkohtlemist

«Pimedad emad» keelduvad märkamast lapse seksuaalset väärkohtlemist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 9
Lastemaja. Lapse läbivaatamise laud. Kaks kolmandikku lastemajja pöördunutest on tüdrukud. Suurem osa neist on 9–15-aastased.
Lastemaja. Lapse läbivaatamise laud. Kaks kolmandikku lastemajja pöördunutest on tüdrukud. Suurem osa neist on 9–15-aastased. Foto: Mihkel Maripuu

Kui kauaaegne noorsoopolitseinik Marina Paddar ja ringkonnaprokurör Raul Heido hakkasid kaks kümnendit tagasi esimest lastele turvalist ülekuulamisruumi rajama, lõõpisid politseiuurijad, et nood teevad endale puhketuba. Sama skeptiliselt suhtuti laste seksuaalse väärkohtlemise probleemi ulatusse.

«Suhtumine oli, et noh, lastega seal midagi juhtus, kusagilt katsuti – mis see siis ikka nii väga ära pole,» meenutab Paddar.

Selline suhtumine on küll möödanik, kuid seksuaalselt väärkoheldud poisse ja tüdrukuid on Paddari sõnul siiski rohkem, kui statistikast välja paistab. Tema sõnul oleks palju abi sellest, kui inimene saaks juhtunu kasvõi aastaid hiljem hingelt ära rääkida ja abi kasvõi hilinenult, sest sootuks abita jäämine oleks kõige hullem.

Sõnaga «ülekuulamisruum» seostub askeetlik arvuti, laua, tooli ja valgete seintega kabinet. Laste ülekuulamisruum meenutab aga rohkem lastetuba ja arvutit pole siin hoopiski.

Sisustust valides püüdis Paddar kujutleda end trauma üle elanud lapse olukorda. Iga viimane kui detail mõeldi läbi, alates mööbli värvitoonist kuni mänguasjade, kruuside ja raamatuteni.

Ruumis ei ole arvutit. Ka telefoni mitte. Eesmärk on, et last küsitlev inimene oleks keskendunud üleni talle ja kogunisti tema päralt. Lapse küsitlemise ajal ei tohi keegi tuppa ei siseneda ega isegi uksele koputada.

Seksuaalne väärkohtlemine
Seksuaalne väärkohtlemine Foto: Pm

Paddar räägib, et videosse salvestatud laste ütlused on kohtus hea tõend. Ta meenutab juhtumit, kui üheksa-aastase tüdruku isa mõisteti kohtus süüdi. Paddari sõnul just tänu videole.

«Kui uurija ütlusi protokollib, siis ta ei pane kirja: paus, pisarad, nägu punane. Videos on näha lapse kehakeel, emotsioon, hirm,» selgitab ta.

Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp möönab, et peresisese väärkohtlemise korral toetab küllaltki sagedasti üks vanem teist vanemat. Mitte last.

Paddar räägib loo 12-aastasest intellektipuudega tüdrukust, keda kasuisa seksuaalselt ära kasutas. Laps sattus psühhiaatriahaiglasse, kus juhtunu välja tuli. Ema ja kasuisa eitasid.

Aasta hiljem sattus tüdruk uuesti haiglasse, seekord juba rasedusega, mis sünnituseni ei jõudnud.

Lootele tehti DNA-test, mis kinnitas, et lapse eostas kasuisa.

Märke ärakasutamisest oli veel.

«Tüdruk viskas ema potikaanega ja ütles, et surgu juba rutem ära, siis on papa tema päralt. Ta ütles emale otse: isa armastab mind ja mitte sind. Küps lapsevanem saanuks aru, et midagi on korrast ära,» ütleb Paddar.

Ema aga pööras lapsele selja. Laps viidi kodust ära ja tema eest hakkas hoolitsema vanaema. Ema ütles ka kohtuistungil, et loobub lapsest, kuna too valetab ja tema pärast on pereelu segamini.

Mees rääkis kohtusaalis, et «see» juhtus ühe korra, kui ta purjus peaga koju tuli. Liiati olevat laps hoopis teda ära kasutanud.

Mees mõisteti 12 aastaks vangi. Ta oli siis 42, laps 13 aastat vana.

Paddar räägib, et kutsus ema hiljem veel välja, selgitas, kuidas ekspertiisi tehakse, rääkis politseimenetlusest. Ema jäi endale kindlaks, et midagi pole olnud ja laps valetab. Aasta hiljem abiellus ta mehega vanglas.

«See lõi mul laine üle pea. Sul on mustvalged faktid nina ees! Aga ema ei tahtnud ega suutnud uskuda, et ta kallimat huvitab üks figuuritu tüdruk ja mitte tema,» räägib Paddar.

Kuid raskemgi kui ohvriga töötada on ohver üles leida.

Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp
Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp Foto: Sille Annuk

Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp ütleb, et väärkoheldud lapse äratundmiseks pole raudkindlat nippi. Küll aga hakkab üha enam inimesi ennast avama, kui sellest teemast rohkem räägitakse.

Üks vihje on tema sõnul see, kui laps mängib seksimänge, millesarnaseid ta veel tunda ei tohiks.

Kilbi sõnul ei pruugi väärkoheldu ennast ise üldse nii tunda.

«Mul on olnud tüdruk, kes räägib igat laadi seksuaaltegevusest rõõmsalt. Ta ei aimagi, et see on vale,» ütleb Kilp.

Ta selgitab, et lapsi ei väärkohelda enamasti mitte vägivallaga, vaid meelitades ja manipuleerides. Nii, et see võib lapsele sel hetkel isegi meeldiv tunduda: «Mind hoitakse, minust hoolitakse, minuga tegeletakse,» täiendab Paddar.

Kilp rõhutab, et täiskasvanu, kellele laps toimunust räägib, ei tohi välja näidata imestust ega kaastunnet. Muidu võiks lapsel jääda tunne, et temaga on juhtunud midagi väga hirmsat. Rääkida tuleb rahulikult. Nagu käiks jutt reisist või hommikusöögist. Vastasel juhul võib laps lukku minna.

Paddar räägib, kuidas üks õpetaja ülekuulamisel lahinal nutma puhkes. Ohvrist tüdrukul oli ammu juba kõik seljataga olnud, kasuisa oli vahi alla võetud. Ülekuulamine käis. Paddar pidi selle katkestama ja õpetajat turgutama hakkama.

See, kes lapse ära kuulab, ei tohi kohkuda ka tema sõnavalikust. «Kui laps kasutab roppe väljendeid – vabandust, «munn» –, siis ei tohi teda parandada, paremat sõna asemele pakkuda. Mis lapsele öeldi, see peab kirja minema,» ütleb Paddar.

Kui lapsel jääb sõnadest puudu, tulevad appi joonised.

«Mul oli üks nelja- või viieaastane tüdruk, kel jäi sõnadest puudu. Võtsin joonise appi, ta pani tüdruku suguelundi piirkonda näpu ja ütles: «Siia sügavale»,» räägib Kilp.

Kilp ütleb, et töös lastega on kolm etappi.

Esimene on väärkoheldud laste ülesleidmine. Selles, tõdeb Kilp, on veel palju arenguruumi.

Siis on menetlus, kus tema sõnul on viimased 20 aastat heas suunas liigutud.

Kolmas etapp on järelravi.

On olnud, et ärakasutamine on kestnud aastaid, iga nädal, väiksest peale. Kilp räägib kriminaalasjast, kus kõrges riigiametis töötanud pereisa vägistas tütreid aastaid, nii et üks oli rasedaks jäänud ja aborti teinud. Mees istub praegu kinni.

Mis puudutab ohvreid, siis seksuaalkuritegu võib jätta väga kaua aega kestvaid või jäädavaid kahjustusi.

Sotsiaalkindlustusamet korraldab lapsepõlves seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanutele tugirühma. Sellega liitumiseks võib võtta ühendust ohvriabi kaudu, helistades ööpäevaringsele kriisitelefonile 116006.

Lastemajja tullakse sagedaimini emaga

Tallinna lastemaja juht Anna Frank-Viron.
Tallinna lastemaja juht Anna Frank-Viron. Foto: Mihkel Maripuu

Kui varem pidi seksuaalselt väärkoheldud laps käima mööda spetsialiste, siis nüüd saab ta abi ühest kohast – lastemajast. Esimene selline loodi 2017. aastal Tallinnas, aasta hiljem avati lastemaja Tartus.

Ka lastemaja juht Anna Frank-Viron juhib tähelepanu probleemile, et emad kas ei näe või ei taha lapsega toimuvat näha. Ta nimetab neid pimedateks emadeks.

Kellega laps tavaliselt lastemajja tuleb?

Tavaliselt tuleb laps emaga. Asenduskodu lapsed tulevad asenduskodu emaga ja teismelised tulevad tihti sõbrannaga. Kui on alustatud kriminaalasi, peab lapse seaduslik esindaja sellest teadma ja olema kaasatud. Mõni laps palub politseile ja vanematele mitte rääkida, kuid siis on meie töö talle selgitada, miks see on vajalik. Selgitamine on hästi oluline. Laps peab saama aru, miks on vaja sellistest asjadest rääkida.

Tihti väärkohtleb last seksuaalselt pereliige. Kellega siis laps teie juurde tuleb?

Mõni tuleb vanaemaga või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga. Isegi kui ema ei taha või ei suuda tunnistada, et väärkohtleja on tema elukaaslane või koguni lapse isa, on elu näidanud, et lapsel on kõige turvalisem tulla lastemajja koos emaga.

Olen kuulnud, et mõnikord emad ei taha last uskuda. Kui tihti seda ette tuleb?

Seda ikka tuleb ette. Meie nimetame neid pimedateks emadeks.

On mitut vormi pimedust. On selliseid, kes ei saagi aru, et kodus midagi toimub. Osa on sellised, kes teavad, aga ei taha lasta sel välja tulla, sest nad sõltuvad mehest.

Siis on veel selliseid, keda on ennast lapsena väärkoheldud. Tema ütleb, et aga temaga on ju kõik korras, kuigi teda väärkoheldi. (Nemad muidugi ei nimeta seda väärkohtlemiseks.)

Emadel, kes saavad hiljem aru, et uurijate või meie kahtlustel on olnud alus, tekivad väga keerulised tunded. Kindlasti ka süümepiinad: kuidas ma ei märganud?, miks ta seda tegi? Nende tunnetega ei ole kerge hakkama saada.

Kuhu te sellise ema suunate?

Sotsiaalkindlustusamet pakub ohvriabiteenuseid. Abi pakutakse nii ohvrile kui ka tema lähedastele. Ema ei pea kuhugi ise minema, meie siit suuname. Ohvriabiteenused on kannatanutele tasuta.

Kas on mingid kindlad tunnused, kuidas seksuaalselt väärkoheldud last ära tunda?

Tihti on üks tunnus see, kui midagi on lapse käitumises muutunud. Kui tore ja elav laps on näiteks jäänud nukraks.

Huvitav on see, et lapse sportlikud tulemused võivad hoopis paremaks minna, sest nad hakkavad viha suunama trenni ja pingutavad füüsiliselt rohkem, et unustada.

Mõni muutub koolitunnis provokatiivseks, kuid tegelikult võib see olla hoopis appikarje.

Milline on tüüpiline laps, kes lastemajja jõuab?

Kaks kolmandikku lastemajja pöördunutest on tüdrukud. Suurem osa neist on 9–15-aastased. Pöördujate hulgas on olnud ka väiksemaid lapsi, aga enamasti tegeleme selliste lastega, kes oskavad juba rääkida.

Kas lastemajja jõuavad ka füüsilise või vaimse häirega lapsed?

Ikka. Neid on päris palju tegelikult. Alguses kogusime diagnoose, aga siis lõpetasime, kuna saime aru, et see ei ütle meile midagi.

Mul on siin olnud üks aktiivsus-tähelepanuhäirega laps, kes ehitas onni ja leidis ülekuulamise ruumist üles kõik, millest seda vähegi teha sai. Ta ronis igal pool ja kui jutt läks tõsiseks, siis ta ei tahtnud eriti rääkida ja läks peitu.

Üks laps, kes oli autistlik, läks kaamera taha ja tegime nii, et tema filmis mind. Mina siis küsisin küsimusi ja tema vastas – nõnda saime info kätte.

Mulle on laste heaolu number üks ja on tähtis, et lapsel oleks kõik hästi, kui ta mulle nendest asjadest räägib.

Mõnikord on hea, kui tuua ülekuulamistuppa mänguasjad. On olnud juhtumeid, kui laps ei soovi läbielatust rääkida, kuid see, kuidas ta mängib, võib öelda juhtunu kohta päris palju.

Ükskord mängis laps nukumajaga, et isa tuleb koju ja vanaema on voodis ja isa läheb kohe vanaema peksma. Ka see info on väärtuslik.

Erivajadusega lapsed, kellel on vaimne tase nõrk või kes on füüsilise erivajadusega, ei jõua meieni ja meie ei jõua nendeni.

Eriti raskeks teeb olukorra see, kui laps ei oska rääkida. Meil oli üks juhtum, kui oli tugev kahtlus, et isa võib 12-aastast väärkohelda. Aga ta ei rääkinud, poiss suhtles ainult piktogrammide kaudu. Nüüd õpimegi kasutama piktogrammivestlust erivajadustega lastega.

Kui palju lapsi valetab?

Neid lapsi ei ole palju.

Teisalt, sellega, kes ütleb, et valetas, võib tekkida vastupidine kahtlus, et äkki valetab hoopis nüüd. Et äkki on keegi temaga manipuleerinud või teda ähvardanud või sai tal sellest trallist siin lihtsalt kõrini. Laps võib mõelda, et äkki jäävad rahule, kui ta ütleb, et valetas.

Aga kui palju on selliseid juhtumeid, kus uurimine ei tõesta midagi, aga endale jääb kahtlus sisse, et äkki seal midagi ikka oli?

Ka selliseid lugusid on olnud.

Väga raske on meil ja politseil tagantjärele uurida selliseid juhtumeid, mis on toimunud palju aastaid tagasi ja mille kohta on keeruline nüüd tõendeid leida või mille kohta laps ei räägi. Sisetunne ütleb, et asjad ei ole korras, aga tõestada ei saa kuidagi.

Inimesed arvavad tihti, et seksuaalne väärkohtlemine toimub peredes, kus isa joob ja kõik on halvasti. Kas see on nii?

See on müüt. On igasuguse taustaga lapsi. See on hästi varjatud kuritegu ja enamjaolt ei tekita seksuaalne väärkohtlemine vigastusi, sest väärkohtleja ei soovi haiget teha. Ta tahab armastust jagada. See on aga haige armastus. Selletõttu ongi seksuaalset väärkohtlemist raske märgata, sest lapsed on manipuleeritavad.

Lapsele tuleb õpetada, et keegi ei tohi tema keha küsimata katsuda.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tervis
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles