Juhtkiri: palun märka

Seksuaalne väärkohtlemine FOTO: Pm

Me ei ole ei piisavalt teadlikud ega võimekad, et laste seksuaalse väärkohtlemise probleemiga tegeleda. Lapsed, kes väärkohtlemise lugu kellelegi räägivad, on väga harva valetajad, kuigi veel paarkümmend aastat tagasi võisid sotsiaaltöötajad ja politseinikud kaebajate jutu õigsuses kahelda. Asjaga lähemalt kokku puutuvad inimesed teavad, et tegemist ei ole vaid niigi katkistes peredes toimuvaga.

Veel üks pikalt kestnud väärarusaam liigitab lapsepilastajad mingiteks normaalse seksuaaleluta veidrikest kommionudeks, aga tegelikult võivad koletised peituda ka näiteks riigiametniku või koolidirektori nahas. Samuti on vale ettekujutus sellest kuriteost kui millestki, mille toimepanemiseks kasutatakse enamasti füüsilist vägivalda või muud sunniviisilist. Pigem saavutab kurjategija oma eesmärgid meelitamise ja manipulatsiooniga, millest lapseealisel puudub võime aru saada.

Võtmesõna on märkamine. Kipume eeldama, et lapse mure lahendamine saab alguse kodust, paraku ei ole see tihtipeale nii. Tänases Postimehes tõuseb teemat käsitlevas loos esile üks südantlõhestav mõiste: pimedad emad. Need on inimesed, kelle lapse suhtes pannakse toime ränk kuritegu nende enda kodus, ent kes ei tõtta oma kõige lähedasema inimese kaitsele. Esimese reaktsioonina kutsub selline käitumine esile põlgust, aga tihtipeale on ohvrid ka nemad, olles kurjategijaga sõltuvussuhtes.

Märkamine peab seetõttu toimuma ka väljaspool kodu ning siin on eesliinil kõik inimesed, kes on laste suhtes pedagoogilises rollis, alustades õpetajatest ning lõpetades treenerite ja ringijuhtidega. Peaasi on, et need inimesed kahtluse korral ei arvaks: pole minu asi. Siingi näeme praeguse süsteemi kitsaskohti, sest nende ametite pidajad on üldiselt nii alamakstud kui ka ülekoormatud.

Märkamine peab toimuma ka väljaspool kodu ning siin on eesliinil kõik inimesed, kes on laste suhtes pedagoogilises rollis, alustades õpetajatest ning lõpetades treenerite ja ringijuhtidega.

Kui nad on sellegipoolest valmis empaatia ja tahtejõu mõttes hädas last aitama, võib neil jääda puudu märkamiseks vajalikest teadmistest. Sotsiaalkindlustusameti hallataval lasteabi.ee veebilehel on kättesaadav murebaromeeter, mille põhjal on võimalik hinnata, kas lapse käitumine vastab seksuaalse väärkohtlemise ohvri tunnustele. Näiteks võivad ohumärkideks olla eakohatud teadmised seksuaaltegevustest või seksuaalse iseloomuga tegevused mänguolukorras.

On veel mitu ohumärki, millega enda kurssi viimine on igale lastega kokku puutuvale inimesele jõukohane. Märkamise tulemusena võivad paljud noored õudustest pääseda ning mõista, et nende tuntav häbi ja süütunne on küll seksuaalkuriteo õel pärisosa, aga et need tunded on sama ülekohtused nagu tegu ise.

Nii nagu raskete füüsiliste vigastuste puhul on taastusravi iseenesestmõistetav, on ka seksuaalkuriteo ohvri puhul normaalne järelravis osaleda. Ka see teadmine peaks ühiskonnas selgemalt kohale jõudma. Lapse vastu toime pandud seksuaalkuriteo mõistmine ohvri poolt võtab tema vanemaks saades erinevaid kujusid ning võib vajada uuesti tegelemist eri eluetappides. Inimestele ei meeldi näida ohvrina, mistõttu on abi otsimise vajadusele tähelepanu juhtida eriti tähtis.

Raskemat teemat kui laste seksuaalne väärkohtlemine on raske ette kujutada, ent seda enam peavad lastega kokku puutujad täiendama oma teadmisi ning olema õigel hetkel valmis julguse kokkuvõtmiseks. See võib päästa kellegi elu.

10.02.2020 12.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto