Veebruari algus tõi meile teate, et 12 aastat ilmunud Tartu Ekspress paneb pillid kotti. Ma ei olnud selle lehe püsilugeja, ent sotsiaalmeedias ilmunud lood aitasid enam-vähem kursis olla sellega, millest Tartu Ekspress kirjutas. Võib öelda, et Tartu Ekspress kirjutas kõigest, kuid suurelt osalt ka sellest, mida jaanuari Müürilehes on Aleksander Tsapov oma artiklis «Autsaiderite ja ebastaaride süvariik» kirjeldanud. Inimestest ja tegevusest, kes võibolla tavameediasse kohe ei mahu.
Ajal, mil 24/7 hüppab infot sisse uksest ja aknast, leiab aset ka vastupidine protsess – kohalike uudiskandjate kadumine. Tartu Ekspressi puhul saab ju lohutuseks öelda, et on olemas ka Tartu Postimees ning Kukul ja rahvusringhäälingulgi Tartus oma stuudio, aga Tartu Ekspress on paraku osa laiemast suundumusest. Kui avada ERRis näiteks Tartu Ekspressi kinnipanemise uudis, pakub ERRi võrgulehekülg veel selliseid uudiseid nagu «Ajaleht Elva Postipoiss lõpetab ilmumise», «Põlva ajaleht Koit lõpetab ilmumise» ja «Eesti Päevaleht lõpetab suvest laupäeviti ilmumise». Võetagu veel hiljutine uudis sellest, et kuressaarlased ei saa varahommikul enam lehti lugeda, sest viimaseid on nii väheks jäänud – puudub vajadus ekstra postiringiks.
Kõike saab ju alati seletada. Näiteks sellega, et vanasti tähendasid ajalehed ka uudiste logistika eest vastutamist. Ehk siis seda, et uudiste jõudmine paberile, nende trükkimine ja laialivedu oli suuresti ajalehtede kanda (koos postiteenistusega muidugi). Nüüdne võrgustumine (igas mõttes) tähendab, et säärast logistikat pole enam vaja.
Teine aspekt, millest on muidugi palju kõneldud, seostus toimetaja võimuga. Toimetaja oli kui väravavaht, kes seisis uudise ja selle avaldamise vahel. Ehk siis otsustas, kas uudis on üldse uudis või on tegemist infomüraga. Võrgustumise ajastul sellist vahetegemist enam pole.
Toimetaja rolli kadumine koos uudistekandjatega tähendab ka seda, et kohalikul tasemel ei pruugi tulla enam süstemaatilist infot.
Kõik kirjeldatud nähtused peaksid andma justkui eelise uue ajastu meediale: uudised tulevad kiiremini, ilmumistsükkel pole seotud trükikoja ja seega ka kindla kuupäevaga ning toimetaja eelistused ei mängi enam mingit rolli.
Ent siin astubki mängu seesama uudiste logistika. Trükitud ajaleht tähendas ikkagi ka kohalikul tasemel ühesugust infot, mis kogukonna liikmeid liitis. Lehe uudiste arutelu kas poe ees või taga oli midagi, mis käis kogukonnaelu juurde. Lisaks muidugi veel postiljoni roll kohalikus elus. Kohalike uudistekandjate paberversioonide kadumine tähendab kogu sellise elu hääbumist.
Toimetaja rolli kadumine koos uudistekandjatega tähendab ka seda, et kohalikul tasemel ei pruugi tulla enam süstemaatilist infot. Sotsiaalmeedias jagatud uudised on tihti puudulikud ja neil võib puududa ka allikakriitika. Tartu Ekspressi kadumine on vaid järjekordne kivike selles traditsioonilise meedia taandumise kurvas reas.
/nginx/o/2016/09/12/5824709t1he67c.jpg){kind=small}
