Ajal, mil 24/7 hüppab infot sisse uksest ja aknast, leiab aset ka vastupidine protsess – kohalike uudiskandjate kadumine. Tartu Ekspressi puhul saab ju lohutuseks öelda, et on olemas ka Tartu Postimees ning Kukul ja rahvusringhäälingulgi Tartus oma stuudio, aga Tartu Ekspress on paraku osa laiemast suundumusest. Kui avada ERRis näiteks Tartu Ekspressi kinnipanemise uudis, pakub ERRi võrgulehekülg veel selliseid uudiseid nagu «Ajaleht Elva Postipoiss lõpetab ilmumise», «Põlva ajaleht Koit lõpetab ilmumise» ja «Eesti Päevaleht lõpetab suvest laupäeviti ilmumise». Võetagu veel hiljutine uudis sellest, et kuressaarlased ei saa varahommikul enam lehti lugeda, sest viimaseid on nii väheks jäänud – puudub vajadus ekstra postiringiks.
Kõike saab ju alati seletada. Näiteks sellega, et vanasti tähendasid ajalehed ka uudiste logistika eest vastutamist. Ehk siis seda, et uudiste jõudmine paberile, nende trükkimine ja laialivedu oli suuresti ajalehtede kanda (koos postiteenistusega muidugi). Nüüdne võrgustumine (igas mõttes) tähendab, et säärast logistikat pole enam vaja.
Teine aspekt, millest on muidugi palju kõneldud, seostus toimetaja võimuga. Toimetaja oli kui väravavaht, kes seisis uudise ja selle avaldamise vahel. Ehk siis otsustas, kas uudis on üldse uudis või on tegemist infomüraga. Võrgustumise ajastul sellist vahetegemist enam pole.
Toimetaja rolli kadumine koos uudistekandjatega tähendab ka seda, et kohalikul tasemel ei pruugi tulla enam süstemaatilist infot.