/nginx/o/2020/02/12/12937295t1h81ed.jpg)
Ma ei ole jurist ega oska öelda, kas nn pensionireformi seadus on vastavuses põhiseadusega või mitte. Aga kuulates ja lugedes juristide ja teiste spetsialistide esitatud poolt- ja vastuargumente ning president Kersti Kaljulaidi toodud mittevastavusi või riiveid, on tekkinud mulje, et kui parafraseerida põhjanaabrite spordiklassikut, on šansid fifty-sixty.
Tundub, et kui seadus jõuab riigikohtusse, siis tuleb ka kohtulahend, ükskõik milline see ka ei oleks, analoogiline Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepinguga 2012. aastal. Selle tunnistas riigikohus küll põhiseaduslikuks, kuid tegi seda napi häälteenamusega ning eriarvamuse kirjutas tervelt viis kohtunikku.
Kui valitsuskoalitsioon soovib tõesti pensionireformi läbi viia, võiksid nad teha seadusesse ühe olulise muudatuse, mis jätaks hundid söönuks ja lambad terveks või nagu tänapäeval öeldakse, et võidavad kõik (win-win). Teise samba pensionifondist võiks raha välja võtta ainult ise investeerimiseks, see tähendab kandmiseks pensioni investeerimiskontole, aga mitte tarbimiseks.
Sellisel juhul jääks ära presidendi viidatud vastuolu, kus osale inimestest antakse võimalus riigi makstud neljaprotsendiline sotsiaalmaksu osa tagasiulatuvalt välja võtta ja vabalt kasutada.
Kui lubada teise samba pensionifondidest raha pensioni investeerimiskontole kanda, nagu seisab presidendi poolt tagasilükatud seaduses, aga mitte raha kulutamiseke välja võtta, siis pensionisüsteemist tervikuna raha väljaviimist ei toimu. Raha jääb süsteemi edasi.
Sellega tuleks seadusandja vastu nendele pensionifondide tootlustega rahulolematutele, kes arvavad, et suudavad ise tulusamalt investeerida. Tõsi, võib arvata, et suuremale osale inimestest, kes soovivad oma tulevast pensionivara ise investeerida, saabub ilmselt mõne aasta pärast tõehetk, kus on selgunud, et nende investeeringute tootlus (eeldusel, et nad oskavad tootlust arvutada) jääb pensionifondide tootlustele alla. Neil on aga võimalus pensionifondiga taasliituda.
Lihtsalt raha väljavõtmise lubamisest loobumine võtab maha ka nende inimeste riskid, kelle vanus on pensioniea lähedal ja kes otsustavad enne selle saabumist raha välja võtta. Presidendi poolt tagasi lükatud seaduse järgi peaksid nad maksma 20 protsenti tulumaksu, aga lisaks jääb pensioni esimene sammas neile ikkagi teise sambasse makstud nelja protsendi võrra väiksemaks. Ühesõnaga, nemad saavad topeltkahju.
Valitsuskoalitsioonil on võimalus näidata, kas nende huvi on tõepoolest, et «raha oleks vaba» või on reformi tegelik põhjus kihutada vähemalt osa inimesi kulutama ja oma tarbimislaene tagasi maksma.
