Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
14.02.2020
Eesti Riik jättis ravimatu haigusega lapsed abi ja toetuseta (12) Postimehel seitse auhinnakandidaati Kohus tühistas sünnitaja juurde kiirustanud pereisa trahvi Hauarahuleping ei keela Estonia vrakki uurida (5) Vana mees tahab kohtusse (3) Majandus Konkurendid: Euroopa suurimal bussifirmal läheb Baltikumis raskeks (3) Apple müüb rohkem kelli kui kogu Šveitsi kellatööstus kokku (1) Üllatavat mõtlemisainet: paberkott pole sugugi kõige säästlikum variant (12) Välismaa Läti seim saatis enneolematu otsusega laiali Riia linnavolikogu Lõuna-Ameerikast kaevati välja autosuurused kilpkonna fossiilid (1) Johnson vahetas erimeelsuste tõttu välja rahandusministri Uus diagnoosimeetod kasvatas Hiinas hüppeliselt viirussurmi Ukrainale terendab NATOs kõrgem staatus (33) AJA PEEGEL ⟩ Dresdeni pommitamisest jäid maha varemed ja söestunud laibad (45) Arvamus Juhtkiri: hauarahutus (23) Patrik Hytönen: noored ei ole hukas (1) Annika Laats: kõik erinevad, kõik sarnased (17) Andres Sepp: meie ühise metsa raiumisest Anneli Lepp: otse Somaaliast Susanna Veevo: tarbimisühiskonna roosa prügi (2) Meie Eesti Aleksei Lotman: PAH – ka saastunud õhk võib tappa Marko Kaasik: kas puudega kütmine ohustab tervist? (17) Kultuur Hingelõikav lugu. Mis ühele sõna, see teisele surm Eesti 90ndate kunst ei mahtunud vanadesse raamidesse (4) Jüri Reinvere jõuab neljanda ooperini Sport Miks ei sõideta Rootsis kruusarehvidega? Otepääl toimuma pidanud EM viiakse Valgevenesse (1) Merendus Kloogarannas nilpsab meri liiga pealetükkivat maja (5) Tartu Riik jättis ravimatu haigusega lapsed abi ja toetuseta (12) Tartu sotside juht kinkis Jaan Tootsile roosi abi eest uue koalitsiooni loomisel Kliinikumi usalduskriis oli taas lahkamisel Asko Tamme ei salga, et liitus poliitikaga tselluloositehase pärast (4) Noored heitsid pilgu oma tulevikku Tartu sulgpallinaiste teekond Euroopa meistrivõistlustel lõppes väärika kaotusega Judokad liiguvad tõusvas joones, medaleid tuleb aina juurde Meelelahutus Koomiks Sudoku

Asko Tamme ei salga, et liitus poliitikaga tselluloositehase pärast

11 min lugemist
Asko Tamme FOTO: Kristjan Teedema

Emajõe tänaval kõndis läinud pühapäeva sombusel õhtul üks mees enda ees kärul süsta kodu poole lükates. See mees, Asko Tamme, tuli parasjagu trennist ja suundus Herne tänavale koju. Siin küsija oli pikemal jooksuringil. Torm oli tulekul, vahetasime mõne lause kohalikest paplitest, mille eest Tamme supilinlasena on seisnud. Juba oli teada, et teda ootab ees töö linnavalitsuses ja et maha tuleb panna 18 aastat peetud direktoriamet linnaraamatukogus. Oleme ammu jõudnud sina peale.

Mis maha jääb?

Mitte midagi kõrvetavat. Prima Vista tuleb nagu alati, raamatukogu sünnipäev tuleb nagu alati. Selle kõige suurema asja, mis on südalinna kultuurikeskuse ehitus, võtan ma endaga kaasa. See on praegu sellisel tasemel, et ma ei saa seda ignoreerida. Ma ei tahagi seda ignoreerida. Praegu just nagu on avanenud uus aken, kus me sellest räägime.

Rääkida saate, raha pole. Kas see on järjekordne tore katse menetleda probleemi, kujundada visiooni?

See on raamatukogu ja muuseumi ühishoone. Mis me sinna juurde paneme, sellest ei sõltu asja tulemine. Loodan, et ühel hetkel linnapea Urmas Klaas otsustab, et tal on kõrini, nüüd teeme ära. Käisin möödunud nädalal Viimsi raamatukogus. Seal ühel hetkel oli raamatukogu direktor läinud Viimsi vallavanema Siim Kallasega tühjaks jäänud Decora poodi Viimsi keskuses ja öelnud, et siia teeme raamatukogu. Kallas vastas: jah, teeme. See sõltub nii väikesest asjast nagu ühe inimese poliitiline tahe.

Tartus on olnud lahendus käega katsutav: et Tarmo Punger teeb oma uues kaubakeskuses ruumid valmis, linn maksab.

See oli käega katsutav … 2002, kui ma hakkasin sellega aktiivselt tegelema, kuulsin esimesi jutte Helsingi uuest keskraamatukogust, Oslo uuest avalikust raamatukogust, ka Kopenhaageni uuest linnaraamatukogust. Helsingi raamatukogu sai valmis natuke rohkem kui aasta tagasi, Oslos on valmimas, Kopenhaagenis pole haisugi. On nõme öelda, aga need ongi asjad, mis võtavad kohutavalt kaua aega.

Ei tahaks ju ka kaasteelisi solvata, et Tartus on tegeldud uue raamatukogu rajamise markeerimisega.

Mina ei ole siin midagi markeerinud. Aga poliitiline tahe on olnud ebamäärane.

Poliitiline tahe ongi sageli näidata, et me tegeleme teie probleemiga, aga tegelikuks lahenduseks raha ei ole. Mis tunne see on, kui …

Suhteliselt mage muidugi.

Ja nüüd on tundmus, et Urmas Klaas nüüd teeb ära?

Ma loodan.

Aga kust ta raha võtab?

Oi, seda mina ei tea.

Kunstimuuseumi probleem on ka riigi vaates võrdlemisi lahendatud. On mingid näitusesaalid, pildid on kuivas kohas ERMis.

Ei ole lahendatud. See ei ole ju muuseum. Minu meelest on Tartu jaoks muuseumi küsimuse lahendamine olulisemgi kui raamatukogu teema. Raamatukogu võib olla ka siin, muidugi võiks olla palju toredamates ruumides. Aga muuseumiga peab tegelema, sest see on Tartu muuseum. See kõige lihtsam näide: Eesti kunsti mõttes on Tartu kunstimuuseumi fondid vähemasti sama head kui Kumu kogud. Kuni Kumu ehitamiseni käis Tartu muuseumis ja Tallinna muuseumis sama palju inimesi. Kumu on näide, kuhu võib muuseum hüpata, kui teda boostida. Raamatukoguga on muidugi sama. Praegu käib tuhat inimest päevas, võiks olla kaks ja pool tuhat.

Kuidas on 18 viimase aastaga muutunud ettekujutus Tartu ideaalsest raamatukogust?

See on muutunud Helsingi keskraamatukogu ja muude selliste avalike asutuste mõjul. Kujutan veel rohkem ette, et see on koht, kuhu tullakse asja ees, teist taga. Helsingis esimesel korrusel on tuhanded inimesed, ei ühtki raamatut. Teisel korrusel on natuke vähem inimesi, aga palju arvuteid ja igasugu töötubasid, aga ikka mitte ühtki raamatut. Need on alles kolmandal korrusel. Meil päris nii ei saa olla. Aga kujutan ette, et peaksid olema riiulid, tööruumid, et sinna tuldaks mängima ja jooksma. Ainult pisike osa peaks olema selline, kus saad vaikselt istuda ilma, et keegi kõnniks selja tagant läbi. Võib-olla see mõte, et väikesi töötegemise tubasid võiks olla kakskümmend, esimeses versioonis oli neid neli. Õppimise ja töötamise ruumid, koduvälise büroo võimalus.

Vaadates seda Moxiti lugu, kus keegi tahtis ametit ja keegi tahtis ametit hoida, siis kas sina tahtsid seda ametit?

Nagu välk selgest taevast ei tulnud siin midagi. Rääkisime läbi, ja kujunes. Jõulude ajal ei teadnud ma sellest muidugi veel midagi, siis ei olnud võimalik hinnata isegi seda, kas meid koalitsiooni kutsutakse. Ikka arutasime, mida keegi teha tahab ja mida oskab.

Ütlesid, et oli šokk ja unetu öö. Kas oli ka kõhklusi?

Ikka. Ma kardan. Olen vana inimene. Linna tunnen loomulikult. Ja objektiivselt, kui öeldakse, et Asko, saad hakkama, arvangi, et saan hakkama. Aga noh lihtsalt … Minu vanuses inimene võiks juba kergemat töökohta valida. Nüüd juhtus niimoodi, et valin kõige raskema töökoha. Ja kui ma sulle ütlen, siis ikkagi üks argument on just see, et olen natuke paremas positsioonis, et aru saada, kas seda uut muuseumi ja raamatukogu hoonet on võimalik ehitada. Mul on tuhat muud asja, aga selle tee käiksin mingis mõttes lõpuni.

Kas see on Tartu kõige pakilisem töö, kui koolimaju remonditakse laenu eest ja on lasteaedu, mille kohta teie endine erakonnakaaslane Kajar Lember on abilinnapeana öelnud, et kõige õigem oleks kokku lükata?

Ma saan aru, et pean nüüd hakkama tasakaalupunkti otsima, et kas, mis ja kuidas. Sellega, millised valikud on, tegeleb linnavarade osakond. Raha otsimise võimalused seejuures. Arvan, et sellist lasteaeda Tartust enam ei leia, mis tuleks kokku lükata. Tõsi on, et koolide remondikava – kui kuulata linnavarade osakonda – hinnatõusu tõttu venib, aga see läheb järjest edasi. Samasugune remondikava on lasteaedadele. See on peaaegu kõige olulisem töövaldkond, et millised on meil koolide ja lasteaedade ruumid, kui palju meil on lasteaiakohti ja kuidas neid majandame. Ei usu, et see ka minu jaoks mitteõpitav oleks. Aga miks ma töökoha võtsin, on ikka kultuurikeskuse küsimus.

Loodan, et ühel hetkel linnapea Urmas Klaas otsustab, et tal on kõrini, nüüd teeme ära.

Kas tasuta koolitoit on haridusküsimus?

Esimesed neli kooliaastat saavad tasuta. Ma arvan, et jah.

Seda oled juba vastanud, et alusharidust ja üldharidust peaks vaatama ühe mõõdupuuga. Kuid ühe eest tuleb maksta ja teine on tasuta.

See on võib-olla ka vasakpoolse maailmavaate küsimus, et alusharidus ja kooliharidus peaksid olema üks toru, peaksime neid vaatama ühtmoodi. Et võimalused oleksid võrdsed. Mitte et meil on ühed lasteaiad, kus saad käia tasuta, aga selle eest on olud väga viletsad, ja teised, kus kõik on palju parem. Kui lapsed lähevad algusest peale eri torudesse, pole see kellegi huvides. Ebavõrdsus ühiskonnas pole kellegi huvides. See võib-olla on mõnes mõttes pseudoprobleem, keegi ei jäta ju last lasteaeda panemata hinna pärast. Aga mida madalam on lävi, seda parem meile kõigile.

ERR pakkus uudiseid, et Tallinnas on koolikatsetel kümme last kohale, Tartus Härmasse ainult kolm. Kas katsete alusel esimesse klassi sõelumine on vajalik?

Mina arvan, et ei ole. Aga ma arvan ka, et see ei ole Tartu hariduselu kõige valusam probleem.

Aga mis on?

Ma tegelikult ei tea seda. Kui teaksin, et siin on mingi kohutavus toimunud ja midagi pahasti … Ma tean neid inimesi koolides ja osakonnas, mul on oma lapsed siin koolis käinud. Julgen minna seda tööd tegema teadmises, et aastate kaupa on head inimesed toimetanud, seal ei saa olla midagi sellist, mis … Võib-olla lasteaiatasude suurus ongi Tartu hariduselu kõige valusam küsimus.

Huvitav on, et seda sotsid koalitsiooni minnes ju ei lahendanud, lasteaiatasu külmutamine on lahendus üheks aastaks, järgmiseks aastaks.

Tulevik ongi suhteliselt ettearvamatu.

Oled olnud linnaasutuse juht kaua, aga pole poliitikasse kippunud. Alles viimastel kohalikel valimistel kandideerisid sotside ridades.

Ei salga, et liitusin poliitikaga tselluloositehase pärast. 2017 valimiste videos ütlesin Vorbuse väljal, et teen kõik selleks, et kui see eriplaneering tuleb, keerame iga viimase kui kivi ümber. Vaatame iga viimase kui kivi alla ja küsime iga viimase kui ebamugava küsimuse, miks see tehas peab Tartu külje alla tulema. Läksin poliitikasse keskkonnaküsimuste pärast ja maailmavaateliselt valisin sotsiaaldemokraadid.

Oled oma käega kirjutanud, et mõned tekstid marksistlikust maailmakäsitlusest on sümpaatsed.

Käisin just ERRis mikrofoni taga ja seal Lauri Varik ütles, et ettevõtlus on kõige alus. Mina ütlesin, et ei ole: kõige alus on töö. Vaba ettevõtlus või riiklik ettevõtlus on vorm töö korraldamiseks. Inimese töö, mis tekitab väärtust, on kõige alus. Mitte ainult see, kui kaevad lubjakivi. Ka õpetajatöö, arstitöö. Töö on igapäevase elu alus. Inimene, kes teeb tööd, peab olema nii palju hinnatud ja saama piisavalt tagasi olemaks motiveeritud. See ei ole ümberjagamise küsimus, vaid et inimene, kes teeb tööd, peab saama selle eest ka korralikult ära elatud.

Siis on ju eriti põhjust küsida, kas abilinnapea töö ja lasteaiaõpetaja töö ja kooliõpetajatöö on nii erineva väärtusega. Meenutan siinkohal ka viimatist linnavalitsuse palgatõusu, mille puhul ei Madis Lepajõe ega Tiia Teppan näinud palga tõstmiseks mingit vajadust, aga ometi kerkis see neil 3135 euro pealt 4000 euro peale.

See on nüüd kiuslik küsimus. Mina olen peaaegu 60-aastane, mina ei leia, et see … Siin on ikka see üldine vastutuse mõõt ja vastutuse määr. Siin on selge, et palganumbrid on erinevad siin ja seal. Ja noh (pikk paus). Kui sa nii küsid, siis ma arvan, et see palk on õiglane, mis ma saama hakkan.

Aga lasteaiaõpetaja palk?

See võiks olla muidugi suurem, ta peaks saama selle palga eest tööd hästi teha. Mis ma ütlen – ideaalne lasteaiaõpetaja palk oleks 2000. Aga ei ole mõtet rääkida sellest, mida ei ole võimalik korraldada.

Miks ei ole võimalik korraldada? Meil on linnas tohtu ajupotentsiaal, kõik võimalused toota, olgu, teha tööd nii, et see tooks rohkem sisse. Isegi tselluloositehase oleks võinud panna Tartu kasuks tööle.

Kuidas?

Ma ei tea. Aga võib-olla näiteks nii, et leppida kokku, et tehke oma tehas, aga ehitage raamatukogule maja valmis või makske pool selle hinnast.

Vaat ei tulnud pähegi. Võib-olla oleks tasunud proovida. Aga jõgi oleks ikka solgitud olnud.

Sind on kirjeldatud hea kompromissi otsijana ja hea närviga inimesena. Kuidas tunneksid end olukorras, kui tuleb mõnd lapsevanemate protesti klaarida, kui raekoja ees ootab veel teadmata põhjusel pikett?

Pole õrna aimugi. Pean end suhteliselt heaks kuulajaks. Kui on vaja kompromiss leida, siis senise kogemuse põhjal suudan tõepoolest leida erinevates arvamustes mingi lahenduse, mis sobib kõigile. Olen enda meelest leplik inimene. Kuulan ära ja tahan, et kõik oleksid sõbrad. Oleksid minu vastu sõbralikud.

Seda leplikkust läheb ilmselt vaja olukorras, kus Reformierakond suure partnerina hakkab ette ütlema, kuidas on õige asju lahenda.

Eks siis tuleb neile selgitada, miks see meile tähtis on ja kuidas see neile endile kasulik on.

Olen tähele pannud, et Vabaduse puiestee äärset parkimismaja sa ei sooviks.

Sa ei ole valesti aru saanud. Aga asjad on nii läinud ja ei ole mõtet väga kurvastada selle üle. Mingi plaan on, katsugem sellest siis kinni pidada, et esimesel korrusel on äri- ja ühiskondlikud ruumid. Võib-olla selle varal tekib võimalus panna Vabaduse puiestee turuhoone ja Kaarsilla vahel autodele kinni.

Kas see jutt on tõene, et sul pole autot.

Mul ei ole autot ja ma ei oska autot juhtida. Olen sellest põlvkonnast, kus see ei olnud iseenesest mõistetav.

Mul ei ole parkimismaja vaja, aga ma näen aknast, kui hädas on need, kes autoga tulevad. Ja päris lõpuni õige see autoasi ka ei ole: kodus meil on auto, naine sõidab. Meil on koer, meil on auto. Suure osa ajast veedan mõeldes, mis ma ära keelaksin, kui oleksin universumi direktor. Igasuguseid asju võiks ära keelata, kui oled universumi direktor.

Mida näiteks?

Ei, ma ei ütle midagi.

Kas ilutulestiku?

Ilutulestiku keelaksin küll ära. Ja võib-olla on veel neid asju, mis on nii mõttetud, et võiks ära keelata. Aga ma ei kipu väga inimesi õpetama, kuidas peab elama. Ilutulestikku kardavad paaniliselt terve hulk neid, kellega me kõrvuti elame, koerad. Ei ole mitte mingit põhjust meil inimestena neid, enda kaaselukaid, sellisel viisil traumeerida. Toota loomaliha on äraelamiseks vajalik. Ilutulestik pole millekski vajalik.

Aga üldiselt ma enam ei kipu inimesi õpetama, kuidas nad elama peaksid, kui suured autod peaksid olema või mida nad peaksid eluga tegema. Vabadus algab ja lõpeb ikkagi seal, kus see piirab teiste vabadusi. Kaitsen koerte vabadust elada ilutulestikuta, aga kui inimene tahab sõita autoga, siis selle vastu ma ei saa.

Ometigi on koalitsioonileping täis mõtteid autokasutuse vähendamisest, vabaduse piiramisest.

Aga see ongi vähehaaval. See ei peaks olema nii, et teeme autoga liikumist ebamugavaks, aga teeme kõike muud oluliselt mugavamaks. Bussiga sõita on Tartus pärast viimast reformi palju mugavam, kuigi kõik ei ole kunagi rahul. Kogu see laenurataste võrgustik lisaks. Planeeringulausena läks koalitsioonileppesse sisse lühikeste teede linn, et inimesed saaksid asjad aetud kodu lähedal.

Tark lause, aga võimatu ellu viia.

Aga vähemasti saab alustada.

Supilinnas pole lasteaedagi, rääkimata koolist.

Lastehoid ikka on. Kesklinna kool on.

Miks Supilinnas elad? Varem pole minu meelest linnavalitsuse liikmeid Supilinnas elanudki. Kas kuhugi elitaarsemasse kohta, näiteks Madruse tänavale, pole kippunud?

Kõik meie kolm uut on Supilinnas – Gea ja Lemmit on ka. Aastal 2000 otsisin korterit, sattus ette selline, mis meeldis ja millest jõud üle käis. Kuni jaksan puid lõhkuda ja ahju kütta, ei tundu tarvilik mujale vaadata. Madruse? Sealt saaks kah paadiga jõele.

Loetlen asju, mis Supilinnas häirivad: et tiik kasvab kinni; et ehitatakse moodsaid maju, mis Heiki Valgu sõnul näevad välja nagu pintsak reväärita, sest räästaid ei ole; et mõnel tänaval aukude vahel väga palju katet polegi; Marja tänava silda ka ei ole. Supilinn on kui Tartu vaeslaps.

Kas on miski, mida Supilinnas kiirkorras lahendama hakatakse? Ei, ma ei usu küll.

Suure osa ajast veedan mõeldes, mis ma ära keelaksin, kui ma oleksin universumi direktor.

Kunagi oled öelnud, et sulle läheb korda, kas Supilinnas on aknaluugi hinged kinnitatud ristpeaga kruviga või lihtpeaga kruviga. Detail loeb.

Nii ongi. Siia käib juurde lause, et ma võin imestada, aga ma midagi ette ei võta. Kui mult küsitakse, siis ma ütlen.

Mis Supilinnas ette võtame, on üldisem planeerimise küsimus. Ma ei oska vastata.

See läheb nüüd kõigi eelmiste juttudega vastuollu, aga neljarajalisest Tallinna-Tartu maanteest pole mul sooja ega külma. Sõitku aeglasemalt! Riia ringi uuest ristist pole mul ka sooja ega külma. Võib-olla oleks võimalik investeeringuid Tartus juhtida nii, et need väikesed linnaosakesed Karlova ja Supilinn rohkem osa saaksid. Ma ei näe, et Tähtveres oluliselt rohkem tehtaks kui Supilinnas.

Ega see pole ise välja mõeldud, kui oli uue liinivõrgu rakendamine, tõusis protest kõnniteedeta ja auklikule Oa tänavale bussi saatmise pärast.

Ei usu, et midagi kapakuga muutub. Et nüüd, kui linnavalitsuses on kaks supilinlast ja volikogu esimees ka Supilinnast, et siis suudame Marja tänava silla järgmisse eelarvesse suruda. Seda ei ole ka koalitsioonilepingus. Raha niikuinii pole.

Kui raha oleks nii palju, et ei peaks lugema, mida Tartus ära teeksid peale uue raamatukogu?

Mulle vist meeldiks, kui jõe kaldad oleksid sellised, nagu olen näinud mõnes muus linnas, näiteks Ljubljanas. Oleksid täiesti elus ja toredad terve linna pikkuses. Oleks kohvikuid. Soojal suveõhtul kõnniti seal lõpmatuseni edasi-tagasi. Kaldad ei pea tingimata olema betoneeritud ja kanaliseeritud, võib olla ka nii, nagu Delta juures, laskumine jõeni aeglase trepiga. Jõetramm käiks Ihastest Supilinna.

Kas jõe oled ammu avastanud?

Leidsin hea viisi ennast jõega siduda kümmekond aastat tagasi, kui hakkasin seal paadiga sõitma. Alguses süstaga jõel ja nüüd on päris paat ka. See käib Supilinna kolimisega kaasas, jõgi on päris nina all. Süstaga sõidan Vorbusele, poolteist tundi ülesvoolu raudteesillale ja siis tulen allavoolu tagasi.

Mida sel ajal mõtled?

Mitte midagi. See jõgi, kuigi iga nukk ja iga puu on sulle tuttav, on ikka huvitav minna. Mitu aastat tagasi oli Vorbuse all jäälinnu pesa. Alati, kui sealt mööda sõitsin, läks ta vilinal lendu. Oligi huvitav, millal ta tähele paneb, kui lähedale laseb. Vesi voolab iga kord erinevalt, kallas on iga kord erinev. Ka siis, kui sõidad kolmesajandat korda. Kas jooksmisega ei ole samamoodi, ka siis, kui jooksed tuttavaid teid? Mõned inimesed ei viitsi joosta, neile on see igav, nad tahavad tennist mängida. Aga tegelikult on joostes alati midagi vaadata.

Sul olevat üüratu suur koer.

Hipi. Katsun nii, et nädala sees suudan päeva peale temaga tunnikese väljas käia. Pikem argipäevaring on minu juurest dendropargi lõppu. Nädalavahetusel vähemasti ühel päeval mööda Jänese matkarada seni, kuni Vorbuse tuleb vastu. Siis koer jõe ääres joob ja tuleme tagasi. See on kaks ja pool kuni kolm tundi.

Miks üldse Tartus oled, juurtelt tallinlane?

Esimene abielu lagunes ja tulin Tartusse. Enne siia raamatukokku saamist olin tööl teadusraamatukogude konsortsiumis. Tartusse tulin ülikooli, siis töötasin Tallinnas ja tulin uuesti siia.

Missugune oli lapsepõlv Tallinnas?

Ikka agulis. Käisin neljandas keskkoolis, mis on Kristiine heinamaal. Elasime Mustamäe alguses väikeses töölismajas. Mängumaa oli Veskimetsas, kus praegu on loomaaed. Seal sai käia mängimas ja suusatamas. Minu vanemad on sõjaaja lapsed, tulid Tallinna, linna hea elu peale. Nad töötasid Koplis keraamikatehases, siis tehti seal ainult telliseid.

Ja ülikool oli tookord ühemõtteliselt Tartus?

See, mis Tallinn pakkus, ei vastanud targaks saamise ambitsioonidele.

Miks on Tartu ülikool nihkunud rohkem Lõuna-Eesti ülikooliks?

Ma ei oska nii vastata. Loodan, et see ikka ei ole nii. Arvan, et need asjad, mis on kliinikumiga juhtunud, on natuke nõmedad. Need pisendavad ülikooli oluliselt.

See on ka üks asi, miks ma töökoha vastu võtsin. Tartu ja koolid, Tartu ja ülikool. Mitte et midagi 21 kuuga saaks ära teha, aga võib-olla saab mingeid asju positsioneerida. Et Tartul on ülikooli vaja ja ülikoolil Tartut. Tartu ülikool peab üritama olla võimalikult hea ülikool kogu maailmas ja võib-olla Tartu linn saab sinna midagi sisse panna, et see nii oleks. Ja Tartu peab olema selline ideaalne elukoht, kuhu ülikool saab midagi teha. Ma ilmselt olen ka erapoolik. Näen ülikooli noore inimese pilguga. Käisin tutvumas haridusspetsialistidega, kes tegelevad eetikakeskuses väärtuskasvatusega. Et me eesti koolides ja lasteaedades kasvataksime võimalikult häid inimesi, kellel süda on õiges kohas. Ülimalt muljetavaldav!

Ülikool peab loomulikult oma positsiooni eest võitlema. Ma muidugi ei ole rahul, et peahoonest on saanud büroode hoone, saanuks teisiti. Aga kui mõtlen, milline oli ülikool 1980–1985, siis praegu on väga inspireeriv keskkond ja see on tõeliselt äge töö, mida seal tehakse.

Kolleeg Raimu Hanson pani kaasa küsimuse, et miks sa ikka selle rohelise, vist sineliga käid.

Vihmamantel. Ma ei käi sellega, ta valetab! Andsin selle ammu oma laste sõpradele ära, keegi teine käib sellega rokisündmustel. Tõesti-tõesti, selle ma ostsin aastal 1997 Nashvillist, see tundus edev asi, millega käia. Siis see jäi vanaks ja viletsaks, varrukaotsad hakkasid narmendama. Aga võib-olla mulle meeldib välja paista.

Mida proua teeb?

Ta on keskkonnaametis ebapärlikarbi asurkonna taastamise projektijuht, Katrin Kaldma. Kõige vanem tütar on Ülenurmes õpetaja, teine tütar on teatrikunstnik, kolmas tütar lõpetab viiuli erialal muusikaakadeemias magistrantuuri, poeg õpib Glasgow' ülikoolis ajalugu. Lapselaps on kuueaastane.

Seotud lood
13.02.2020 15.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto