R, 3.02.2023

Juhtkiri: hauarahutus

Postimees
Juhtkiri: hauarahutus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 23
Parvlaev Estonia
Parvlaev Estonia Foto: Ly Menov

Kinnimätsimine on kõige õigem sõna, mida kasutada siis, kui midagi proovitakse sõna otseses mõttes kinni mätsida. Hukkumisjärgsete aastate katsed katta Estonia vrakk liiva, kruusa ja betooniga, nii et uppunud laevale enam ligi ei pääseks, läksid õnneks luhta. Kõhklusi ametliku uurimisraporti järelduste kohta on olnud piisavalt, et Euroopa suurimat rahuaja merekatastroofi uurida.

Keskseks vastuseta küsimuseks võib pidada laevahukku möödunud kümnendil valitsuse ülesandel uurinud riigiprokurör Margus Kurmi probleemipüstitust: «Põhiküsimus on selles, kuidas pääses vesi autoteki all olevatesse veekindlatesse ruumidesse. Selle kohta on 200-leheküljelises lõpparuandes täpselt üks lause, mis ütleb, et vesi jõudis autoteki all olevatesse ruumidesse ülalt. Kui kiiresti, milliseid teid pidi, selle kohta pole absoluutselt mitte midagi.» Kurm viitab asjaolule, et vee jõudmist ruumidesse pidanuks takistama veekindlad uksed, seetõttu ongi kahtlustatud, et vesi võis tungida laeva keresse tekkinud augu kaudu.

On see lihtsalt vandenõuteooria? Oleks suur kergendus, kui jõuaksime sellisele järeldusele. Käivad ju kõigi katastroofidega kaasas jaburad ja veel jaburamad teooriad. Just kirgikütvate konspiratsiooniteooriate suretamine oleks veel üks hea põhjus uueks uurimiseks. Seda eriti olukorras, kus asjasse puutuvad valitsused on spekulatsioonide maandamisel väga kehva tööd teinud. Kui mullu sügisel küsiti uurimise taasalustamise kohta seisukohta Rootsi valitsuselt, tuli vastuseks, et 2008. aasta SSPA Sweden AB ja Hamburgische Schiffbau-Versuchsanstalt GmbH raporti kohaselt uppus laev nii, nagu algses uurimisraportis kirjas, mistõttu polevat uueks uurimiseks vajadust.

Tekib kahtlus, kas hauarahu-argument pole mitte üks suur häma ja mull, sest avalikkuses esinev suur hulk hukkunute lähedasi nõuab üksmeelselt ja kirglikult laevakere uurimist.

Tegemist on raportiga, mille uurimistöö seisnes Estoniast 20 korda väiksema mudeli testimisel basseinis. «Teaduslik simulatsioon koos kõigi kättesaadavate mudeldamise ja arvutisimulatsioonide vahenditega ei ole aseaine vraki ja hukkumispaiga uurimisele ning laeva ja lasti asjakohase tehnilise info läbivaatamisele,» seisab rootslaste viidatud raportis, mis hoopiski soovitab uut uurimist, mitte ei anna alust sellest loobumiseks. Teadlikult eksitava info levitajaid on vandenõuteooriate kummutajatena raske tõsiselt võtta.

Estonia hukkunute omaksed on palju kannatanud, ent kui vähegi võimalik, võiks tulla esile keegi neist, kes pooldab vrakile kehtestatud hauarahu ning uue uurimise vältimist. Kas on mõni selline inimene üldse olemas? Tekib kahtlus, kas hauarahu-argument pole mitte üks suur häma ja mull, sest avalikkuses esinev suur hulk hukkunute lähedasi nõuab üksmeelselt ja kirglikult laevakere uurimist. Selleks pole vaja hirmkallist laeva ülestõstmise operatsiooni. Lootus leida tõde on olemas ka ilma ülestõstmise või isegi valitsuste tahteta, sest veerandsajandiga on tehnoloogia arenenud piisavalt kaugele ja muutunud küllalt kättesaadavaks, et varem või hiljem vajalik uurimine ka valitsuste abita korraldada.

Eesti riigil on valitsus, mis ei täida Eesti riigi kohtuotsust, mis tegelikult ei sunnigi uurimist korraldama, vaid lihtsalt läheduste nõudmisele vastust andma. Estonia vrakk on tõepoolest haud, aga millist rahu on loota neil sadadel hukkunute omastel, kelle valitsus lohistab jalgu neile olulise tõe väljaselgitamisel?

Märksõnad
Tagasi üles