Pittsburgh – teras, ketšup ja Andy Warhol

Vaade Mt. Washingtonilt Pittsburghi kesklinnale ja kahe jõe kohtumiskohale. Kuigi pindalalt väike, on Pittsburghil suurlinlik siluett. FOTO: Margus Parts

Mida arvata linnast, kus pelmeenid käivad kõrvuti võileivaga, mille vahele on torgatud ports friikartuleid? Või kus sõna choobinuptoo tähistab küsimust, kuidas läheb. Kuigi Pittsburghist kuuleb tavaliselt kahel põhjusel – sport ja rasketööstus –, peidab see Tallinna-suurune linn endas tervet Ameerika mikrokosmost, kus segunevad innovatsioon, töökus ja sisserändajatega kaasa tulnud omanäoline kultuuripärand.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

19. sajandil kirjeldas üks külastaja Pittsburghi kui «avatud kaanega põrgut», kus taevast ei ole näha ja lauale jäetud valgele paberilehele võis varsti sõrmega kirjutama asuda. Nimi jäi külge ja kulus umbes sajand, et keegi saaste asjus midagi ette võtaks – seni tuli tänavate valgustamiseks lambid päevasel ajal lihtsalt põlema jätta.

Suur tootmine tähendas aga suurt raha ja Pittsburgh, mis täitis 20. sajandi alguses kuni poole kogu Ameerika terasenõudlusest, kujunes kiiresti piirkondlikuks majandus- ja kultuurikeskuseks. Rasketööstuse ja maavarade kaevandamisega tulnud rikkus ilmestab endiselt kesklinna siluetti.

Kuigi pindalalt väike, jätab Pittsburgh palju suurema linna mulje. Oli aeg, kus kõrghoonete arvult jäädi alla ainult Chicagole ja New Yorgile. Uhkeim neist on kohaliku klaasihiiu raha eest ehitatud 231 tornikesega One PPG Place, mille kõiki külgi katab läikiv klaas.

14.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto