Soomeugrilase minapilt ja vallutaja pilk

Tänapäeval on identiteet üha visuaalsem, aga ka üha muutlikum ja kirevam nähtus. Ometi on teatud motiivid väga elujõulised. Ka eestlase visuaalses minapildis on mõningaid visalt püsivaid kinniskujundeid, nagu näiteks rahvariides inimesed või looduslähedased soomeugrilased.

Kust kohast tuleks otsida nende kujutiste ja üldse eesti enesekuvandi juuri? Esimene ennast eestlaseks pidav kunstnik sündis alles 19. sajandi keskel, kui Johann Kölerist sai Itaalias veendunud rahvuslane. Siiski kurdetakse veel 20. sajandi alguses, et eesti publik „kujulisi avaldusi ära veerida ei mõista“. Kuni 19. sajandini oli eestlaste pildiline kujutamine olnud mitte-eestlaste pärusmaa. Seega, kas eestlaste visuaalse identiteedi puhul oleks põhjust otsida äkki „vallutaja pilgu“ ning koloniaalsete motiivide ja stereotüüpide mõju?

Eesti ning eurooplaste meretaguste kolooniate vahele ei saa panna lausa võrdusmärki. Siiski võib Eesti alade vallutamist keskajal näha koloniseerimisena, mis koondas võimu sisserännanud, teist keelt kõneleva ülemkihi kätte, pani valitsema uue kultuuri ja ühiskonnakorralduse ning tekitas sajanditega järjest sügavama eristuse kohaliku lihtrahva ja sisserännanud eliidi vahele. See sünnitas ka kolonialismile iseloomuliku pingelise suhte koloniseeritu ja koloniseerija vahel, mida iseloomustavad ühtaegu hirm, ärevus ja külgetõmme.